Kui me ise lillegi ei liiguta, leidub maailmas piisavalt palju huvilisi, kes me tühjaks jäänud maapiirkondi asustaks.

Majandusgeograaf ja visionäär Garri Raagmaa (Pildil oma isakodus maal) ütleb, et polariseerumise maa ja linna vahel on alati lõpetanud sõda. Ta räägib, kuidas eestlased on sõdade ajal ikka maale pakku läinud. Paljuütlev on ta selle kõrvale toodud näide, et ilmselt oli me esimese koroonakriisiga hakkamasaamises oma ja mitte väike osa selles, et inimestel oli koht maal, kuhu pakku minna.

Kas varasemates tulevikuprognoosides nähti ka seda ette, et maailmas tulevad võimule Donald Trumpi masti presidendid ja meilgi tekib nii-öelda konservatiivne erakond, millest saab valitsusepartei?

Kas ta nüüd konservatiivne on, on omaette küsimus…

Ma ütlesingi, et nii-öelda…

Mina kui geograaf ja mitmed sotsiaalteadlased, sealhulgas ka administratsiooni-uuringutega tegelejad on üsna ammu seda tendentsi ette näinud ja tähelepanuta jäävatääremaastumist kritiseerinud. Siiamaani on see olnud jutt kurtidele kõrvadele. Kõik läks meil nii hästi ja linnas oli nii tore! Linnastumise teatud varjukülgi ei tahetud tähele panna.

Kui hästi palju raha voolab ühte kohta kokku, siis tõusevad hinnad. Päris majandusseadustega ka see selgelt kehtib. Kui raha voolab Londonisse või Tallinnasse kokku, ajab see hinnad üles. See omakorda tingib selle, et teatud inimesed ei saa enam linnakeskkonnas hakkama ja kuna nad mujale kolida ei taha, maasikaid korjama minna ei taha, siis langevad nad teatud vaesusriski. See omakorda tekitab sotsiaalseid pingeid. Osa inimesi hakkab lihtsalt hälbivalt käituma, kui ei saa enam eluga hakkama, osa hakkab teisi tulistama.

Eestis on hea turvaline olla, aga kui vaadata, mis on Ameerikas juhtunud, mis seal toimub – ka see oli mingil määral ennustatav.

Eestis alles hiljuti tehti valdasid vähemalt poolsunduslikult suuremaks. Juhtimine sellega läks anonüümsemaks ja kaugemale, läks mitte metsa, vaid linna.

Jah, see on taas omaette pikk lugu. Mis puudutab sellega seotud linnastumist, siis Euroopas on asjad hoopis teistpidi täna. Euroopa rahvastiku muutuse viimase 10–15 aasta kaardid näitavad, et Lääne -Euroopas ilmselt põhirahvas liigub linnadest välja. Ida-Euroopast ja kolmandatest riikidest tuleb värviline seltskond, kes linnad ära asustab. Osade inimeste jaoks on see põgenemine liiga tihedast, liiga kallist, liiga vaenulikust keskkonnast.

Nägin ja kuulsin seda aasta alguses Moskvas käies ise. Põlismoskvalased ostavad elamisi linnalähedale maale. Põhjenduseks ka see, et kunagise N liidu värvilisi on juba liiga palju.

Tööjõu vaba liikumine on viinud selleni, et ühe hinnagu järgi on Euroopas koos Venemaaga 72 miljonit inimest, kes töötavad kodunt väljas – teises riigis. See on hullumeelne. 9% tööjõust on kus iganes maailma pidi laiali. Eesti Kalevipojad on seda olukorda kirjeldanud. Renditakse kahetoaline korter, elatakse seal pead-jalad koos nelja-viiekesi. Õhtul lahendatakse kast õlut ära ja nii käib päevast päeva, nädalast nädalasse. Enamasti on need inimesed, kes on sinna läinud, just ääremaalt pärit.

