Siseminister ja viimaseid päevi EKRE eesotsas olev Mart Helme ironiseerib, et Eesti targa majanduse aluseks on saanud odav tööjõud teistest riikidest. Vägivalla ja vägivallatuse jutud viivad ka zen-budismini.

Kohtume esmaspäeval kell kolm. Küsin siseminister Mart Helmelt, kust ta tuleb ja mida tegi enne me kohtumist ja vestlust. Selgub, et kohtus kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisaluga. Kui avaldan arvamust, et ega ma teada saa, millest räägiti, ta muigab ja ütleb, et sai ülevaate olukorrast ja teada, kellega vajadusel suhelda ajal, mil peadirektor puhkab.

Päeva esimesse poolde olid jäänud telefonivestlus politseipeadirektor Elmar Vaheriga, nõupidamine, kus vaadati üle kooskõlastatud ja kooskõlastamisele minevad eelnõud, kohtumine haridusminister Mailis Repsiga, kus arutati õpirände teemasid… „Vahepeal on üht, teist, kolmandat. Vasaku ja parema käega toimetamist olnud, lauale laekub pabereid, tuleb telefonikõnesid. Kui minister tahab tööd teha, siis tal tööpuudust ei ole. Kui ta tahab olla ainult esindusfiguur, käia vaid käesurumis- ja lindilõikamise üritustel, siis jääb vahepeale pausikohti küll. Kui tahad sisuliselt asjadega tegeleda… siis enne lõpeb põrgus tuli kui töö.”

Kui oleksin kõrgel riigijuhi positsioonil, siis võtaksin enda lähedale tööle ainult endast targemaid inimesi, et ise ja ka riik targemaks saaks. Samas on mul jäänud mulje, et poliitikud võtavad tööle just allujaid ja käsutäitjaid inimesi? Olen ma õigel teel?

Ei ole. Esiteks on kõikides ministeeriumites suhtumine selline, et ministrid tulevad ja lähevad, aga meie jääme.

Ametnike suhtumine?

Just nimelt. Ametnikud on need, kellest minister suurel määral sõltub, sest minister – võtame kasvõi täna päevakorral olevad asjad – ei suudaks iialgi kõiki teemasid sügavuti hallata. Näiteks järgmise neljapäeva kabinetiistungil on terve hulk punkte keskkonnaministeeriumist. Ministril peab olema orienteerumisvõimet, sügavust, poliitilist kogemust, et langetada otsus, kas tehtud sisuline eeltöö jääbki ametkondlikule tasandile või on siin vaja langetada ka mingi väga tõsine ja konsultatsioone ning kooskõlastamist nõudev poliitiline otsus, poliitiline kokkulepe. Enamikul puhkudel seda vaja ei ole, väga palju on ülitehnilist tööd. Ametnikud teevad selle ära.

Siis aga tuleb küsimus – tänagi oli üks selline, ma ei hakka täpset teemat teile praegu ütlema, aga see oli sotsiaalministeeriumist üks eelnõu, mille puhul ma ütlesin kohe, et sellele mina praegu oma kooskõlastust ei anna. Eelnevalt tuleb saavutada poliitiline kokkulepe ja selle peame saavutama meie, minister ministriga. Kui kokkuleppest Tanel Kiigega jääb väheks, siis tuleb see asi viia koalitsiooninõukokku ja kui sellest ka väheks jääb, siis tuleb minna tahatuppa.

Mitmekihilisus.

Loomulikult me kõik tahaksime, et meil oleks tark mees taskus.

Nooremana sellele, arvan, ei mõelda.

Tark mees taskus on muinasjutuline tegelane. Suur osa tarkusest tuleb elukogemusega.

Nõus.

Elukogemused on erinevad. Näiteks minu nõunikud on kaitseväe taustaga ja oskavad anda mulle nõu neis asjades, millealane kogemus minul endal puudub.

Keskkonnaminister on teie parteist. Kas ta saab teile öelda, et kuule, Mart, ära jama, see on nii, mitte teisiti? Ja te võtate teda kuulda.

