Lisaks sellele, et kõigil juulikuu nädalavahetustel on üle Eestimaa vähemalt kaks-kolm esietendust, jätkub neid argipäevadessegi. Vaatan lavastuste tutvustusi ja ei saa kõige parema tahtmise juures kinnitada, et peaülesandeks on publiku meele lahutamine.

Mulle muidugi tundub, et pakkumine ületab nõudluse, aga sellest saab kindlas kõneviisis rääkida alles siis, kui etendused mängitud.

Eesti Teatri Agentuuri koduleheküljel on link „Teatrisuvi 2021” – selles on juulikuus esietenduvaid lavastusi kirjas 27. Lisaks ka viide: „NB! Nimekiri täieneb jooksvalt.”

Ette rutates saab juba öelda, et augustis nii palju esietendusi ei ole. Esialgu küll kuulduse tasandil, aga räägitakse muide, et Moskvas on teatrid koroonaohu pärast taas suletud.

Minu top kolm

1. Lucas Hnathi näidend „Ujuja” esietendub Sakala 3 teatrimajas 18. juulil. Hnath on Ameerika noorema põlvkonna tunnustatud näitekirjanik. Kes muu peaks teda eestlastele avastama kui samasse põlvkonda kuuluv Linnateatri näitleja, seekord lavastajana publiku ette astuv Märt Pius.

Potentsiaalsele publikule tutvustatakse lugu nõnda: „Tippujuja Paul, keda lavastuses mängib Tõnis Niinemets, on sümpaatne tegelane. Ei räägi palju, ent üritab auga välja tulla olukorrast, kus just Linnateatri peanäitejuhiks saanud Uku Uusberg. „Ujuja” on kahe venna lugu. Vanemat ja targemat, advokaadi taustaga venda mängib just Linnateatri peanäitejuhiks saanud Uku Uusberg. Tema üritab spordiagendina seista oma noorema venna õiguste eest, ent põrkub laupapidi kokku Pauli treeneriga, keda mängib Alo Kõrve. Treener on tõeline vana-kooli-mees, võitleb spordi puhtuse eest, tahtmata samas kaotada oma tõenäoliselt elu parimat võimalust õpilane olümpiale viia.” No ja nagu ühes heas näidendis ikka, ei puudu ka selles loos armulugu: „Olukorda ei tee kergemaks Pauli tunded füsioterapeudi vastu, mängib Steffi Pähn, kellel on keelatud ainetega seoses must minevik.”

Lavastuse kunstnik on Kristjan Suits. See mees jõuab tõesti palju ja teeb seda, mis teeb, hästi. Ilmselt tuleks sügisel kokku lugeda, mitu suvelavastust on tema kujundatud, ja mõni teatriteadlaseks õppiv noor võiks neid töid analüüsida nii idee, teostuse kui ka sellest seisukohast, kuidas kujundus lavastust, lavastajat ja näitlejaid toetab.

Siinkohal on paslik öelda, et juulis jõuab Kristajan Suits ka lavastada. 15. juulil esietendub Pärnumaal Kaelasel Ingmar Bergmanni näidend „Stseenid ühest abielust”. Mängib, võib nii öelda küll, et unistuste trupp: Evelin Võigemast (Tallinna Linnateater), Märt Avandi (Endla), Kersti Heinloo (Eesti Draamateater).

Kui oma kirjutamisjärjega siiamaani olin jõudnud, helises telefon. Helistas tuttav ajakirjandusõppejõud. Muuhulgas ütlesin, mida parasjagu kirjutan. Ta ütles, et ärgu ma kirjutagu. Imestasin, miks. Tema vastas, et pileteid ei ole nagunii saada. Pidin nentima, et see on uskumatu.

2. Birgit Landbergi ja Paul Piigi näidend „Pidu katku ajal” esietendub Põlvamaal Eesti Maanteemuuseumi õuel 23. juulil. Lavastaja on Birgit Landberg. Tagasi vaadates võiks teada, et just Paul Piigi vend oli see, kes tõlkis eelkõneldud näidendi „Ujuja”. Lisaks on „Pidu katku ajal” Paul Piigi ja Birgit Landbergi teine koostöö. Esimene oli „Peks mõisatallis” – kes seda nägi, see ilmselt selle koostöö jaoks soovitust ei vaja. Lavastus tuleb välja väiketeatri Must Kast egiidi all, mängivad Jaanika Tammaru, Kaija M Kalvet, Laura Niils, Rauno Polman ja Johannes Sepping.