Globaliseerumine…

Globaliseerumise tulemusena on majandussidemed, väärtusahelad läinud hästi pikaks. Transporti on tohutult palju. Põhimõtteliselt: kui tootmisekasvu tuli juurde üks ühik, siis kaubandusse tuli juurde kaks-kolm ühikut. See tähendab, et pidevalt tuleb juurde kauba liigutamist ja sageli on niiviisi… Hea näide oli Hiina graniit, mis kuidagi Saaremaale ei jõudnud. Mis kuramuse pärast peab tooma Hiina graniiti Euroopasse? Hind oli soodne? Pakuti?

Hiinlased teevad dumpingut, mängivad oma valuutakursiga ja tulemus on, et kogu maailm sõltub Hiinast. Konteineri liigutamine Aasiast Euroopasse enam nii hullult ei maksagi, aga tegelikult on see väärastav majandusstruktuur. Läände on jäänud ainult kontoritöö, vahendamine, mis tegelikult mingil hetkel kriisidega kohe ära kukub. Sama on inimeste, turistide teenindamisega – jääb samuti kriisides hätta.

Tõsine tootmine on Aasias?

Jah. Tõsi, Euroopas on riike, näiteks nii Saksamaa kui ka Poola, kes on püüdnud oma tööstusbaasi hoida. Kui sa Poolas paned püsti uue tehase, võtad 100 inimest tööle, siis riik maksab sulle teatud tingimustel poole rahast tagasi.

Kuidas Eestis seis on?

Kui Eestis pakutaks midagi sellist, oleks meil tööstust rohkem. Meil on suhtelisel hästi veel, võrreldes näiteks lätlastega.

Mõni aasta tagasi tegin tudengitega ühe suurema ülevaate, mis Euroopas toimub. Isegi Rootsis, mis on väga liberaalne maa, tehakse ettvõtjatele soodustusi. Just selliste ettevõtmiste puhul, mis toorainet väärindavad.

Mul on jube kahju, et meil tselluloositehas läks untsu. Iseasi kas see oli õige kontsept… Fakt on aga, et sellega oleks meie puidu omanike – maaomanike, metsaomanike kasu märgatav. Praegu läheb pellet, 100–150 dollarit tonn, välja. Tselluloosi hind kõigub 800–1000 vahel, suurusjärk siinsamas oleva tehase puhul oleks hoopist teine. Saaks paremini maksta.

No siis on Mart Helmel õigus, kui ta ütleb, et tuleb me maavarasid, fosforiiti näiteks, kasutama hakata ja tuumajaamale mõelda?

Kõigepealt tuleb mõelda, kas seda, mis meil on, tasub kaevandada.

Ma tean, et meie meestel oli väga kaval idee uputada väike tuumareaktor sinisavi sisse. Geniaalne idee. Põhja-Eestis on 60–90 meetrit sinisavi, see on väga stabiilne. Isegi kui peaks mingil imekombel maavärin tekkima, ka siis ei juhtu temaga suurt midagi. See oleks üsna turvaline lahendus, aga niisugused ettevõtmised tahavad kõik ikka läbimängimist ja selleks on vaja teadmiste võimekust juurde.

Fosforiit? Kui nüüd peaks midagi juhtuma Marokos – sealt Euroopa oma fosforiidi saab –, kui seal tuleb mingi revolutsioon või ebastabiilsus, siis võib-olla hakataks vaatama ka siiapoole. Öeldakse, et teil on seal Eestis suured fosforiidivarud, mis te istute seal otsas.

Tegelikult on võimalik uue tehnoloogiaga neid asju teha tõenäoliselt märksa säästlikumalt kui neid nõukaajal tehti. See, kuidas siis asjad käisid, ju protesti tekitaski. Lahendused tuleb läbi käia ja inimestega läbi rääkida.

Päris ausalt on Eestis kõige suurem mure see, et mida iganes sa ehitada ei taha, mis iganes tootmist sa püsti ei taha panna, kohe on jube palju vastalisi.

Miks nii on?