Ta nii kogu aeg ütlebki. Me naaber on maaeluministeerium. Meil on maaeluministriga nii maasikakorjajate, lehmalüpsjate kui muude tegelaste teemal pikad, isegi mitte niivõrd emotsionaalsed kui analüütilised mõttevahetused – missugune peaks olema Eesti vabariigi majandusmudel tervikuna. Ega meie seisukohad alati ei kattu. Me oleme ühest erakonnast, aga näeme valdkonna vajadustest ja nõudmistest lähtuvalt tihtipeale asju väga erinevalt. Peame kokkuleppe saavutama. Head poliitikud oskavad leida kokkuleppeid ja me oleme head poliitikud.

Maasikakasvatajad teid enam ei vali. Aga probleem pole ju sellega kadunud. Võib küll öeda, et Mart Helme ajab jonni?

Ei, mina ei jonni. Mind hämmastab see, et opositsiooni liider reformierakond, kes on ju rääkinud aastaid ja aastaid, kuidas Eesti vajab tarka majandust. Nüüd ühtäkki tuleb välja, et Eesti targa majanduse aluseks on odav tööjõud teistest riikidest.

Kui teistmoodi ei saa? Kui me töötud ei lähe maale tööle? Ja see, mis raha neile selle töö eest lubatakse, ei ole üldse väike?

No ega see kallis ka ei ole. Me ju näeme maksuameti andmeid. Näeme, kui palju on deklareeritud lepingulisi töötajaid. Ja seda kuuleme ajakirjandusest, kui palju tegelikult on siis põllu peale töötajaid vaja.

Kui vaatame kõige suuremaid kisakõrisid, siis registreeritud töötajaid on neil seal üksikuid ja maksu makstakse ka nende üksikute pealt. Aga räägitakse, et on vaja 500, 1000… Kus kajastuvad need teie lepingutes? Kus kajastuvad need sajad või tuhanded tonnid, mida te väidate, et sealt põldudelt korjate? Ametlikes dokumentides me ei näe neid numbreid. Seetõttu ma ei võta nende hädakisa väga tõsiselt.

Uus hädakisa nüüd kohe tuleb.

Las ta tuleb.

Selles lehes, kus peaks ilmuma meie jutt, on ka tõsine lugu piimatootjate- karjakasvatajate murest, et nad ei saa hakkama ilma Ukraina töötajateta.

(Ohkega) Jah! Ma olen ajaloolane ja küsin: kas siis need maasika- ja piimatonnid pikemas perspektiivis on väärt seda, et Eestisse valgub jälle – ma rõhutan, et pikemas perspektiivis, ärme räägime aasta lõikes, ärme räägime ajutistest töötajatest… Pikemas perspektiivis ja kumulatiivse efektina valgub meile kümneid ja kümneid tuhandeid slaavlasi.

Kas see on siis Eesti riigi mõte? Mina arvan, et ei ole. Arvan, et Eesti vajab tarka majandust ja see põhineb uutel tehnoloogiatel.

Kummaline on see, et niipea, kui meil tekib mingisugune tõrge kusagil, olgu see tööjõuga, investeeringutega, nii pistavad kõik kohe karjuma: valitsus, valitsus, valitsus!

Võtame teaduse rahastamise – meie toetame, et see võiks olla 2% SKPst nagu kaitsekulud, sest see oleks tee targa majanduseni. Aga mida me näeme? Niipea, kui me selle 2% anname, niipea hakatakse seda raha pudistama siia- ja sinnapoole. Üks grant ja teine grant.

Saite juba selle eest, et nimetasite ülikoole hobustevaraste õpetamise kohaks.

See on ülekantud tähendus, see tähendab seda, et me koolitame massiliselt inimesi, kelle järele tööjõuturul ei ole vajadust. On üleproduktsioon, igasugused avalikud haldused ja mis kõik seal on. Samas on valdkonnad, kus spetsialistide järele on karjuv vajadus. Peaksime neid koolitama ja sisse viima eraettevõtjate ja riigi koostöös mingit sorti riikliku tellimuse.

Ma olen ilmselt konservatiivsem kui teie – kolme aastaga saadakse kõrgem haridus. Ma ei usu… Teie õppisite ajalugu viis aastat?

Ma olen seda õppinud terve elu.

Jah.

Ma ei ole mingi maatriks, aga aus olles – esimesel kursusel oli mul õppimisest palju olulisem ansambli Fix tegemine.

19 aastasel ongi enamasti peas muusika ja tüdrukud. No ma pean möönma, et olid, äkki nüüd enam ei ole. Samas ilmselt on tähtis ka täna, kellega koos ülikoolis õpitakse ja kes õpetavad.

