Lugu ilmus aprilli TMK-s

“Peavahetuse” esietendus on lõppenud, isad on lapse unustanud ja arutavad asja. Uku paremalt teine.

Uku Uusberg on viie aastaga teinud viisteist lavastust. Kõigis neis, olgu need siis ta enda või kellegi teise näidendid, on jõuliselt öeldud: elu ilma unistusteta ei ole mingi elu.

2008. aastal ütleb Uku Uusberg: „Kõik see, mis on elus hea, see jääbki heaks. Ja seda ma enam-vähem juba aiman. Ja samas ei saa ma öelda, et mul pole midagi avastada. On. Ja palju. Inimesi. Inimesed on need, kelle sees olevaid maailmu saab avastada. See on maailma ammendamatu avastamise varu. Sealt saab igavesti jõudu edaspidiseks. Teistest inimestest.“

Üpris hämmastav on mul täna lugeda, et ta on öelnud ka nii: „Hing, ma ei usu, et hing vananeb. See võib olla ju väga traagiline, kui sa ei jaksa kätt või jalga liigutada, aga see võib olla ka väga tore ‒ keha on väsinud, aga hing mitte…“.

Olgu siin kolmaski, kõige pikem tsitaat viis aastat tagasi tehtud intervjuust (tervet intervjuud „Uku Uusberg – noor lavastaja ja näitleja – tavatult täiskavanu“, saab lugeda „Koguja raamatust“, ilmus kirjastuse Menu väljaantuna 2009. aastal. MM), mis peaks Uku loometeed selgitama ette, aga selgub, et öeldu on tähtis ka järelvaates: „Mängimine laval on fantastiline asi. Selles mõttes ei ole midagi minus muutunud, võrreldes selle ajaga, kui hirmunud leinatundega teatrisaalist lahkusin. Ja sellest armastusest mängimise suunas ma edasi ka tegutsen. Ja näitlejana lähen ma tööle selleks, et ma usun sellesse, et teatris ei saa kohe hakata lavastama võõraste inimestega, kui ikka soovid teha lavastuslikult ausat asja, omakeelset. Enne seda peab inimesi, näitlejaid, kolleege tundma, alles siis saad hakata nendega tööd tegema. Õppides lihtsalt tundma inimesi. Otsides neid, kellega koos tegutsema hakata. Püüdes aru saada, mida keegi vajab. Tahaksin pakkuda näitlejatele protsesse, mis neile ka midagi uut pakuvad. Maailma võlu on inimestega suhtlemises. Kogu aeg, suheldes elu ja teiste inimestega, õpid tundma iseennast ja seda, mis see elu on. Ja siis lavastad.

Inimese suurus tuleneb sellest, et ta suudab endale öelda, milles ta on väike.“

Uku Uusberg läks tööle Draamateatrisse, näitleja ametisse, kaasas lavastajadiplom ja kaks lavastust, mis oskusi kinnitasid: 1. Edward Albee „Loomaaia lugu“, esietendus 20. septembril 2007 VAT teatris. 2. Uku Uusberg, William Shakespeare „Head ööd, vend“, esietendus 6. aprillil 2008 Kanuti Gildi saalis.

Juba kahes esimeses lavastuses avaldub ta oskus teha näitejuhi tööd. Aga tagasi vaadates on muidki asju, mis Uusbergile kas just iseloomulikud, aga tema lavastusega kaasas käivad kindlasti. Nii esimese kui seni viimase („Paplid tuules“) tegevus sünnib pargipingil. „Loomaaialugu“ ilmub 1958. aastal, “Paplite…” tegevusaeg on 1959. aasta. Kindlasti ei saa taolisi asju välja mõelda ja planeerida, aga õnnestumistega kaasas käivad sellised kokkusattumised küll. Mul on tunne ‒ oli siis, kui seda esimest lavastust nägin ja on nüüd, kui olen näinud viieteistkümnest neljateist, et samamoodi nagu Uusbergi inspiratsiooniallikaks on inimesed, inspireerib teda kuidagi eriliselt mööbel, millel istutakse, et kontaktid, silmside ja lõpuks ehk ka mõistmine saab tekkida siis, kui istutakse kõrvuti.