See on kahte pidi – arvatakse, et raha tuleb seina seest, me oleme Euroopa rahaga ennast ära hellitanud. Teine asi on muidugi keskkonnaväärtuste tõus. Inimesed on mures ja õigusega.

Samas tuleks aru saada, et puhtalt lillekesena metsa all elada pole ka võimalik. Kaasaja inimene tahab mugavat transporti, tahab peale korraliku söögi ka hüvesid, tahab elektrit kasutada. Ilmselt suuremale osale inimestest see metsaelu aktsepteeritav ei ole ja seepärast tuleb teha ka mingeid kompromisse. Näiteks üks masinatööstuse töökoht tekitab üldjuhul teenindavas sektoris neli töökohta juurde. See on suur lisandväärtus. Sellele võiks valitsus meil kohe tähelepanu pöörata, see oleks kasuks inimestele ja riigile.

Millised on tööjõu hinnavahed?

Suurusjärgud on umbes sellised: Lääne-Eutroopas maksab tööstuse töötund 50 eurot, Eestis 4–5 eurot, Aasias saab sellesama töö kätte 50 sendi eest. Sealt see globaliseerumise surve tuleb. Tööstuse liikumine Aasiasse on lääneriikides toimunud juba alates 1960. aastatest.

Me saaks Eestis ise enam-vähem hakkama, aga kas on mõtet? Soomlased 10–15 aastat tagasi väitsid, et teadmistest, mida nemad kasutavad oma tööstuses, mõtlevad nad ise välja ainult 0,5%. Me oleme liiga väike riik, et teistmoodi teha ja sellega kogu maailma trendi mõjutada.

Samas väga nutikate ja uute asjadega… kui oled piisavalt innovaatiline ja väle neist kinni haarama, siis sa saad ja võid olla ka trendi eestvedaja. See oleks meie võimalus. Skype näitab, et midagi on võimalik esimesena teha ka väga väikeses kohas. See võiks olla meie eesmärk.

Koroonaga hakkamasaamine meil näitab ka, et väikses ühiskonnas on võimalik teha teatud asju paremini. Aga kui me tahame hästi elada… banaanid meil ei kasva, teatud tehnoloogiaid meile ei anta, kui me neid ise välja ei mõtle, ent kõike ei ole võimalik ise välja mõtelda. Sellepärast siis me peame maailmaga suhtlema. Õnneks on meil ressursse – energiat, mis on õhus, mida saab maa seest välja kaevata, ka seda, mis ise kasvab biomassina.

Lähitulevik on energeetika ülemineku aeg rohelisele. See on uute innovatsioonide allikas. Kui meil on võimalik sellesse valdkonda investeeringuid teha ja kui me väga lollisti ei käitu, siis oleks võimalik sellest kõvasti kasu saada. Arvan, et Põhjamaad tervikuna on selles vallas väga võidus. Võidame ka kliimamuutusest!

Milline on Eesti, no ütleme, 50 aasta pärast?

Kui me väga rumalaid otsuseid ei tee, siis 50 aasta pärast on Eesti väga soositud elamise koht. Juba praegu muutub Lõuna-Euroopas elamine veepuuduse tõttu väga kalliks, suviti ka ebameeldivaks. Siinne elamise kvaliteet on etem. Juhtub see, et paljud tulevad kuuma käest ära jahedamasse kliimasse. Praegugi on tuldud siia Euroopa kuuma eest ära korraks, aga see hakkab võimenduma.

Kui nüüd juhtub ka Rail Baltic valmis saama ja see satub perioodi, mil Saksamaal, Kesk-Euroopas vananemine saavutab tipu ning väga palju inimesi jääb pensionile… Seal on korralikud pensionifondid ja hakatakse vaatama parema elukeskkonna järele. Kui sa Saksamaal elad väikses külas, mis on väga nunnu ja ära klantsitud, aga siis mingil hetkel tuul pöördub ja toob põllult rammusat sõnnikuvingu, siis seal elada ei taha. Lõuna-Rootsis on juba päris suured Saksa elanike kolooniad. Esialgu on need veel suvemajad. Võib eeldada, et teise kodu äri läheb suure hooga käima.