Nõnda tutvustavad autorid seda, mis peaks me meeli köitma: „Kriisid on alati põhjustanud ühiskondade killustumist. Kunagi ei olda ühel meelel, MIKS läks valesti, kes on SÜÜDI ja kuidas oleks kõige parem EDASI minna. Ent seekordse pandeemia ajal ei suudeta kokku leppida isegi selles, MIS on valesti. Sest me elame ajal, mil igaühel on oma tõde. Ajal, mil isegi kellegi suremise fakt seatakse kahtluse alla. Ajal, mil avastad, et sul on väga palju tuttavaid, kellel on tuttavaid, kes teavad väga lähedalt kedagi, kes oskab väga täpselt öelda, mis valesti on ja kust otsast probleemi lahendama peab. Sest tegelikult pole küsimus enam ammu teadmistes, vaid usus. Ning uskmatutega ei argumenteerita, vaid sõditakse. Vahendeid valimata.”

Tundub päevakohane ja igavikuline. Teades tegijaid, on kindlasti vaimukas.

3. Ilmar Vananurme ja Urmas Lennuki näidend „Petserimaa igatsus” esietendub 31. juulil Karisilla-Petseri maantee ääres, looduskaunis Säpina külas Heina küünis. Lavastaja on Helena Kesonen ja kogu ettevõtmise taga MTÜ Taarka Pärimusteater.

Seda lavastust tahaks näha ennkõike miskisuguse isikliku seose pärast Petseriga. Mul ripub Raela aia kuuri seinal peegel, mis on pärit vanavanaisa Petseri linnas asunud kingapoest. Ta on veidi mõrane peegel. Mu jaoks ei ole ebaoluline, et sellel loo muusikaline kujundaja on Mari Kalkun. Mängivad Siim Angerpikk, Jekaterina Moskalenko, Lauli Otsar ja Agur Seim.

Näidendi peateema on piirideülene armastus.

Tutvustuseks öeldakse selle loo kohta nii: „Loo keskmes on noor ja õhetav armastus, Pauli ja Valli lugu. Paul on noor ja lootustandev ajakirjanik, kes armub Petseri neiu Vallisse. See on mitmekordselt keelatud armastus, noored pole seaduse silmis vabad ja vallalised, kuid seadusest rängemalt lahutab neid kontrolljoon, mis kerkib nende vahele kui sein. Kontrolljoon lahutab vanemad lastest, rebib armastajad teineteise embusest ning jätab inimesed ilma oma kodudest. Paralleelselt Pauli ja Valli looga jookseb Setomaa poolitamise lugu.”

Mul on selline tunne, et neid kolme lavastust mängitakse edasi ka siis, kui suvi on läbi. Kui vaja, leitakse teine mängupaik, tehakse mõned kohanemise proovid ja mängitakse. Need ja paljud teisedki suvelavastused on seda väärt.

Tõstamaa mõisas

6. juulil on esietendus Damir Salimzianovi kirjutatud ja lavastatud näidendil „Läbi kõigi elude ma otsin sind …”. Teater R.A.A.A.M on taas mängupaigaks valinud Tõstamaa mõisa. Mängivad Jane Napp (Endla Teater), Kristo Viiding (Eesti Draamateater), Piret Krumm, Martin Kõiv ja Kristjan Sarv.

Tutvustuseks öeldakse: „Uuslavastus on tragikoomiline fantaasia Maria Budbergi eluloo motiviidel. See pole biograafiline lavastus. See on müstika ja koomilise farsi elementidega fantaasia sellest, mis on armastus tõeliselt raskete katsumuste ajajärgul. Kuidas seonduvad armastus ja elementaarne soov ellu jääda. Lavastuses esinevad episoodiliste tegelaste hulgas mitte ainult kuulsad mehed Maksim Gorki ja Herbert Wells, kes kangelannat armastasid, vaid ka fantaasiakujud NSVL vastuluure ülematest Saksamaal ja Suurbritannias, kohtunikud, kes lahutasid peategelast tema meestest, aga ka Maria Budbergi lapsed. Küsimus, kas Maria armastas kedagi või ainult kasutas inimesi ära, läbib kogu lavastust, kuid ühest vastust ei saa. Tähtsam on, et vaataja jääks pärast etendust mõtlema ka oma suhete üle lähedastega.”