Olen siis lavastusest kirjutanud muu hulgas nii: „Uku loos tuleb kindlasti kiita lavastaja näitlejate valikut. Oli kohe tunda, kuidas meeste mõte koos on särisenud. Seesama sõnade mängki, kuidas kontaktist saab kontakt – luukere, kui soovite. Et kontakti maailmaga ja sõpradega saab siis vaid, kui oled alasti aus. Et kontakti eelduseks on usaldus. Ja usalduslik olemine eeldab julgust olla alasti.“ Margus Prangel ja Alo Kõrve mängisid selles esimeses. Alo mängib täna Linnateatris Hamletit, Margus lahkus omal tahtel Draamateatrist ja otsib suureks näitlejaks saamise võimalusi vabanäitlejana.

Lavastus „Head ööd, vend“ on me kultuuri jätnud samanimelise, tänagi tegutseva kammerkoori. Ses trupis mängis Nero Urke, kes mõne aasta pärast Kaarel Irdi osatäitmise eest aasta parimaks meesnäitlejaks tunnistati, nii noorelt ei ole seda aunime keegi saanud. Loen nüüd “Head ööd, venda” tutvustavast tekstist, mis alles veebis: „Elu on ikka elu. Eesti keel on ikka eesti keel. Ja eesti keel on elus. Ja see on väga ilus.“ Hea on öelda, et Uku on sellest enda kirjutatud lausest kõigi oma tulevaste lavastuste puhul kinni pidanud ‒ keele elus hoidmine on taas üks joon mis iseloomustab tema lavastajakäekirja.

3. Uku Uusberg „Vahepeatus“, esietendus 20. juulil 2008 Hüüru mõisas, Teater R.A.A.A.M.

See on Uku esimene päris oma teatritekst. Ma ütlen “näidend” päris veendunult. Siin on paslik tsiteerida Toomas Suumanit, kes teatris on lavastanud, näitleja olnud, kirjandusala juhataja ametit pidanud ja ka näidendeid kirjutanud (Toomas oli sel aastal kirjanduse sihtkapitali näitekirjanduse sihtkapitali nominent): „Pigem häirib mind, kuis näitemängude tekste loomuldasa kirjanduse hulka liigitatakse. Neis ju puudub, ei saagi olla toda omaette maailma, loodud universumi, mille lõpmatust piiravad kaaned kui minna poeetiliseks. Ja miks mitte. Näidenditeksti puhul on poeetiline lähenemine kaheldav. Ta on ju toormaterjal, karkass, eks ole. Tundlemine näitemängu lugemisel on kurjast, tunnelda tohib ehk vaid saalirahvas, kes on vaadand õnnestund elamuslikku lugu tollesama teksti järgi.

Näidenditekst pole mõeldud lugemiselamust pakkuma. On vaid midagi vahepealset. Ettevalmistavat. Tema väärtust või vääritust mõjutab tõlgendus ja läbi tõlgenduse ennekõike mis? Etendus, õige, hinne viis! Etendus aga kaasab teadagi näitlejaid ja nende vaatajaid. Neil kõigil veel oma tõlgenduse hallid varjundid laval ja saalis kaasas. Peale selle pereprobleemid, karjäärikadedus alateadvuses, mõni on äkki veel täis kah – kus on siin ruumi ilukirjandusele?! Elamuslikkusele ehk isegi on. Kui on. Elamuslik etendus.“ No ja sellega on peaaegu kõik öeldud. Kui keegi on viimastel aastatel näidendeid kirjutanud, siis on just Uku see mees meil Eestis. Tänan, Toomas Suuman.

Aga „Vahepeatuse” loos on veidrad mehed, kellest üks näiteks elab meelega aeglaselt. Ja aeglasemalt elamine, olgu või meelega vastuseks tänasele võidujooksule, on teema, mida nii noorelt mehelt nagu Uku Uusberg enamasti ei oodata. See lavastus murrab läbi, on elamuslik ja liigutab hinge. Ukul hakkab tekkima oma publik.

 

4. Lavakooli 24 .lennu diplomilavastus “AHOI”, esietendus 27. juunil 2008 Käsmu Rahvamajas.

5. Uku Uusberg „Pea vahetus“, esietendus 13. mail 2009, NO82.

Taas on tegevus pinkidel, raudteejaama omadel, ja taas on laval koor. Peategelased Priit Võigemast ja Märt Avandi teevad rollid, mis ilmselgelt neid mehi sisemiselt muudavad, aga sest peaksid nad ise rääkima. Lisaks on see lavastus taas üheks Uku lavastajakäekirja verstapostiks, kus seekord märgiks mänguruumi ärakasutamise oskus, tabloost seinal hääleni taevast, ja muidugi on see kõik, mis laval, vaimukalt valus. Laval sündiv on väga-väga see, mille kohta teatrites öeldakse “siin ja praegu”.