Mul oli õnne. Mina kohtasin teisel kursusel Linnart Mälli. Peaksin talle isiklikult ausamba püstitama, sest tema äratas minus tõelise sisemise janu teadmiste järele. Eneseanalüüsi järele. Maailmas selguse saavutamise järele. Ma ei ole seda siiamaani saavutanud, aga otsinud küll. Olen selle kohtumise eest saatusele tohutult tänulik.

Kas see, et loobute parteijuhi kohast oma poja kasuks, on äkki ka idamaa tarkus?

Ma ei oska öelda. See küpses mõnda aega. Olen kirjutanud luuletuse, mis algab nii: „Ühel neist hommikuist,/kurbusest põuasel…/”. Ärkasin ja mõtlesin, et kas sa ei ole mitte madalikule kinni jäänud, kas ei ole vaja mingit muutust.

Eks see jah on teil eeskuju vääriv tegu ühest ja kaval talupojatarkus teisest küljest. Kui laps on hästi kasvatatud, siis mida vanemaks ta saab, seda enam isa sõna kuulab. Noorena mässatakse.

Mul on kahe abielu peale kokku kuus last. Nad on kõik hästi kasvatatud. Martiniga oleme olnud ta lapsepõlvest saadik hästi lähedased. Oleme koos kasvanud. Lapsed kasvatavad vanemaid ka. Olen uhke.

Nojah. Kui mul oleks vägi, ma paneks te tütre Maarja Vaino kultuuriministriks. Aga tean, mis skandaal sellest algaks.

Ta ei taha muide.

Ka sellest saan aru. Teie väljaütlemised, mis ei pruugi olla just parketikõlblikud…

…aga nad on ausad.

Kas see nn ausus ei ole seotud poliitilise kavalusega?

Ma olen emotsionaalne ja nii mõnedki minu ütlemised… no näiteks „emotsionaalselt ülesköetud naine” – see ei ole mõeldud naiste halvustamiseks. See puudutas ühte konkreetset juhtumit, olukorda ja ei ole viidav üldistuse tasemele, nagu seda üritavad teha ja jätkuvalt teevad poliitilised oponendid.

Olen emotsionaalne, mul on slaavi verd rohkem kui keskmisel eestlasel. Emapoolne vanaema oli puhastverd venelanna. Ei tea ju, mismoodi DNA ja geenid liiguvad, aga kui mind õrritama ja ärritama tullakse, siis ma lajatan vastu. Aga seda lajatamist tuleb alati vaadata kontekstis. Ma ei kasuta väljendeid ,nagu „nakatunud raibe”, olen oma meelest kirjanduslikult tüseda kõnepruugi juurde jäänud.

Väärika vananemisega seostub mul sõna tasakaalukus, konservatiivsusega üha suurem tasakaalukus. Samas te ju ei saa tasakaalukas olla tänases olevikus, sest siis te kaoksite pildist täielikult?

Jah, see vastab tõele. Ma olen palju süvendatult tegelenud Kaug-Ida maade ajaloo ja kultuuriga ja tõsist mõjutust saanud zen-budismist, mis on minu paljud moraalsed dilemmad – moraalsel tasandil vähemalt – aidanud lahendada. Vägivallatus, millal on vägivald õigustatud, millal see on õigustamatu…

Kust te küll võtate selle usu, et me, eestlased saame ise hakkama? Seotud maailmas. Panin taas teiega kohtumist oodates tähele, kuidas korrektne on öelda „mustanahalisi toidukullereid”, valgeid ei märganud Pikal tänaval. Kust nemad tööloa saavad?

Siseministrina võin öelda, et siin on mitu allikat. Meil on immigratsioon ennast ise toitma hakanud. Sellele oleks pidanud piiri panema juba aastaid tagasi. Immigratsioon hakkab ennast toitma, kui tekib piisavalt suur kogukond, mis erinevate seaduste ja seadusaukude, erinevate liinide kaudu saab oma kogukonda juurde tuua uusi liikmeid. Olgu see õpiränne, pereränne… Legaliseerunud kogukonnad Euroopa Liidus on ees, nende kaudu on võimalik tulla… Nii see kasvab.

Me näeme väga muret tekitavat pilti ka julgeolekupoliitilisest seisukohast, islami kogukond muutub üha agressiivsemaks, üha nõudlikumaks. Tahab saada oma mošeesid.

Ikkagi, kas Eesti saab üksinda hakkama?

