„Sünnipaiga” projektis on Peeter Volkonski ja operaator Andres Keil üles võtnud juba üle 200 pea minutilist klippi, kus suurmehe sünnipaika tähistava mälestuskivi või -tahvli juures, loeb keegi – enamasti teeb seda kohaliku kooli õpilane – ette tema loomingut või saavutusi kajastava katkendi. Projekti partner on ERM. Projekti rahastab KULKA, toetavad Alexela ja Topauto.
Mälestuskive ja -tahvleid, mida kaardistada, on Peeter Volkonski sõnul üle 300 ja neid avastatakse inimestega kohtudes veel juurde. Lisaks on sellest projektist innustatuna mälestusplaate ka täna juurde pandud. Näiteks toob Peeter Kanepis sündinud mehe Saul Hallapi, kes tuli 1922. aastal tõstmise maailmameistriks ja osales 1924. aasta suveolümpiamängudel. Uhiuued mälestusplaadid on saanud veel näiteks koolipapa Hugo Treffner, samuti Kanepis, ja kontrabassimängija Ludvig Juhtil Väägveres.Sadakond paika käia
„Harjumaa on tegemata. Tegemata on saared jaLäänemaa.”
Üllatusega pean tunnistama, et pole aastaid näinud nii eluterve energiaga laetud inimesi kui on Peeter Volkonski ja Andres Keil pärast pikka päeva Raplamaal ja Läänemaa servas Kullamaal sünnipaikade videoklippe filmimast tulles. Ei mingit väsimust, vaid hoopis lood. Lood inimestest, kes neid aitasid, koolilastest, kes hämmastavalt andekad lugejad, uutest avastustest…
Tõtt öelda kuulan ja vaatan Peetri ettekantud lugusid nagu head teatrit. See, kuidas ta muutub vibalikust kepiga vanamehest ümmargusevõitu ja lühikest kasvu tasase olemisega koolipoisiks. Räägib vahele loo, kuidas neil Keiliga hirm nahavahele puges, et see poiss äkki ei saa väljavalitud teksti ettekandmisega hakkama. Siis teeb Volk pöörde ja ärkab sellesama poisina ellu. Loeb nii nagu kõneleks revolutsionäär, kes püüab oma kuulajaid innustada. Ja ütleb lõpuks: „See poiss niimoodi lugeski, tegelikult paremini. Läks lugedes lendu.” Lõpuks näitab ta ette, kuidas poiss peale lugemist taas oma keskendunud vaikimisse tõmbus.
Küsin, kas neid on kusagilt ka minema kihutatud, sest praegune peremees mälestuskivist ja seda ehk kunagi oma silmaga vaatama tulevatest inimestest midagi kuulda ei taha. „Üks kord. Aga ma sellest sulle ei räägi. Eks ta ise teab,” on Peeter äkki napp. Kähistab siis naerda ja mängib kurja maaomanikku, kes tuletab tulijaile meelde, et tal on välja silt „Eramaa”, mis keelab teda tülitada, ja lubab neile koerad kallale ässitada. „Ta oli ikka väga kuri! Ainus. Kõik muu on olnud kohutavalt kena.”
Meie Kõpp
„Mul ei ole koordinaate, kus on sündinud Johan Kõpp. No vaat ei ole, tean vaid, et sünnikoht on Holdre,” jutustab Peeter Volkonski.
„ Tead sa kes Kõpp oli. Ta oli Tartu ülikooli rektor ja peapiiskop, teoloogiadoktor. Sõidan siis Holdre külateed pidi. Tean,et peab olema kivi, aga ei tea, kus. Ja siis sõidab meile vastu jalgrattaga, ütleme niimoodi – natukene joobnud vennike. Avan autoakna. Tema ütleb: ooo-i, teie oletegi, mis te teete siin. Ütlen, et otsime Kõpu kivi. Ooh, meie Kõpp, meie Kõpp… kuule, sõida siit kaks kilti tagasi, minge Pilpa bussipeatuse juurde. Seal ongi meie Kõpp. On ikka väga tähtis siin!…”
Kommunist
„Jaan Anvelt. Sõidame taas kohale koordinaatide järgi. Tuleb peremees. Tere! No tere! Mul on niisugune teadmine, et Jaan Anvelt on siin sündinud. On jah. Kas mingi mälestuskivi ka on? On küll, jah. Kus see on? Ta näitab näpuga, see ongi.
Mina vaikin, ei saa aru. Natukese aja pärast küsin, kas tahvli võtsite maha või. Ei võtnud. Aga kus see on siis? Ma vallavalitsusest kutsusin traktori ja nad lükkasid selle kivi ümber. Miks? Kommunist, sellepärast. Äkki saab selle kivi üles tõsta? Eks saab küll, kutsun traktori…
Ja tuligi traktoriga sama mees, kes selle kivi ümber oli lükanud. Tõstis püsti uuesti. Ja need kirjad kivil olid säilinud. Tegime oma klipi ära ja traktor lükkas kivi ümber uuesti.