6. Slawomir Mrožeki „Pidu”, esietendus 17. juunil 2009 Võru vanas Viinavabrikus, Võru Linnateater.

Poola kuulsa näitekirjaniku kohta kirjutab me Vikipeedia: „Mrożeki näidendid näitavad kõige lihtsamaid olukordi, inimeste skemaatilist käitumist. Ta demonstreerib selle koomilisust ja absurdsust. Mrożeki näidendeid on saatnud menu. Ta kasutab eksimatu huumorimeelega groteski, absurdi, hüperbooli, satiiri ja paroodiat.“ Täpselt samu iseloomustavaid sõnu saab kasutada Uusbergi kõigi lavastuste ja omakirjutatud või toimetatud tekstide kohta. Neisse siseneb elu, oma hapruses, nutususes ja koomilisuses. Lisaks ka see, et lavastaja oskab teiste ja enda kirjutatut laval näha.

Võru lavastusest on meeles, et see oli korraga kahes saalis, ja veel on meeles Uku ise ‒ pikas mantlis vana viinavabriku pööningul, elevil, erutunud ja natuke kohmetu.

7. Strisdanddolia Vai „Kuidas kuningas kuu peale kippus”, esietendus 28. novembril 2009 Vanemuise suures majas.

See lugu jäi mul nägemata. Aga meelde jäi, et vanemuislased Uku selle lavastuse eest oma aasta parimaks lavastajaks valisid.

8. Eesti Vabariigi 92. aastapäeva kontsert 24. veebruaril 2010 Vanemuise teatri majas.

Kirjanikest intelligendid ei saanud sellest paraja absurditunnetusega tehtud siirusest aru ja ütlesid selle hurjutuse ka avalikkuses välja. Mind pisut ehmatas see küünilisus elukogenutelt. Meeles on tagantjärele lahjad lõvid Eesti vapilt ja mets. Maitsekast muusikavalikust ma ei räägigi. Uusberg andis üsna adekvaatselt edasi seal oma suhtumuse sünnipäeva ja riiki, ses polnud iroonia kübetki ja äkki just see on see, mis segas osal arvajatest elamust saamast. Ausus on raskesti talutav isikuomadus. See taas on Uku lavastustega kaasas käiv. Ka see, kuidas Uusberg muusikat valib ja seda oma lavastustes kasutab, on tähelepanuväärne.

Ma siin võin ju öelda, et muusikal on sellel mehel veel tegemata, aga usun, et ta saaks sellega omal moel paremini hakkama kui läänest laenatud meistrid või meie kõigeks valmis meistrikestest mehed.

9. Uku Uusberg „Jõud“, muusikaline müsteerium, esietendus Jäneda Pulli tallis 8. augustil 2010, teater R.A.A.A.M.

Selle lavastuse magasid kriitikud ja vaatajad maha, ta eluiga jäi kahjuks lühikeseks. Esimest korda oli selles Uusbergi lavastuses liiv ‒ meri Jäneda pullitallis. Ivo Uukkivi teeb koos Ukuga teise tähelepanuväärse ja ta tavaolemisest erineva näitlejatöö. Teemaks on kauboikapitalism. Olen sellest siis kirjutanud nõnda: „Uku Uusbergi näidendi ja lavastuse „Jõud“ esietendusel Jänedal on külalisnäitleja Torm nii kohal, siin ja praegu, et vaatajates tekib segadus, kas katus peab vastu. Kas äike Pulli talli müüride taga on helikujundus ja lavastuse osa? Tolm lendab ja valgus kustub korraks ja veel sellistes kirjutatud ja näitlejate mängitud kohtades, kus ta võiks ja peaks olema. Torm teab ilmselt ka selles lavastuses kõlavat Juhan Liivi teksti, kus read: „Sa võta ilust viimne ilu ja tõest võta viimne tõde“. Juhan Liiv, selle luuletaja sõnadele lisaks elutunnetus ja nägemisoskus on ka üks Uusbergi lavastamisoskust iseloomustav märksõna.

