Muidugi mind vihastab, et olen nii vanaks saanud, et märkan nolkide ülbust, kui see puudutab minuvanuseid. Peaks olema ükskõik. Need, kellel habe veel ei kasva, enamasti ei tea, kui kiiresti aastad lähevad. Meil ületab see jutt – ja ma ei pea siin silmas vaid koroonahaigust –, et vaatame, kuidas maailmas käitutakse ja teeme järele, arukuse piirid.
14. märtsil, no keelepäeval sõitsin maal autoga ringi ja märkasin, et lippe ei lehvinud. Neid polnud üles pandud just maal. Mõte liikus seda keerdu pidi, et maainimesed ei pea keelearmastust lipu lehvitamisega kinnitama, et nad nagunii… Jah, oleme üks väga vana rahvas. Hando Runnel on luuletanud, et sellel väga vanal rahval on muldne tarkus suul. Kuidas see oligi? See vana rahvas meid teretas aegade tagant „ja ütles, me olla veel elus,/me päevad olla veel ees,/ ning seda õnne kuuldes,/ meil olid silmad vees…//”
Mul lõikas keelepäeval kõrva Rahva teenrite noore saatejuhi lause. Ta tõi haiglate (meid ilmselt ees ootavast) koormatusest rääkides Itaalia näite – õigus küll, enne seda ta rääkis vaba kapatsiteedi maksimeerimisest ka –, et on hakatud vaatama patsiendile otsa ja otsustama, keda ravitakse, keda mitte: „…sellepärast, et kõiki ei jaksa nagu ravida. Kui inimene on ikkagi raskelt haige, üle 60aastane, siis on näiteid, kuidas ongi loobutud põhimõtteliselt inimeste ravimistest.” Jah, noormees muidugi lisas ka lootuse. Ütles kolmandas isikus: „Loodame, et meil Eestis midagi sellist ei juhtu, aga ega me ei saa ka väga palju selle vastu ette võtta.” Kahjuks mu jaoks sellest ei piisanud. Ei piisanud, et mõelda – nagu enamasti teen – et noored on õigel teel.
Ma mõtlesin seal sinimustvalgete lippudeta küladevahel sõites hoopis sellest, mis saab siis, kui sellele haigusele on piir pandud. Kas siis hetkekeelud jäävad püsima ja suhtumine, et näo järgi hakatakse otsustama üle kuuekümneste elu ja surma üle ka jääb kehtima?
Rahvusringhääligu ja miks mitte isklikke seisukohti esindavad mehed võiksid arvestada, et me elame Eestis. Oleme noor, aga vana rahvas!
Repliik ilmus Maalehes.