Mida ma tahan ütelda – Jaan Anvelt oli väga hea kirjanik. Tõepoolest.”
Kitzbergi kitsed
„Läksime otsima August Kitzbergi sünnipaika. Koordinaadid olid olemas. Jõuame sinna ja vaat ei leia kivi. Sõitsime veidi maad tagasi, lähedalasuva talu juurde, et äkki seal teatakse. Koputame. Äkki tulevad kolm õudsat suurt koera. Me Keiliga tardume. Siis aga väljub talust üks punase peaga meesterahvas. Ütleb, et ärge kartke, need koerad ei tee midagi.
Küsin siis, kas ta Kitzbergi kivist midagi teab. Jah teab, seal põllu peal. Ja räägib imelikku keelt. Mõtlen, et äkki räägib omakandi murret, mida ei saagi mõista. Ütleb, et peremehed läksid linna. Hiljem saime aru, et linn on Mõisaküla. Ja sulane ei olnud eestlane vaid soomlane., kes rääkis Valga murret soome aktsendiga.
Läksime ja leidsime kivi keset põldu koos väikese metsatukaga. Ja metsatukast jooksis välja kes? Loomulikult kits. Kitzbergi sünnikohas ei saagi olla teisiti.”
Puhas plats
„Lähen taas kohapeale Kiisa külla Heimtali vallas. Vapustav pilt. Maja justnagu futuristlik märk. Ei oskagi kirjeldada. Nurgeline ja täiesti lagunenud maja. Leian ka mäletustahvli. See ei ole mitte seina peal, vaid seina najal.
Läksime sinna veel üks kord. Tahvel oli kadunud. Mis sa arvad, mis veel kadunud oli? Mis oli toimunud? Tahel oli kruvitud maja külge tagasi. Ei! Terve maja oli kadunud. Maja ei olnud. Selle asemel oli üks väga suur liivaplats. Me panime selle tüdruku, kes luges Barbaruse luuletust „Pettumusest” keset seda liivaplatsi. See oli sünge! See kõlas. Seda, kuhu see tahvel kadus, ma teada ei saanudki.”
Inglid ja haldjad aitavad
„Tegelikult aitavad juhused ja inimesed. Tegime klippi õpetaja Kustas Põldmaast Läänemaa ja Raplamaa piiril. Helistasin Kullamaa kooli huvijuhile ja palusin tal otsida lugeja. Tema võttis võttele kaasa ka kooli ajalooõpetaja.
Tegime klipi ära, jätsime hüvasti ja hakkasime ära sõitma. Nemad lehvitasid, et pidage kinni. Huvijuht rääkis meile, kuidas 94aastane kunstnik Valdemar Väli käis ise enda mälestustahvlit avamas. Seda tahvlit ja kohta me muidugi ei teadnud. Aga olime ju Kullamaal. Ajalooõpetaja otsis välja raamatu Valdemar Välist ja ka teksti, sest oli ise seda raamatut teinud. Põldmaad lugenud tüdruk helistas oma sõbrannale. Meie käisime vahepeal Märjamaal söömas ja selleks ajaks, kui tagasi jõudsime ja Valdemar Väli sünnipaiga üles leidsime, olid osalised kohal.
Sünnipaigast on alles vaid kõrge keraamikatehase korsten keset võsa ja selle korstna küljes on mälestustahvel. Klipp sai tehtud.
Sealtsamast hargnes edasi veel üks mälestusplaadi lugu, mille taga on Loit Lepalaan, Kullamaa kultuurimaja juht. Tema juhatas meid Teenuse mõisa, kuhu nad olid pannud tahvli kunstnik Ludwig von Maydellile. Sinna peame me veel sõitma klippi tegema.”
Et oleks päris
Peale selle, et Peeter Volkonski on kogu Eestis need tähistatud sünnipaigad juba üles leidnud ja esimese ringiga läbi sõites üles pildistanud ning uued koordinaadid määranud, valmistab ta ette ka tekstid, mis iseloomustavad neid inimesi.
Näiteks Raplamaa Sillaotsa talumuuseumi rajaja ja dendropargi asutaja Aleksi Parnabase tekstijupp oli tal leitud Digari kaudu kunagisest rajoonilehest Ühistöö, kus Parnabas ise kirjutab. Tekst on, aga lehte pole! Peeter suhtles Sillaotsa muuseumi tänase direktoriga, see omakorda ajalehe Raplamaa Sõnumid peatoimetajaga. Selgus, et lehetoimetuses on see ajaleht olemas. See on olemas ka maakonna keskraamatukogus, aga köidetult. Võtte jaoks oli vaja lahtist lehenumbrit, kus oleks peal ka Koduloolase tolleaegne päis, mida klipis korraks näidata.
