Riigivõim demokraatlikes riikides on saanud naerualuseks. Normaalsus on saanud eriliseks. Kõhe on. Kas kannatused teevad targemaks? Kas headusel on veel lootust võita?

On november. Astun Raplas Tallinna suunduvasse Viljandi rongi, sõitjaid on palju. Saan ikkagi istuma. Noormehe kõrvale. Ja siis selgub, et tean seda poissi. Ta on Üllari ja Tiina poeg Karl Robert Saaremäe. Tema teab mind ka. Niimoodi kohtume esimest korda. Karl Robert on ootamatult avatud. Ütleb, et elab Viljandis, aga tema armastus Tallinnas. Sellepärast sõidab. Räägib, et PÖFF lõpeb ja temal on seal lõputseremoonial või järelpeol oma roll. Ega me palju kõnelda jõua, sest sõitjaid tuleb juurde. Karl Robert pakub oma koha vanemale naisele, öeldes, et istub ise vahekäigus trepile.

Ma ei saa sellest mälupildist lahti. Kuidagi ootamatult soe hakkab, kui sellest mõtlen. Normaalsus on saanud eriliseks.

Küsin mõnelt sõbralt, mis on mööduvas aastas sellist, mida saab nimetada sõnaga uus. „Üha teravamalt läheb mulle korda lähedaste ja sõprade tervis. See võib klišee olla, aga just sellega olen terve aasta sunnitud tegelema ja mitmeid šokke üle elama. Olen hakanud palvetama. Ja tohutult pettunud meie riigis. Nii pettunud, et ei jälgi enam uudiseid.” Nii kirjutab mulle üks pikaaegne sõbranna. Mõni aeg hiljem ta lisab, et mitte miski pole enam tõsi ja kõik, mis paistab ühtmoodi, osutub hoopis teist- või kolmandat moodi olevaks.

Ärge jätke mind maha

Olen oma kladesse kirjutanud sellise mõtte: „Me ei suuda üleval pidada seda ideaalmaailma, mida tahaksime. Sõjamasina lammutamise püüde asemel kehutame seda kiiremini ja kaugemale üles ehitama.“ Sirvin kladet ajas tagasi ja kohtan selle mõtte mitut erinevat sõnastust. Ju see on siis hinge peal.

Üsna mitu korda olen märkinud, et märkan ansambli Kolumbus Kris laulu, kus sõnad: „Teilt palun, elage kaua, sest mul on väga teid vaja./ Ärge jätke mind maha, mis siis, et viimasel ajal just tihti ei ristu me teed./ Teilt palun, elage kaua, mul on väga teid vaja./Ärge jätke mind maha, teilt palun, elage veel.”

Selle loo nimi on „Elage kaua”. Ta ilmus avalikkusele no vähemalt kuus aastat tagasi, aga minuni jõudis see vormistus ja sõnum just seljataha jääval aastal. Mingis mõttes haakub see mu jaoks Jüri Aarma lauldud lauluga „Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat”.

Huvitav, kas sentimentaalsus on seotud vanaduse, geenide või ajaga?

Vastu-seis

Võtan julguse kokku ja küsin Eesti ühelt vägevamalt mõtlejalt, semiootik Kalevi Kullilt, mis mõtteviis see on, mis ennast valjuhäälselt kinnitab. Mu küsimus saab pikem kui Kalevi vastus, mis mu hinge liigutab: „Elu on vastuolu. Vastu-olu kurjusele, olgu parlamendi sõnavõttudes või vägivallas päris püssidega või kus iganes.” Jagan professor Kulli ühe lause kaheks, et oleks kergem kaasa mõelda mul ja lugejatel. „Vastu-seis, kui hävivad pärismaised elukooslused ja maakoolid. Vastu-õpetus, kui raisatakse rumalalt energiat. Hea seisabki kurjale vastu.”

Hea seisab kurjale vastu. Hea seisab kurjale vastu. Me võiksime seda mõtet korrata kui mantrat nii vanal kui ka uuel aastal.

Kõhe on

Ettevõtja Indrek Neivelt – siin ma jään mõtlema, kas tiitel ettevõtja Indreku nime ees on selles kontekstis kohane, ja otsustan, et on – ütleb saates Terevisioon, et kapital on ratsionaalne, inimene ei ole. Tema vist niimoodi ei mõelnud öeldes, aga kui see ütlemine kontekstist välja tõsta, siis ei saa mõtlemata jätta, kumb on tähtsam tegelane. Kumb peaks kumba valitsema?

Kui Indrek Neiveldilt üsna samamoodi küsin nagu Kalevi Kullilt, vastab: „Mulle tundub, et toimumas on SUUR MUUTUS. Riigivõim demokraatlikes riikides on muutunud naerualuseks. USAs trügivad 80-aastased vanamehed presidendiks. Meie valitsus teeb otsuseid ja 99% inimestest saab aru, et need on valed. Aga neid tehakse. Kedagi ei saa enam usaldada. Jõustruktuurid omavolitsevad.” Ma ka siin teen vahe sisse, et oleks mõtlemise aega.

