Musta Kasti rahvas kutsub lavastust „Evolutsiooni revolutsioon” vaatama loosungiga „Tule, kibestu koos meiega!”.

Ma ei kibestunud. Äkki sellepärast, et lugesin kutsungit kibestuda alles siis, kui olin vabana sündinud laste tormilist eneseanalüüsi nendega elus sündivast juba näinud. Pigem oli see mõte, et kui suudetakse ümbritsevat sellise eneseirooniaga peegeldada, on veel lootust. Mu jaoks kõige vägevam tähelepanek ajast on muidugi pealkirjas välja öeldud – isegi evolutsioon, mis teatavasti peaks olema aeglane protsess, selline, mida me oma igapäevast leiba teenides ei märkagi, on muutunud revolutsiooniliseks. Revolutsioon on ju enamasti plahvatus, mis aeglase evolutsiooni segi lööb ja midagi või kedagi – vägisi või vähem vägisi, aga ikkagi agressiivselt – muudab.

Need olid kolme näitleja üsna pöörase energiaga esitatud killud sellest, kuidas ajal, kus me oma Eestis kunagi nõnda hästi pole elanud kui täna, pole mingisugustki normaalsust. Kuni selleni välja, et kui sul lähebki elus pealtnäha hästi, siis sa pead eneses kahtlema, otsima endas mingit viga. Sest edasi viib elus ja äris pankrot. No ja kui sul pole tunnete pankrotti, siis sa pole vastuvõetav teistele, nõnda lausa, et kui tahad teistega koos elada, pead tunnetekriisi endas välja mõtlema.

Kumb on kõverpeegel

Sellest mõtlesin, et muidu tühi valge lava lõpeb peeglitega näitlejate selja taga. Need on kõverpeeglid sõna otses mõttes. Ja vaatajatele näidatakse seda, mida näidatakse ses lavastuses, ülekantud tähenduses kõverpeeglis. Kahekordne kõvera võimendus muutus mu jaoks samuti uhkeks kujundiks. Niisamuti pisikesed kuldsed paberist südamed, mis efektsel moel näitlejate võludes lava katma jäävad.

Lavastuse alltekst … muide laval sündiva tempo ei lase ses lavastuses ühessegi asjasse süveneda, pildid ja teemad vahetuvad, üks mure ajab teist taga. Hiljem, kui oli aega mõtiskleda, tundus mu jaoks, et mulle näidati seda, mida tänases maailmas on kõige raskem üles leida – seda, mis on päris, mis on sinu oma, mis on jääv. Veel filosoofilisemalt: tänases maailmas pole enam maad, millele kahe jalaga toetuda. Edukultus valitseb ja edu saavutamise valemeid on nõnda rohkesti, et valida ei oska.

Seda pilti lavastuses ei näe, aga mulle kangastus vaadates pilt iseendast suurpoe leivariiuli ees. Mõeldes tagasi jäi mind kummitama see, et need noored inimesed ei saa oma elus tagasi mõeldes ka rahupunkti leida, sest neid on liikuvate piltidega kiirustama kihutatud imikust peale. On treenitud olema ainult parim. No vähemasti nii Mustas Kastis seekord näidati.

Ja see ei ole esimene kord, et vaadates vaimukaid, füüsilises ja vaimses tippvormis olevaid näitlejaid pakkumas mulle kunstilises vormistuses oma siseilma, mõtlen sellest, kuhu edasi? Kuhu nende tee viib maailmas, kus uus on uus ainult tundi kaks või veel vähem? Milline on tulevik, kui tagasitõmbumise ja peatumise hõlpu ei näi paistvat kusagilt?

Ühislooming

„Evolutsiooni revolutsiooni” alusmaterjal, tekst on sündinud ühisloominguna. Saan aru, et see sündis lavastust ette valmistades ja selles protsessis osalesid nii helilooja Siim Aimla, kunstnik Illimar Vihmar, koreograaf Raho Aadla ja dramaturg Mehis Pihla. Miks ma selle siin eraldi välja toon? Mulle tundub, et just tänu koos loomisele ongi see, mis sündis, tervik. Alati see ei õnnestu.

Eraldi võttes iseloomustab seda lavastust põnev omamoodi liikumine, mis pole võimlemistund, laulud on lavastuse seest välja kasvavad, ei ole vaid meele lahutamise eraldi numbrid. Kujundusest juba rääkisin. Kui lähete omakorda vaatama, pöörake tähelepanu ka sellele, et sisenete – vähemalt Genialistide klubi saalis oli nii – läbi kuldsetest serpentiinidest tehtud kardina. Sellised on tavaliselt filmides, kui tegu on pahelise asutuse, bordelli või kasiinoga. Kardin rõhutab glamuuri osatähtsust. Ma siin näen uhket irooniat, tähelepanu juhtimist sellele, et teater ka on sinnapoole teel või juba kohal.

Kasutan nähtust kirjutades sõna eneseiroonia. Siin on see kohane, sest laval on näitlejad Jaanika, Kristjan ja Kaarel. Mitte väljamõeldud eludega tegelased. Näiteks ütleb Jaanika ühes stseenis Kaarlile: „Ma võin alla võtta rasva, sa eal pikemaks ei kasva!”. Nad on laval ise ja isiklikud. Murelikkust välja ei näidata, kõik kulgeb. Tegelikult on lavastus, mida nad ise nimetavad minimuusikaliks, omataoline ohudraama.

Must Kast avastab ennast ikka ja jälle ja on oma leidmistes leidlik, mitmekülgne.

„Evolutsiooni revolutsioon”

Lavastaja BIRGIT LANDBERG

Dramaturg MEHIS PIHLA

Koreograaf RAHO AADLA

Helilooja SIIM AIMLA

Kunstnik ILLIMAR VIHMAR

Valguskunstnik EMIL KALLAS

Osades JAANIKA TAMMARU, KRISTJAN LÜÜS, KAAREL TARGO

Teater Must Kast Tartus, esietendus 5. detsembril 2019 Genialistide klubi laval.