Vabaduse festivalil Narvas nägin, kuidas iroonilises ja isegi eneseiroonilises võtmes räägiti kurjusest. Säpinas vaatasin maitsekat melodramaatilist alltekstiga armastuslugu ja Tartus pisut psühhedeelilistki lugu mängust ja tingimusteta mängimise tähtsusest.

Google Maps mõõdab teekonna Narvast Säpinasse ehk siis piirist piirini pikkuseks 266 kilomeetrit ja ütleb, et autoga peaks selle vahemaa läbima kolme tunni ja 13 minutiga. Tartu jääb sinna Setomaa poole kaldu ja selgub, et Narvast jõuaks sinna kahe tunni ja 8 minutiga.

Istumised

Olen just jõudnud Narva. Istun Narva hotelli ees tänavakohvikus ja vaatan ringi, hingan piirilinna. Mu silme ette sõidab eriline pisike buss. Ilma juhita. Bussi küljel on Vabaduse festivali suur reklaam. Maitsekas.

Mu vaateväljas on peale selle väikese ime kümmekond möödakõndivat inimest. Ükski ei jäta seda vaatamisväärsust telefoniga pildistamata. Juhtita sõiduk on superstaar! Bussi tagaaknal on vahtraleht ja selle ümber kiri „Ma alles õpin”. Sõiduk sõidab Narva hotelli ja Vaba Lava teatrikeskuse vahet.

Hetk läheb ja olen juba Oleg Lojevski embuses. Me pole silmast silma kohtunud pea kaks aastat. Ta ütleb, et tuleb mere äärest. Käis ujumas. Näitan talle seda bussi, mis on ringi ära sõitnud. Kiidame reklaaminippi. Oleg räägib mulle Tatarimaa uuest linnast nimega Innopolis. Olevat teadlaste linn. Nagu nõukogude ajal olid akademgorodokid. Ütleb, et käis seal oma teatrilaboratooriumi tegemas. Ja seal olevat enamus taksosid ilma juhita ja pitsat toovad inimestele ainult robotid.

Sellesama päeva õhtul istume kõrvuti lavastaja Dmitri Jegoroviga. Mitja on kunagi Moskvas mulle rääkinud, kuidas tema maailmavaadet mõjutasid Piiteris esinenud Eesti punkmuusikud. Nüüd siis kuulame Narva Vaba Lava tagahoovis bigbändi. Mind see muusika ja see, kuidas bänd mängib, väga vaimustab. Mõtlen, et näed, tuleb sõita Narva, et teada saada, millise muusikamaailma järele su süda igatseb. Kuus toru ja rütmigrupp. Võimas. Grupi nimi on JTConception. Meenub, et sellelaadne muusika liigutas ka siis, kui olin kahekümnene. Mitja Jegorov kommenteerib kahe loo vahel, et see on ta jaoks hästi eestlaslik bigbänd. Selline ülitäpne, organiseeritud ja improvisatsiooniruumiga. On kollektiiv ja kõik pillimehed on isiksused. Mu jaoks tipud ja mu üllatuseks väga noored.

Päev vaid on möödas, kui istun üksinda Sillamäe promenaadiäärsel vaateplatvormil ja passin mere piiritust. Sillamäe on stalinistliku arhitektuuriga linn, nüüd kapitalistliku raha eest õitsema hakanud kunagine kinnine linn. Niisama nagu olid need akademgorodokid. Kusagile mu selja taha jääb ohtlike jäätmete matmispaik.

Möödas on veel üks päev. GPS on meid juhtinud Säpina bussipeatusesse. Pikalt me seal seista ja mõelda, kuhu edasi, ei saa. Taas hetk ja me auto kõrvale sätib ennast auto, marki ei mäleta, mille roolis on pikkade juustega poiss. Ta laseb sahinal autoakna alla ja ütleb, et sõidaksime pisut edasi ja siis juba peaksime nägema punaseid autosid ja suurt halli küüni. Seal on igatsus, mida otsime.

Ja veel üks päev möödub. Mõtlen selle Tartu Uue Teatri selle ukse, mille kaudu „Haige mägra” etendustele pääseb, polnud peauks, välja enne kohale jõudmist. Selles ukseavas Magasini tänaval on enamasti olnud etenduste suured reklaamid. Nüüd avab produtsent selle ukse enne aega, et kogunevad inmesed vihma kätte ei jääks. Katus on pea kohal.

Keegi KGB -st

Etendus on kestnud, ma arvan, kümmekond minutit, kui mu kõrval istuv Julia Aug mulle sositab; „Tõ ponimaješ, kakije horošije aktjorõ u vas?!”. Vaheajal ma vastan, et olen ja ilmselt on sellised ka teised, olen harjunud sellega, et me näitlejad on head. Et samasuguse vaimustuse kutsub minus esile just Vene näitlejate nägemine. Aga jah, see, kuidas KGB näitlejate trupp oma rolle ja rollikesi lahendab, on tõesti meisterlik.

Pärast etendust on avalik arutelu selle üle, mida see vaatamine kriitikule ja tavavaatajatele tähendas. Oleg Lojevski veab seda juttu. Ta tuletab lavastajale meelde, et kagebešnikud olid kurjategijad, kes lõhkusid inimeste ja perede elusid. Tuletab meelde vangilaagreid Siberis.

„Keegi KGB-st” lavastus on lahendatud iroonilises ja isegi eneseiroonilises võtmes. Üks põhjustest see, et ei Eestis, Leedus ega Lätis ei suutnud noored tegijad leida KGB töötajaid, kes räägiksid nii, nagu nad lootsid. Eeldus oli, et elus vanad kagebeelased tahavad rääkida. Nii ei läinud ja siis tehtigi lugu sellest, kuidas läks.