10. Jean-Luc Lagarce / Uku Uusberg „Üsna maailma lõpus“, esietendus 18. septembril 2010 Tallinna linnateatris.

„Uku Uusberg on lavastamiseks just Lagarce seda näidendit valides tabanud me aja – ja kas vaid meie aja, peamist tundetooni, inimene on üsna maailma lõpus siis, kui on jäänud üksi. Või jätame me ise ennast üksi, etenduse vaatamine paneb nõnda küsima küll.“ Nii olen muu hulgas sellest kirjutanud. Kõik näitlejad teevad ilusa töö, Anu Lamp ehk kõige erilisema rolli. Siin on taas Uku trupis Indrek Ojari ja just tema on lavastusest meeles sellega, et otsib ennast ja oma kohta näitlejate seas.

Usun ka täna oma vahetult kirjutatut: „ “Üsna maailma lõpus” olevad näitlejad mitte ainult ei üllata, sest on teada head näitlejad, vaid muutuvad ses mängulaadis ebatavaliselt heaks.“ Uku lavastajatarkus ‒ kõige tähtsam on teatris näitleja.

11. Jarek Kasar ja Uku Uusberg ooper „Katuselt“, esietendus 13. septembril 2011 NO99 Põhuteatris Tallinnas, NO70.

Väga vaimukas ja täpne kahe loojaisiksuse, Jarek Kasari ja Uku Uusbergi sünergiale toetuv muusikaline lavastus. Jälle võlub lihtsus, kõik, mis laval sünnib, on absurdisugemetega elu ja on väga kunst ja on väga omal kohal tänases päevas. Nüüd saab juba öelda, et ilmselt on Uusberg oma ajast pisut ees. Kõik on teda märganud, aga seda, et nii kiiresti võib meistriks saada, ei juleta veel tunnistada. Ette rutates olgu öeldud, et natuke õnneks isegi, et ega seda ei julgeta ka nüüd kui mehe professionaalsus iga uue lavastusega märgatavalt kasvab. Aga tühja sellest.

12. Uku Uusberg „Kuni inglid sekkuvad“, esietendus 11. detsembril 2011 Eesti Draamateatri suures saalis.

Esimene lavastus koduteatris. Läbinähtav on Uusbergi soov oma kolleegidest staarid kokku mängima saada. Soov, et laval tekiks trupp ja meeskond ja üksteist toetav särav näitlejate kooslus. Ja teine püüdlus, mis just siin silma torkab, on soov näitlejaid lahti raputada sellest, mis neile aastatega sisse on harjunud. See ei õnnestu kohe ja täielikult. Samas on see kõik sootuks tugevamini kohal, kui seda vaatan aasta pärast Tartus. Martin Veinmann on laval veenvalt teistsugune kui oleme harjunud nägema.

„Uku Uusbergi „Kuni inglid sekkuvad“ ei kulge enam täpselt samadel loomeinimese eneseotsingu radadel, millel ta mitu eelmist lavalugu. Polegi enam neid uussiirusest pakatavaid kunstnike sisepainetega žongleerivaid monolooge. Pole ka argipäeva muinasjutuks moondavat löövat naivismi. Asemele on sugenenud uus küpsuse kraad, ehk isegi pääs uuele tasemele. Selle kõrval siiski salakihtides oma teemale truuks jäämine,“ kirjutab Ukust kümme aastat noorem, veel Vanalinna hariduskolleegiumis õppiv sõnastaja Priit Põldmaa.

13. Uku Uusberg „Karjäär“, esietendus 14. aprillil 2012 Sadamateatris, teater Vanemuine.

„Uku Uusbergi Vanemuises esietendunud lavastus „Karjäär“ on vaieldamatult tema parim lavastus ja mu jaoks ka selle sajandi huvitavaim lavastus Eesti teatris.“ Nii olen öelnud ja kirjutanud. Siin on nüüd koos kõik see, mis on kaasa saadud varasematest lavastustest ja kirjutamisest. Hea teatritekst, kus Uku ja tema ühendatud trupp püüavad aru saada inimese olemisest, karjäärist elus ja karjäärist maa sees. Uku teeb näitejuhi tööd tulemuslikult, kõik avanevad. Markus Luik näiteks on äkki lausa võimas oma mitmeplaanilisuses. Robert Annus, nii saab mängida vaid tema, see on kordumatu. Laval on kujundid, on elatud elu ja Vanemuises tehtud teater. Muusikat kasutatakse täpselt ja julgelt, mängima hakkab Sadamateatri aknatagune ja need mehed, keda publik laval ei näe ‒ etenduse juht, valgustaja, lavamehed. Kogu meeskond lavastusega kaasas tingimusteta. See, mis sünnib, on väike ime. On plahvatus, mis tavateatrist teatrisündmuse teeb.