Üksinda ei saa keegi hakkama. Autokraatia tänapäeval ei ole ilmselt enam võimalik. Siis me peaksime tagasi minema, esiteks oluliselt väiksema rahvaarvuga planeedi juurde, kus ressurss on alles kasutamata. Me ei hakka ju koonduslaagreid ja gaasikambreid tegema.

Meie ehk mitte.

Ma väga loodan, et tervel planeedil me ei jõua selle hetkeni, kus on nii suur ülerahvastus, et inimesed selle pärast üksteist tapma hakkavad. See on see, millest tuleb hoiduda. Aga see ei saa olla ka protsess, kus justnagu vesi valgub sinna, kuhu valguda saab. See valgumine peab kontrollitud olema. Et me ühel hetkel ei oleks merepõhi, mis on üle ujutatud siia valgunud veest, vaid et oleksime ikkagi üks väike saareke.

Ma olen põhimõtteliselt väljas selle eest, et Eesti säiliks Eestina. See on minu missioon poliitikas.

No kes seda ei tahaks…

Nüüd selle juurde, kas see on võimalik. Ma olen selles veendunud, et on. Ja võimalik on ta uute tehnoloogiate kasutusele võtmisega. Maavarade kasutusele võtmisega. Eesti tööstusliku, majandusliku, põllumajandusliku lisandväärtuse suurendamisega… Siin on oma ohud – mida rikkamaks me saame, seda rohkem tahavad vaesed siia tulla. Me peame saavutama sellise tehnoloogilise arengu, et võtame vastu vaid neid väheseid kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste, kes ei lahusta meid ära, vaid annavad meile juurde ja rikastavad meid. Saan aru, et teoorias kõlab see nii ilusasti ja praktikas on seda nii kohutavalt raske teha.

Te jutus vilksas – maavarad ja ma mõtlesin fosforiidile.

Mitte ainult.

Fosforiit on meil härjale punane rätik.

On, aga tuleb olla julge ja sellel teemal uus mõttevahetus algatada. See on sama, et tuleb rääkida energia nappusest. Kui tahame põlevkivienergeetikat kinni panna, siis ainult tuuleparkidest ei piisa, meil on vaja alustada diskussiooni tuumajaama üle. Kui me seda ei tee, siis me olemegi jälle sealmaal, et on taas vaja 10 000 ukrainlast. Ja jälle ja jälle…

Mida teie jaoks tähendab mõiste riigimehelikkus?

Riigimehelikkus tähendab vastandlike asjade vahel vahet tegmist. Eelkõige tähendab see seda, et teed need valikud iseenda arvel. Kõigile korraga meeldida ei ole kunagi võimalik. Aga kui võtad riigi ja rahva pikaajalise heaolu ja paned selle aegritta, siis on selline seis, et tihtipeale need asjad ei kattu sinu kui poliitiku ja ka sinu erakonna konkreetsete taktikaliste huvidega. Kui sa oled riigimees, siis sa ütled: jah, me võtame selle kahju sisse ja teeme niimoodi.

Teetseremoonia meistri enesetapp

Mart Helme räägib loo, mida nimetab enda jaoks väga äratavaks, kuulsast Jaapani teetseremoonia meistrist, kes lõpuks sooritas ensetapu, mida selles kultuuris nimetatakse seppuku. (samuraile oli seppuku võimalus surra, demonstreerides au, julgust, lojaalsust ja iseloomu kas alternatiivina vääritule surmale vaenlase kätes või karistusena millegi eest – Vikipeediast MM).

„Ta oli šogunite ja suurte sõjapealike teetseremoonia meister, enne sõjakäike ja lahingusse minekut. Ta tegi tseremooniaid, saates inimesi surma. Lõpuks otsustas ta, et on nii palju inmesi surma saatnud, et peab näitama kõigile neile, kes on siit läinud, ja ka neile, kes on veel siin, ka ajaloole, et ta ise surma ei karda. Ta ise ei kartnud valu. Ta tundis moraalset kohust tõestada endale ja teistele, et on nii meelekindel inimene, et ei värise surma palge ees.

Sa ise võid ju ka enesekaitseks hoiduda vägivallast, aga kui näed nõrgemaid, hädas olijaid ja kui ainus viis neid kaitsta on vägivaldne, siis sa oled kohustatud seda tegema. See on minu jaoks moraalne imperatiiv.”

Ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet.