Mõtlen vahel üsna tõsiselt, et ei taha enam avalikult kaasa rääkida. Tunne on, et sõnad ei loe. Loosung, et sõna on vaba, on nagu loosungid ikka, tahes-tahtmata jäävad pealispinnale. Päris elus võid kogu oma hingejõu sõnadesse panna, aga see kaob tühja auku. Olgu näiteks kas või need puud. Loosungite hüüdmine ei aita, appikarjumine ei aita, mingid avalikud pöördumised ei loe. Miks?
Ma olen ise ka hiljuti ühele avalikule pöördumisele alla kirjutanud – Rail Balticu teemal. Usungi, et see on kahjulik ettevõtmine Eesti loodusele, elukeskkonnale, inimestele, turvalisusele. Samas loen ministri juttu, et olemasolevat raudteed kaupade maanteelt raudteele ümbertõstmiseks kasutada ei saa, sest seal pole võimalik sellist tulikiirust arendada nagu uuel raudteel.
Just kiirus on, mis vabad sõnad tühja auku lennutab, kellelgi pole aega kuulata ja tähele panna. Sõnavabadus on tähtis asi ja õnneks see meil kehtib suurel määral, aga kas ainult sellest piisab. Sõna võetakse, kui midagi teistele ühiskonnaliikmetele ütelda on.
Kas me võimuses on olukorda muuta, elamise tempot tagasi tõmmata? Kahtlustan, et ei, inimlik on ikka suur pauk ära oodata… Ministrid ei käi metsas, on kabinettides enamasti ja ei tea, mis tempos põder või ilves seal liigub, kui saab rahus elada oma elupaigas, mida ei lõigata põigiti läbi kiirraudtee ja neljarealiste maanteedega.
Loomariigis tähendab kiiresti liikumine, et kusagil varitseb mingi oht. Inimloomade elutempo on muutunud nii kiireks, et ohtusid on aimata kümme ja sada, aga meil pole aega neid tajuda. Või pole enam neid tajusid, mis õigel ajal peatuma ja mõtlema sunniks?
Tähelepanu on, jah, hajunud. Senine abinõu, et kuuldakse neid, kes kõige kõvemat häält teevad, justkui ka enam ei kehti, lärmiga on võimalik kohaneda. Nüüd püütakse – ka poliitikute ja publitsistide seas – lajatada mingi erilise räigusega, tabada kuulajaid mingi sellise ootamatusega, et vakataks … Takkakiitjaid leidub, mõnel on piinlik, aga mõistlikult vastata ei saa. Sõnavabadus, jah, võib võtta sõnatuks.
Maalehes ilmus