14. Andrus Kivirähk „Kevadine Luts“, esietendus 11. novembril 2012 Eesti Draamateatri suures saalis.

Siin on Uku mu meelest pisut liigagi püüdlik. Ta teeb rõhutatult Kivirähki. Ja Kivirähk teeb Lutsu. Lisaks näitlejatele usaldab Uku siin autorit, elab ta mõttemaailma sisse ise ja suudab kaasa mõtlema-mängima saada kogu Draamateatri trupi. Lavastus on täpne ja keeruline tehniliselt. Nii keerulist fragmentidest koosnevat lugu ei ole tal varem olnud, tuleb sellega meisterlikult toime. Laval on jeekimid ja Luts ja Kivirähk ja Uusberg. Andruse meele- ja kirjutamislaad on saanud lavalise vaste.

15. Gerald Sibleyras „Paplid tuules“, esietendus 22. veebruaril 2013 Vanemuise väikeses majas.

Panen Postimehele kirjutatud loole pealkirjaks „Tegelikkus ei tohi tappa unistusi“ ega tea seda lugu kirjutades, kas see ka lehte nii jõuab. Aga Uku Uusberg ei ole lasknud tegelikkusel oma unistusi ja usku tappa. Taas on eeslaval pargipink ja taas laval elu mõtet otsivad, seekord vanamehed. Ta usub veel enam näitlejasse, suudab neid mingil omal moel ellu äratada, stampidest vabastada. Oskab kui võlur äratada kõigis näitlejates loomultasa pesitseva soovi mängida, mis tööd tehes sma loomulikult uinuma kipub. Mängida tingimusteta, elevuse ja õhinaga ja lisaks ka targalt. Ta on tabanud selle, et erksa loomingulisuse alus on kord. Ja see on mu meelest suur tarkus. Kui mitte suurim siin ilmas…

Olgu siis ka siin öeldud, et Uku Uusbergist on vaid viie aastaga saanud lavastaja, kelle loomingu ühisnimetaja kõikide muude, lahjemate siltide kõrval (uussiirus, autoriteater jms ‒ MM) on teatrieksistentsialism. Et see sõna lihtsalt uhke võõrsõnakõlks ei oleks siin, pean seletama, Uku Uusbergi kõigis lavastustes, viimases ka, on fookuses inimene, kes otsib oma elule tähendust. Kes on teel, ma ei taha öelda, et surma poole, aga ega seegi vale oleks.

Seesama sõna “eksistentsialism” on siin veel mõeldud seletama, miks Uusbergi lavastustes näitlejad teevad ennastületavaid rolle. Uku on elus kohal, siin ja praegu ja see jõuab kohale nii laval mängijatele kui vaatajatele saalis. Lavastaja Uusberg on selgeks õppinud tõlkimise, elus märgatu tõlkimise lavakeelde.

Olen uhke ja natuke ka kade te peale, mu põlvkonnakaaslased Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv ja Jüri Lumiste, et te jõudsite lavastuse „Paplid tuules“ ära oodata. Et te seal just nii mängite, nagu te seda teete, ja et te Uku Uusbergi just nii omaks võtsite, nagu tal oleks meiega üks veregrupp. No ongi. Idealism, mehed, ei saa ometi maailmast kaduda. Ja kui maailmast saabki, siis lavalt ei saa ja ei tohigi, muidu poleks teatril mingit mõtet. Ikka see hinge liigutamise ja kaastunde soov, mis Uku lavastustega ja seal osalevate näitlejatega eri moel kaasas käib.

Mis saab edasi? Rakvere teatri näitleja Mait Joorits ütles mulle tänapäeva noorte kohta mõni tund enne oma elu esimese lavastuse esietendust: „Margus, me arenemegi kiiremini.“ Õnneks mul tänu Uku Uusbergi mõttemaailma nägemisele teatrites ei ole midagi selle vastu. Ja õnneks saan ma ka sellest aru, kui raske on paremal osal inimkonnast seda siirust uskuda.