Saja aasta pärast on meil, arvan, seoses kliima soojenemisega praeguste kuusikute asemel hoopis laialehelised puud. Juba praegu tamm ja vaher kasvavad mühinal, kõik muutub. Kui me tahame ka tulevikus puitu, peab arvestama, et segametsa hooldamine on palju kallim kui monokultuuri kultiveerida. Siin on taas üks kompromissi otsimise koht. Tuleks puistuid kombineerida.

Kas teil on mingi erihuvi looduse ja keskonnaasjade vastu?

Ma tõesti läksingi ülikooli kõigepealt loodusharidust saama, tahtsin looduskaitsjaks. Olen Tapa poiss, seal oli looduse olukord väga karm. Loodusharidus on kõige alus, ka osa sellest, et minust sai inimgeograaf.

Eestis on praegu metsanduse küsimuses suur mull üles puhutud Euroopa reeglite järgi ja looduse inimeste poolt, kes enamasti on ise linnapõhised ja ei tea maaelust tuhkagi. Otsivad oma ideaali ja on hästi karmid, ei suuda töösturitega kokku leppida, sest erinevused on nii suured, et ei saadagi päriselt kokku omavahel.

Millest ikkagi sellised käärid?

Ühest küljest kruvitakse meil looduskaitsepiiranguid peale kohtades, mis on hõredamad ja väiksema tootlikkusega – just ääremaadel jääb võimalusi vähemaks. Teisest küljest antakse sealsamas lahkelt toetusi suurfirmadele, kes siis laienevad ja liigirikkust vähendavad. Tehakse suuri põlde, kraavid aetakse kinni…

Kas kuskil on püütud hakkama saada ka väikepõllumajandusega?

Prantslased on püüdnud väiketalusid hoida ja seetõttu on seal põllumajandus väga kallis.

Mu agronoomist isa kirus juba 25 aastat tagasi, et Tallinn laieneb viljakatele põldudele.

Mure on selles, et tootmine koguneb suuremate linnade külje alla, samas äärtel kõik väheneb. Ruumikasutus riigis tuleks ümber vaadata. Praegu natuke on juba tulnud juurde mõtlemist, näiteks needsamad väärtuslikud põllumaad – enam ei lasta sinna ehitada.

Meil on paraku üldiselt nii, et me ei õpi enne, kui omad vitsad käes. Buumiajal planeeriti Harkusse maju 54 000 inimese jaoks. Siis avastati, et ups, põjavett ei ole, ja tõmmati pidurit.

Keegi vist pole uurinud, kui palju meil juba praegu on inimesi, kes elavad linnades, aga nädalavahetuseti sõidavad maakodudesse?

Anto Aasa uuris elektritarbimist nüüdse pandeemia ajal. Linnades tarbimine vähenes, maakohtades suurenes. Mobiilse positsioneerimisega on püütud ka hinnata, kui paljudel eestlastel on maakodu või suvila. Rahvaloendusega taheti selgitada, aga see läks untsu, sest oli küsimus, et kas te olete maal üle kolme kuu. Keegi neist sõitjaist ei ole kolm kuud järjest maal. Käiakse nädalavahetuseti, suviti, puhkuse ajal. Norras oli 10 aastat tagasi see protsent 44. Soomes ja Rootsis on see samuti hästi levinud.

Meil ei ole korrektset metoodikat, kuidas seda hinnata. Teame, et paljud inimesed on meilgi endale teise kodu ostnud. Nagu Mikita kirjutab, et linnast sa ei pääse, sealt saab raha. Aga kogu aeg ei tahaks seal olla… Kuna Eesti on suhteliselt väike, saab maakoju tunni-kahega. Soomes ja Norras sõidetakse päev otsa, isegi lennatakse.