Lavastuse toon ei ole tõesti verine. Ei räägi mõrvaritest. Ja samas vähemalt mulle mõjus see just nimelt õõvastavana. Mitte ainult mõrtsukad ei taha minevikku unustada vaid me kõik. Ja seda saab üldistada kogu maailma mustade tegude unustamise peale. Me ei taha koledustest õppida. Lavastaja Dmitri Jegorov ja küllap ka meie erakordselt head meesnäitlejad on teinud lavastuse koroonapandeemia ajal ja just see on pannud neid koledat näitama läbi naeru. No, et oleks kergem vaadata.Ja iroonia on ju enamasti ka enesekaitse.

Julia Aug, kes kogub hetkel materjali holokaustist rääkivalavastuse „Menora” jaoks, ütleb, vaadates stseene, kuidas endised KGB töötajad poisse õpetavad, et tegelege millegi tähtsamaga. Leidke kuritegusid praegusest ajast, tehke lavastusi sellest… Jah, Julia ütleb, et täpselt nii on ka tema uue lavastuse materjali kogumisel, sõna-sõnalt lausa, et tegelegu millegi tähtsamaga.

Petserimaa igatsus

Helena Kesonen on teinud lavastuse lindude keeles. Laval on „Romeo ja Julia” moodi armastuslugu. Lugu on maitsekas melodraama. Selle lavastuse tegi mu jaoks muu hulgas suureks just see, et tegelased räägivad imepisikeses kaduvas keeles. Siit võrdlus: olen mõelnud ja kirjutanudki sellest, kuidas sõnad ja isegi teod on praeguses maailmas kaotanud tähenduse. Armastus, igatsus, õnn, ka õnnetus… kokkuvõttes kõik, mis puudutab tundeelu ja maailma, kõlab hetkel kuidagi samamoodi nagu juust, pesumasin või WC-paber. Ja siis äkki räägitakse laval sellises keeles, kus kõik-kõik on äkki taas elus ja aus, on usutav. Igatsus mõjub suure ja usutava tundena. Sõnad ei ole tühisõnad. Üsna kindlalt teevad selle kaduva keele elusaks näitlejad, kes tajuvad tundetoone ja usuvad sesse nii, et ka publik jääb uskuma.

Hirmsasti tahaks, et see lavastus selle suvega ei kaoks. Tahaks, et seda mängitaks edasi, nende tähenduste pärast, mis sellest teosest õhkub. Nende piire ületavate tunnete pärast, mis meis kõigis ehk veel alles on ja mida ausalt saab väljendada vaid linnu ehk siis ka seto keeles.

Haige mäger

Selles lavastuses on sellist hullust, mida olen noortelt tegijatelt ammu oodanud. Muusika, mida mängivad näitlejad, on kohati psühhodeelne. On noorte igatsus aega 50 aastat tagasi, kui aastate kaupa ja tundide viisi istuti köögilaudade taga, rüübati odavat veini ja filosofeeriti selle üle, mida oli loetud või tajutud elus.

Priit Põldma on kirjutanud uhke iseseisva näidendi, kus mu jaoks just niimoodi kolmes sõnas kirjutatuna, kajastub otsing, teekond, mida me kõik omal kombel kõnnime ses elus – elu-ring-mäng. Proovin selle korraks ka kokku kirjutada – eluringmäng. Või siis elu ringmäng või eluring mäng… Üsna selline see lavastus on. Otsiva vaimuga tehtud. Lavaliste üllatustega. Maitsekas, kohati mõistlik ja kohati hullumeelne elu mõtte otsimise mäng. Tehtud selle arusaamisega, et kõigil on kõigega seos.

Mu Raela aia piirile on vahepeal toodud kiviaia ehitamiseks kivisid. Ja kui seal istun ja neid vaatan, et kuidas nad hunnikutest piiriaiaks saaksid, jalutab mööda neid sisalikupoeg. Karl Ristikivi arvas ja mina kanüüd juba mõnda aega, et sisaliku tee kivil jätab jälje

Eraldi:

Keegi KGB -st

Lavastaja Dmitri Jegorov (RUS), kunstnik Konstantin Solovjev, videokunstnik Natalja Naumova, helikunstnik Marten Kuningas, valguskunstnik Meelis Lusmägi

Mängivad Ivo Uukkivi, Helgur Rosenthal, Martin Kõiv ja Henrik Kalmet.

Esietendus 17. augustil Narvas Vaba Lava Vabaduse festivalil.

Petserimaa igatsus

Ilmar Vananurm ja Urmas Lennuk

Lavastaja Helena Kesonen, kunstnik Triinu Pungits, valguskunstnik Enor Niinemägi. Muusika Mari Kalkun.

Mängivad Siim Angerpikk, Jekaterina Moskalenko, Lauli Otsar, Agur Seim.

Esietendus 5. augustil Setomaal, Säpina Heina küünis.

Haige Mäger

Priit Põldma

Lavastaja Ringo Ramul (Ugala), kunstnik Arthur Arula, helilooja Jakob Juhkam, helikujundaja Lauri Lüdimois (Ugala), valguskunstnik Rene Liivamägi.

Mängivad Grete Jürgenson (Rakvere Teater), Teele Pärn (Eesti Draamateater), Sander Roosimägi (Eesti Noorsooteater), Eduard Tee (Vene teater).

Produtsent Paul Piik.

Esietendus Tartu Uues Teatris 21. augustil.

Ilmus Maalehes.