Peeter sai seekordki oma tahtmise ja lehe. Vahel, kui raamatut või ajalehe originaali tõepoolest ei leia või ei leia õigeks ajaks, on ta kasutanud ka n-ö teatripettust – on lasknud vajaliku valmistada butafooril. Et oleks nagu päris.
„Me teeme neid klippe vormiliselt ühe maatriksi järgi, aga pole selles kinni. Püüme leida igale nii kohaspetsiifilise, subjektispetsiifilise kui ka objektispetsiifilise väljenduse. Et pildilisus ja lavastuslikkus saaksid kokku,” räägib Sünnipaiga operaator Andres Keil.
***
Andres Keil palub enda ja Peeter Volkonski nimel inimestel lehe kaudu teada anda, kui on mingeid sünnipaigaga seotud tahvleid ja kive, mis alles nüüd avatud või plaanis avada ja mida Peeter ja Andres pole ise osanud tähele panna Kaart on veel avatud. Sünnipaiga projekti lõpptähtaeg on 2021. aasta sügis.
Sünnipaik – aegadeülene side
Andres Keil, operaator-lavastaja: Ma ei ole teinud statistikat, millises grupis on inimesi rohkem, millises vähem, aga märgitud sünnikohtadega joonistub üsna täpselt välja ka see, mis meile rahvusena oluline on.
Põhiosas on tähistatud sünnikohad inimestel, kes on olnud Eesti kultuuri loojad – kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, näitlejad, arhitektid, kooliõpetajad. Teise suure grupina on omariikluse loojad ja kandjad. Kolmandana, nüüd juba gramm väiksemana, on tähistatud sportlaste sünnipaigad, need mehed ja naised, kes meile on toonud rahvusvahelist tuntust läbi aegade. See on lihtne kirjeldus sellest, millel meie identiteet püsib. Selles pole midagi üllatavat, aga see joonistub täpselt välja.
Keegi paneb need tahvlid, regulatsioon puudub. Kui kultuuris on enamasti tahvliga märgitud absoluutsed tipud, keda kõik teavad, siis sõjaväelaste ja riigitegelaste hulgas on ka väiksema kaliibriga tegelasi. Sellest võib igaüks teha omad järeldused, aga see on omal moel aega ja olukordi kirjeldav.
Kui sõita Eesti erinevad piirkonnad läbi, risti-rästi nagu meie… ma ei taha öelda, kus ja kuidas, aga geograafiliselt lausa joonistub välja eesti inimeste erinevus. On mingid piirkonnad, kus inimesed on tunduvalt reserveeritumad. On piirkonnad, kus ollakse tõrjuvad. On mingid piirkonnad, kus inimesed on üle mõistuse lahked. See on hästi põnev, et meie pisikesel maalapil on täiesti erinevad mentaalsused ja avatuse tasemed. Mul ei ole mingit teaduslikku alust, see on puhtalt empiiriline, aga sõites mööda Eestit tasub lahtiste silmadega seda jälgida. Tõmmata enda sees, enda jaoks paralleele ajalooga, piirkonna loodusega ja tegevusaladega. See annab ainest mõttemängudeks sellest, mis meid on kujundanud. Tsiteerides Eduard Vildet: „Ainult parsil sünnib luule, ainult vommil sigib suur idee.” Me oleme kõik väga oma kasvukeskkonnaga seotud.
Mul on kohutavalt hea meel, et Peeter võttis vastu otsuse, et need on kooliõpilased, kes neid tekste loevad. See annab täiesti suurepärase pildi sellest, et veel pole kadund kõik. Me kohtume säravate noorte inimestega.
Mis nende kohtumiste väärtus on? Väärtus nendele kolmesajale noorele, kes loevad? Kaks väärtust on vähemalt – me ju püüame neile rääkida, kes see tüüp oli. Nad puutuvad kokku ajaga, mis nende jaoks on ürgaeg, ja maailm avardub. Teine asi on see, et oled 12-, 14-, 16-, 18-aastaselt enda jaoks ebatavapärases situatsioonis üles filmitud, jäädvustatud. Kui oled vanem, siis saad seda näidata oma lastelastele, küllap see internet ikka püsib. Siin ei tasu alahinnata arhiivi väärtust nende noorte jaoks. Olen ka täiesti kindel, et arvestatav protsent me klippides ülesastuvatest noortest inimestest on 10–20 aasta pärast sellisel positsioonil, et neist kirjutavad ajalehed. Ka see sild, kuidas luges kellegi teksti täna näiteks Standfordi ülikooli matemaatikaprofessor… Tahan öelda, et see kõik ei lõpe digikaardi valmimisega ära. See projekt jääb elama oma elu. Noored puutuvad kokku mingis mõttes suhteliselt teise väärtusteskaalaga, võrreldes igapäevasega. Aegadeülene side ei ole kohatu jutt siin.
Lugu ilmus Malehes, pildid Viio Aitsam ja Andres Keli.