Talunduse kokkuostmine maakodudeks ilmselt meilgi laieneb. Paarikümne aastaga tuleb juurde sadakond tuhat pensioniealist inimest. Müüd Kadrioru korteri maha ja ostad endale maale maja, siis sul jääb veel 25 aastaks 1000 eurot kuus kulutamise raha ka.

Aga selleks, et Võrumaal või Saaremaal oleks elukvaliteet hea, peavad seal olema püsielanikud, kes seda taristut üleval hoiavad. Lasteasutused, kool, infrastruktuur…

Kui täna sellele ei mõtle, annavad tulevikus ka meil maakohtades tooni hoopis Kesk-Euroopa pensionärid. Pagulased…

…liiguvad pigem linnadesse. Nemad ei taha maale. Nad Eestisse üldse väga ei tahagi tulla, vaid Euroopas paikadesse, kus neil on ees oma kogukonnad. Alati on küsimus massis. See, mis on juhtunud Pariisis või Londoni ümber, ka Rootsis, on kriitilisest massipiirist üle läinud. Nad kontsentreeruvad oma piirkondadesse ja ei integreeru. Tekib enklaav ja nende omakultuur. Suur-Britannias on näiteks leitud ka selliseid kogukondi, kus naised siiani ei räägi inglise keelt. On Pakistanist pärit, elavad oma kogukonnas ja kohalikku keelt ei lähegi vaja.

Inimeste liigutamine on ikka väga küsitav asi. On ka eeliseid, kui rääkida kõrgema taseme spetsialistidest – ülikooliinimesed, ettevõtjad… Siis eri kultuuride kokkupuutel tekib hästi palju innovatsioone, huvitavaid lahendusi.

Aga üldisemalt võiksid inimesed oma kodus elada ja oma tööd teha. Siin võib Martin Helmega nõus olla, et kui ikka odava tööjõu riiki sisse toomine on raskendatud, siis peab selle töö eest oma inimestele kõrgemat palka maksma. Paindlik tuleb olla. Ajutise tööjõuga pole probleemi, ta tuleb ja läheb. Ma ka kunagi käisin Soomes võsa lõikamas ja teenisin ühe kuuga ema kahe aasta palga.

Eestil on eeliseid, mida tuleks arvestada

Garri Raagmaa: Hiinas on praegu 102 miljonilinna. Rahvast tuleb kogu aeg juurde. Indias on juba 1,3 miljardit inimest – 20 aastaga läheb Hiinast mööda. Indias ei ole ka maad, kuhu inimesed mahuks, seal on ülitihe juba. Aafrika tuleb rahvaarvudega järgi. Sõltub sellest, kuidas sealse kõrbestumisega läheb. Mida hullemaks muutub keskkond, seda rohkem siiapoole liigutakse.

Arengumaades ei olegi inimesi kuhugi panna. Seal tuleb totaalne ülelinnastumine. Hiinas ka ei ole raha veel maale jõudnud. Miljard maailma inimest umbes elab slummides. Seda on umbes sama palju kui arenenud riikides inimesi kokku. Slummistumine jätkub. Kujutage ette Hiina kortermaju, mis on 50korruselised – muidu samasugused majad nagu meil Lasnamäel.

Soomes elab 12 elanikku ühel ruutkilomeetril, Eestis 30. Meil ruumi on. On palju tühja maad. Pilt muutuks kohe, kui õnnestuks ehitada raudteeühendus igasse Eesti otsa. Nõnda, et Pärnusse, Tartusse, Jõhvi saaks rongiga tunni ajaga. Eesti oleks kohe klõpsti poole väiksem. Ääremaad polek.

EKRE tuli välja neljarealiste teede mõttega. Tore, aga kes seal 25 aasta pärast sõidab? Kaasaja inimesele autosse istumine enam väga ei sobi. Neljarealisel teel saavutad kiiruse 130 kilomeetrit tunnis, aga raudtee on võimalik kohe 200 peale viia. Põhjamaades on juba täna 200sed rongid, Ida Euroopas 250nesed rongid olemas. See on siin jälle valikute küsimus ja poliitilise agenda asi.

Ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet.