Cyrano osatäitja katallaan Pere Arquillué’ on eestlane Nero Urke sõnul erakordne näitja. Karismaatiline nagu ka vaimukas. Foto: http://pinterest.com/atlantidavic/cyrano-de-bergerac/
Näitleja Nero Urke nägi Barcelonas lavastust “Cyrano de Bergerac” ja kirjutab, et meil Eestis on puudu klassikalise teatri festival.
Tõeliselt hea teater ei tunne riigipiire. See on hea kus tahes maailmas. Londonis. Pariisis. New Yorgis. Tallinnas. See on yldarusaadav, sest see on yldinimlik ja sellepärast universaalne. Ning nyyd nägin maailma parimat teatrit Barcelonas. Maailma parim – just!
Suure Reede õhtul, veidi enne kella seitset sattusin jalutama keskaegse Hospital de la Santa Creu (Püha Risti Hospital) sisehoovi ja selle aeda apelsinipuude vahele Barcelona vanalinnas. Tuhande aasta jooksul on sealses hoones peatunud palverändurid, alates 14. sajandist oli seal linnahaigla, 1928. aastal toodi sinna trammi alla jäänud Gaudi, kes seal ka suri. Praegu asub selles võimsa arhitektuuriga keskaegses hoonekompleksis Kataloonia Raamatukogu.
Kuna Suur Reede näeb Barcelona tänavatel välja nagu yks Suur Etendus, pidasin vaikselt plaani õhtu sisustada kultuuriantropoloogiliste vaatlustega. Kuid siiski veel kulgesin oma jalutuskäigul mööda Hospital de la Santa Creu aeda, treppe ja külglööve. Võrdlemisi ootamatult sattusin yhe kõrge musta värava ja selle luugist paistva müügikoha juurde. Uudishimust selgus, et nad mängivad pooleteist tunni pärast etendust. Sealsamas tutvusin trupi yhe näitlejaga, Isaac Morera’ga, kes ytles, et ta on Eestis käinud – 1992. aastal. Ja mäletas Maret Oomerit. Mis toimub? Cyrano! Ainult kaks paari pileteid veel alles. Mu vaist ja Isaac ytlesid “Mine!”. Ja väga hea, et läksin!
Sisenedes samast väravast tund aega hiljem jõudsin avarasse, hiiglasliku võlvlaega mängukohta ning otse 250-kohalise publikutribyyni ees otsisin garderoobi, et visata oma yleriided nagisse, nagu see käib. Garderoobi ei paistnud, kuid yks stange kyll, millel juba rippusid mõned mantlid. Võtsin siis enda oma seljast ning ainsa vaba riidepuu järele sirutades märkasin silmanurgast, et need teised kuued ja jakid on sellise huvitava tegumoega, mõned värvilised ka… Ja oi-i, see oli napikas. Jäi väga vähe puudu, et ma oleks oma mantli riputanud kogu publiku vaikival jälgimisel etenduse kostüümide vahele. Aaah, ilmselt oli see minu näitlejainstinkt, mõtlesin korraks. Igatahes meeleolu oli loodud. Elevus.
Kuid see, mis nyyd algas, oli igatahes meisterlik. Kirevpunane eesriie jagas hooga sygava lavaruumi kaheks. Seesama stange sõitis seina äärest liivaga kaetud lavale. Näitlejad täitsid hetkega kogu ruumi melu, naeru ja elujõuga. Istusin esireas. Mul suruti tervituseks kätt. Mäng käis kohe algushetkest peale täistuuridel, tähelepanu oli haaratud, publik peos ning järgneva kahe ja poole tunni jooksul ei antud kedagi ega midagi niisama ära.
Tempo, tempo, tempo!!! Mitte kiirustamine, vaid tempo. See on see hooga mäng, mis voolab nõtkelt stseenist stseeni, hetkest järgmisesse ja on alati kohal. Sillerdav energia.
Näitlejad – nad on nähtaval, nad on kuulda, igayhes neist oma maailm, nii et sul on valida kymne vahel ja veel yks lisaks. Nende kujutlus elab, nad säravad. Ning loomulikult on nad yhenduses, kontaktis – iseendaga, yksteisega, publikuga. Ja see kõik, mis toimub, on vaimukas, põnev ja absoluutselt arusaadav, kuigi räägitakse kataloonia keeles, millest ma mõhkugi ei taipa. Kyll aga mõistan, et nendele, kes taipavad, jõuab iga sõna viimse häälikuni kuuldavalt kohale ning sealjuures loomulikult 12-silbilises paarisriimilises aleksandriinis.
