Mu jaoks on väga võimas see, mida teeb Cätlin Mägi me rahvalauluga. Räägin hetkel sellest muusikast, mida see mitmekülgne naine teeb parmupillidega üksi. Abiks vaid looper ja muud 21. sajandi elektroonilised efektid.

Hakatuseks ehk seda, et igavik käib kokku kaasaegsusega. See on võimalik. Tõestuseks kasvõi rahvariided ja muidugi rahvalaulud.

Kui ma sellest, mida siia kirja panna, mõtlesin, siis kahtlesin, kas saan Cätlini parmupilliorkestrist ja ta muusikaseadetest kirjutada, kui ei saa täpselt aru, kuidas see elektrooniliselt käib. Kuidas need helid ikkagi just selles järjestuses korduma hakkavad ja terviku moodustavad. Aga siis jõudsin sinna, et nagu paljude asjadega siin ilmas, ei pea selleks, et emotsionaalselt liigutatud saada, teadma, kuidas see tehtud on. Seda küll võib seletada, miks vanad eestlased kunagi laulsid, et „kokanokast sai norina ja norinast sai noodarihma…”. No et miks just sellised sõnad. Vastuseid võib olla erinevaid ja kõik on õiged ja usun, et kõik on valed ka. Keeleseadmis rõõm…

Koduses keeles…

Mu jaoks on nende tekstide tähtus, mida Cätlin Mägi laulab, ennekõike vist mängulustis. Sõnakeerud ja -keerutused, millel, kui on, siis ehk maagiline tähendus. Ja tänapäevane elektroonika seda maagilist tähendust aitab esile tuua. Annab väe muidugi ka. Vähemalt Cätlini käes.

„Lüttat tüttat” loos on minek sees. See on võõras keel, millest õppimata aru saad. No mina kuulates saan. Küllap peaksime me just tänu Cätlinile ja teistele temasugustele hakkama ümber harjuma mõttega, et me rahvalaul on vaid 700 aastat orjaööd ja must lagi me toal. „Vaat-luuli-vaatvaat-luuli” ikka kõlab koduselt. Niisama nagu kunagi sink-sale-proo.

Tahaks küsida, kust ta need laulud leiab? Näiteks laul „Sookraakadi”. Usun, et täna vastataks mu küsimusele päevateemasid silmas pidades, et rahvaluulearhiivist. Küllap nii ongi. Aga mulle tundub, et arhiiv võib olla, kuid leidjaid ei pruugi olla. Cätlin on.

Natuke arvutis tuhnimist ja avastasin, et Cätlini „Koka nokast” on Märjamaa kandi lugu, salvestatud 1937. aastal. „Lüttat-tüttat” on setu lugu, salvestatud 1919. Erinevad kandid ja ometi üks juurikas – Viljandi kultuuriakadeemia. Cätlin, Sandra Sillamaa ja Silver Sepp said seal koolis kokku, muidugi teised ka, need, kes siia ei mahu ja ehk ka mu vaatevälja ei ole jõudnud.

Tunnistan, et ma ei käi Viljandi folgil. Eks ta üks hariduse lünk ole. Aga eelnimetatud said kokku ja tegid bändi RO: TORO. Nüüd teeb Silver samuti üksinda muusikaimesid, otsib heli. Sandra elab ja mängib me ehk kuulsaimas rahvalaulust alguse saavas bändis Trad.Attack. See on vägev, mida nad koos tegid ja eraldi teevad. See on just see, mille kohta saab öelda võlukunst. Täpsem olles võlukunst 21.sajandil.

Ehtne võlukunst

Näiteks tekkis mul Märjamaal Raplamaa vabariigi sünnipäeva auks peetud tunnustusõhtul Cätlin Mägi esinemist kuulates kujutluspilt inimesest, kes mängib suurt orelit. Sest seal ka on suur tähtsus sellel, kuidas jalad mängivad. Ja ega ma ei saa sellestki mööda me rahvamuusikat tänapäevaseks mängivaid muusikuid kuulates, et tuleb meelde noorus seitsmekümnendate alguses – Eesti bändidel tekkisid siis omatehtud vauvau-pedaalid ja fuzz. See elektrooniline efekt soolokitarril – fuzz kõlas Cätlini parmupillide masinatest läbi tulles kuidagi väga sarnaselt. Äratuntavalt koduselt. Natuke karm ja veetlev ja virtuoosne.

Mu noorusaja muusikas olid kitarrisoolod lausa kohustuslikud. Kidramehed said näidata oma näpujooksu ja vaimukust. Imptoviseerida! Täna teeb sedasama Cätlin parmupillidel. Kihvt on, kuidas ta suudab mängida meloodiat ja rütmi ja siis neid erineva heliga pille miksida. Tekib kosmiline maailm. Ja mul on vahel tunne, et neist helipiltidest saab käega kinni võtta. Saab neid puudutada ja tunda pehmust, karmust, voolavust ja siis on heli kui takune köis ja siis äkki kui äike või tuul. Kusagilt lugesin, et Cätlinil olla üle 50 erineva parmupilli. Ega seda vist kah keegi teine nii hästi ei valda, et kasutab korraga mitut pilli. Erakordne. Ja keel, milles ta laulab, on samuti erakordne.

Ei ole üldse ülearune lisada, et Cätlin mängis – see võis olla sajandivahetusel või veel varem – basskitarri Vaiko Epliku ansamblis Claire’s Birthday. Samuti oli ta ansamblis „Udupasun”, seal ta küll mängis juba neid endale omaseid rahvapille, torupilli ja flööte.

Soovitan teil, kui meel vastutustundetust poliitikast segi kipub minema, sättida ennast 21. sajandi Eesti pärimusmuusika manu. Cätlin on selle suuna üks säravamaid esindajaid ja ta tehtut leidub internetis vabal moel üsna palju.

Ilmus Maalehes. Pildistas Taimo Tammik.