Ta jätkab: „Samal ajal käib kolmas maailmasõda. Referendum Venetsueela naaberriigi territooriumi üle on kirsiks tordil. Hiina sõjalaevad on rivis Aasia meredel. Hiina kuus sõjalaeva Vahemere idaranniku lähedal.

Võimukeskused muutuvad. Kui veriselt? Selles on küsimus. Ja samal ajal on kõige nõrgemad valitsused… Kõhe on.”

Ja jälle pean kordama: kõhe on, kõhe on, kõhe on… Kas absoluutne kurjus võidab ainult antiiktragöödiates? Kui mõte Venemaal sündivale läheb, siis klõpsab pähe fraas William Shakespeare’i võimutragöödiast „Kuningas Richard Kolmas”: „Me tusameele talve muutnud on,/ nüüd hiilgusrikkaks suveks Yorki päike.” Kui palju me ikkagi räägime Vene propagandast ja Putini võimust…

Ärge lootkegi!

Tegelikult oleks see, mida nüüd kirjutan, pidanud olema loo alguses. See jäi kõrva ühest poliitikaarutluse saatest, kus saatejuhid enne saate algust palusid vabandust, et lõuna ajal eetrisse minev saade on salvestatud hommikul ja seepärast ei pruugi kõik uus saates kajastust saada. Sama siin, kirjutan neid mõtteid kuu keskel ja ikka sähvab pähe mõte, et aasta lõpus… Ei tohi nii mõelda.

Käin Peeter Volkonskile peale, et ta räägiks mulle anekdoote. On selline tunne, et ilma selleta ei saa. Ja eks seegi ole aja märk, et anekdoote pea üldse ei räägita. Ilm on ise anekdootlik, Orwelli poliitilised utoopiad tunduvad praegu sündiva kõrval lapselalin.

Peeter siis räägib loo Kennedy naisest saunas. Jätab selle pooleli. Ütleb, ma kujutan ette, et kurvalt, ja mina samas kähistan naerda, et see ei sobi. Pealekäimise tulemusel räägib lõpuni. No ei sobi jah viisakasse ajalehte. Ma ei jäta pealekäimist ja Peeter kirjutab napilt: „Kuidas te ennast tunnete, Rabinovitš?” – „Ärge lootkegi!“

Ma rohkem peale ei käi. Mõte volksab sinna, kas seda anekdooti ja selle rääkijat ei võida pahatahtlikkuses süüdistada, kui tuleb vihakõne seadus. Aga noh, meil on sõnavabadus. Lisaks tähendab sõnapaar „ärge lootke“ eesti keeles ka seda, et lootus on igavene, sureb viimasena.

Betti Alveri luulefestivali žürii arutelus kõneleb keegi tänapäeva ikoonidest. Keegi küsib: „Kas sa mõtled emotikone?“ Ja siis Maarja Vaino ütleb nende pildiemotsioonide eestikeelse vaste. Kirjutan suurte tähtedega, et meelde jääks: TUJUKUJUD.

Kõrvuti kõlad

„Kui sinuga kaasa mõelda,” kirjutab mulle tuntud koolitaja, „siis AI (Tehisintellekt) murdis sel aastal massiteadvusesse Ja ühiskonnad (inimesed kambakesi) muutuvad nagu vähehaaval järjest juhmimaks.“ Ma vastan talle, et mu meelest on Eestis küll liiga palju igat liiki koolitusi. Kõik õpetavad! Ta vastab, et on mustmiljon – terapeute, gurusid, coache, mentoreid. Näib, et neid on rohkem kui „patsiente”.

Ja semiootik Valdur Mikita räägib kultuuristuudios, mis nagu nöögiks on liiga lühike alati, et maailma kõige suuremate asjade ehitamises ei peaks eestlased olema esimesel kohal. Tõsi ju.

Kuidagi on mul Mikitalt kuuldud mõtte kõrvale sattunud lavastaja Ivar Põllu tsitaat: „Ausad ääremaad on vajalikud, sest seal sünnivad uued ideed, mis hiljem saavad keskuses iseenesestmõistetavaks.” Mingid asjad satuvad kõrvuti ja kõlavad kokku.

Sellessamas kultuuristuudios ütles Valdur Mikita kogukonna tajust rääkides: „Kultuuri põhiparadoks: me peame lakkamatult muutuma, jäädes samal ajal iseendaks.” Olgu see siis paradoks või mis tahes, kuskilt olen selle Mikita öeldu kõrvale võtnud Jaak Jõerüüdi öeldu, et rahuaeg teeb uimaseks ja naiivseks. „Kannatus teeb targaks,” lõpetab kirjanik ja diplomaat Jõerüüt mõtte. Kuidagi viib see viimane mind mõtte juurde, et kogu maailma rahvas on pandud oma tulevikku kartma. Kas selleks, et targaks saada…? On olnud aasta, kus maailm on hakanud meile kuklasse hingama nii, et seda ei saa enam mitte märgata.

Ilmus Maalehes. Kaanepilt Raelas, päev enne aastalõppu.