Jäneda Pullitalliteatris

Kristiina Jalasto näidendi „Naine Salamandri tähtkujust” lavastab Madis Kalmet. Esietendub 10. juulil. Peaosas Ursula Ratasepp, teistes osades Jaune Kimmel, Markus Luik, Helgur Rosenthal ja Karl Robert Saaremäe.

„Naine Salamandri tähtkujust” on samuti lugu paruness Maria Budbergi elust. Juba see teeb asja huvitavaks, et ühel ja samal suvel ilmub publiku ette kaks erinevat näidendit ja kindlasti omapärast lavastust salapärasest naisest, kes suhtles nii Maksim Gorki kui Herbert Wellsiga. Naine oli Jäneda mõisaproua.

Ants Laikmaa muusemi õuel

Erki Aule on kirjutanud ja ka lavastanud loo Ants Laikmaast, meie ehk kuulsaimast kunstnikust. Näidend „Üksikud heledad laigud” esietendub 16. juulil Ants Laikmaa kunagises kodus Taeblas Haapsalu külje all, kus nüüd asub tema muuseum. Mängivad Indrek Ojari (Tallinna Linnateater), Külli Reinumägi, Raimo Pass (Eesti Draamateater) ja Kristjan Lüüs.

„Noor Laikmaa kõndis jalgsi kuus nädalat, et jõuda Düsseldorfi Kunstiakadeemiasse. Keskealine Laikmaa oli kirglik, järjekindel ning andekas. Armus, maalis ja armastas. Tema õhutusel avaldas Under oma esimesed luuletused. Vananev Laikmaa pani kinni omanimelise kunstikooli ning kolis Taebla metsatallu. Surres oli Laikmaa tunnustatud, lugupeetud ja üksik,” kirjutatakse lavastuse tutvustuses.

Saueaugu Teatritalus

Priit Põldma on Ernst Enno loomingust ja elust lähtudes kirjutanud näidendi „Kadunud kodu” ja selle koos Margus Kasterpaluga ka lavastanud. Esietendus on 20. juulil. Saueaugu Teatritalu kui kaubamärk on ise kvaliteedi garantii. See lavastus tehti valmis juba eelmisel suvel mängimiseks. See ei õnnestunud, mängiti vaid mõned etendused tuttavatele ja sõpradele. Nüüd on põnev teada, kas lavastus on küpsenud ehk kuidas mõjuvad sellised pikad sunnitud mängupausid.

„„Kadunud kodu” on unenäoline rännak sellesse tallu ja sellesse suvve, kui kõik oli alles ees, saatjateks Ernst Enno ja Madis Kõivu tekstid ning Pärt Uusbergi koorimuusika,” öeldakse lavastuse tutvustuses. Mängivad Sander Roosimägi (Eesti Noorsooteater), Külli Teetamm (Tallinna Linnateater), Meelis Rämmeld (Endla Teater), Aleksander Eelmaa (Eesti Draamateater) ja 12-liikmeline koor.

Ja juulikuus esietenduvad ka IvarPõllu, Priit Võigemasti ja Peeter Tammearu lavastused. Oma lavastajadebüüdi teeb Rakvere näitleja Elar Vahter. Põnev oleks vaadata ka noore lavastaja Jaanus Nuutre lavastust Eisma sadama paadikuuris. Lavastuse nimi „Tson Lemberui uus elu” igatahes kõlab paljutõotavalt, niisama nagu „Godot’d uutõn”, mille lavastab Taago Tubin ja mida mängitakse Navi külas Võrumaal.

Paslik on see tutvustus lõpetadagi tsitaadiga viimati mainitud lavastusest:

„Kusagil, keset eimidagit ootavad kaks hulgust müstilise hr Godot´ saabumist. Nagu eile, nii ka täna ja homme. Videvik saabub ja midagi ei juhtu. Või juhtub?

VLADIMIR: Läämi är.

ESTRAGON: Läämi.

(Nad ei liigu paigast.)”

Ilmus 1.juuli Maalehes.