Nad mängivad sirge seljaga. Selline Kataloonia sirgeselgsus. Uhkus kõige paremas mõttes. Näib, et kataloonlased on yldse väga uhked oma keele ja kultuuri yle. Linnapildis lehvivad nende lipud kõrgel ja võimaluse korral tahavad nad teada, et kuidas kataloonia keel võõrast keeleruumist pärit inimesele kõlab. Umbes samasugune kysimus, mida ka eestlased armastavad kysida. Mina vähemalt mõnikord olen seda teinud.
Muidugi tuleb rääkida Cyrano osatäitjast Pere Arquillue’st. Erakordne näitleja. Mõistagi karismaatiline nagu ka vaimukas. Tema hääl resoneeris läbi kogu ruumi uskumatutes varjundites. Nägin näitlejat, kel on osa selge nagu vesi. Ta nagu žongleeriks oma rolliga, selle erinevate nägude ja seisunditega. Eriliselt nõtke mäng. Ning vaimustav huumorimeel ja naljad.
Ja kogu ylejäänud trupp. Nägin näitlejaid, kes mängisid nii, et igal hetkel oli mõistetav tegelase tahe. Peale selle, et nad valdasid täielikult oma osa ja kokkumängu, jäi mulje, et nad on samas omavahel ka parimad sõbrad. Nende vastastikune synergia transformeerus samasuguseks usalduslikuks suhteks publikuga. Ning minul näitlejana tekkis meeletu kaasamängimise tahe. Sest eetris oli inspiratsioon.
Terve lavastus oli tihe ja mänguline. Maitsekas ja teatraalne. Etenduse lõpuks valdab mind katartilise kogemusega segunenud imetlus, rõõm ja muidugi tänulikkus.
Hakkasin juba etenduse ajal mõtlema sellele, kuidas seda truppi Eestisse tuua. Erinevaid võimalusi kaaludes taipasin, et meil on teatris täiesti puudu n-ö klassikafestival. Festival, mis tooks Eestisse klassikalise dramaturgia tipplavastusi Lääne-Euroopast, elusat klassikat. Seda oleks vaja. Sest nii, nagu klassikat on vaja õppida mängima, on seda vaja õppida ka vaatama. Ma ei ole muidu eriti seda meelt, et vanade asjadega peaks lõputult edasi tegelema, kuid selge on, et peavad olema veenvad sisulised põhjused mingi teksti kestmisel aktuaalsena sadu aastaid nii, et selle juurde tullakse ikka ja uuesti tagasi.
Ahjaa, alguse juurde veel tagasi. Yks põhjustest, miks otsustasin sellele etendusele, millest ma enne midagi ei teadnud, pileti osta, oli see, et kuulsin näitlejaid poolteist tundi enne algust hääleharjutusi tegemas. Mhmh – tõsine asi, mitte mingi haltuura, mõtlesin. Pärast selgus, et see oli 120. etendus. Selle suhtumise pärast oligi maailma parim.
Cyrano de Bergerac – Edmond Rostand
Lavastus: Oriol Broggi.
Näitlejad: Pere Arquillué, Marta Betriu, Bernat Quintana, Ramon Vila, Jordi Figueras, Isaac Morera, Babou Cham, Pau Vinyals, Andrea Portella ja Emma Arquillué.
Koht: Biblioteca de Catalunya, Carrer de l’Hospital 56, Barcelona
Teater “laperla29”
Edmond Rostand sündis Marseille´s, Prantsusmaal 1. aprillil 1868 ja ta suri Pariisis 2. detsembril 1918. aastal.
Viievaatuselise värssnäidendi, mida ka komöödiaks on määratletud, „Cyrano de Bergerac“ kirjutas Rostand 1897. aastal. Eesti keelde tõlkis näidendi, mida on nimetatud ka heroiliseks, 1964. aastal kirjanik Jaan Kross.
Helilooja Eino Tamberg kirjutas ooperi “Cyrano de Bergerac“ 1974. aastal. Ooperi libreto kirjutas samuti Jaan Kross. Eesti teatrites ja ka muusikateatris on lavastused alati õnnestunud ja publikut leidnud. Kaks viimast Eesti teatri õnnestunud Cyrano´d on Roman Baskin (lavastuses, mis esietendus 1986) ja Üllar Saaremäe (esietendus oli 2007).
Cyrano´d on mänginud ka Ilmar Tammur 1946. aastal ja Ants Eskola 1968. aastal.