Vikipeedia ütleb humanismi eesti keeles inimsuseks. „ Humanism on maailmavaade ja mõtteviis, mis väärtustab inimest kui isiksust. Inimese vabadus ja väärikus on iseenesest austusväärsed. Humanism sisaldab inimese õigust langetada iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid, kasutades selleks oma mõistust ja südametunnistust.”

Türklased tapavad kurde. Hispaanlased panid katalaani iseseisvuse eestseisjate juhid 13 aastaks vangi. Septembri alguses pani udmurdi teadlane ennast Iževskis parlamendihoone ees põlema, juhtimaks tähelepanu udmurdi keele kadumisele.

Udmurdi keel on soomeugri keel, mida kõneleb pisut üle 320 000 inimese. Vene riigiduuma on seadustanud või seadustamas seda, et väikerahvaste lastele ei ole enam kohustuslik koolides emakeelt õpetada. Mul on meeles fakt, et sada aastat tagasi Vene kodusõjas oli Siberis omavahel sõdivatel punastel ja valgetel õigus väikerahvaste hulka kuulunud inimesed kohapeal kohtuta maha lasta.

Poliitilised pantvangid

Me riigijuhid, sõltumata sellest, millist maailmavaadet nad oma parteilise kuuluvusega kuulutavad, on poliitilised pantvangid. Nende tegutsemismustrisse on sisse kirjutatud südametunnistuse puudumine. See muidugi on üsna rängalt sõnastatud mul, aga – et hoida kedagi või midagi, tuleb kõigepealt hoopis hakata oludes lähtuvalt laveerima. See, kui lärmakalt või millise emotsionaalse temperatuuriga oma seisukohti välja öeldakse või ei öelda, peaks olema vähetähtis, aga pole.

Ülo Vooglaid kirjutab oma raamatus „Elanikust kodanikuks”, et juhtide õigus otsustada ei ole privileeg, vaid on võimalus teenida teisi inimesi, oma maad ja rahvast. Ja taas on mul küsimus, miks kipub olema nõnda, et meil nii ei ole. Miks juhtideks valitud ei palka enda kõrvale appi endast targemaid, selleks, et läheks paremini? Täna näiteks sekeldatakse põhikooli lõpueksamite kaotamisega ja mis kära ja müraga saab positsiooni riigikogulane Urmas Reitelmann…

Vooglaid kirjutab põhjendamatust autoriteedist: „Valetamine ja tegelikkuse ilusaks maalimine muutub normiks.” Seletab ka, kust tuleb salatsemine. „Põhjendamatu autoriteediga isikud saavad võimule ja püsivad võimul lakeide ja valede toel…” Kas raierahu kehtestamine lindude ja loomade järelkasvu kasvatamise ajal jätab metsamehed nälga? See, kui kaua me riigis seda teemat aina arutatakse, on naeruväärne. Olen Ülo Vooglaiuga nõus, et põhjendamatu autoriteediga isikute võim on nii ainelise kui vaimse vaesuse allikas.

Aga kuidas saaks meie suurriikide jagelemiste keskel väikeriigina kuulutada kõvahäälselt, et me toetame katalaane ja kurde? Kui me ei saa kõva häälega kuulutada isegi seda, et me oleme arukas loodusrahvas ja pesitsusajal metsa ei raiu. Elu eest. Oleme geopoliitilised ja ka raha pantvangid, elame vabas riigis.

Otsides õigustusi ummikutele

„Tuleb taotleda suurimat, et saavutada suuremat,” on sõnastanud Friedebert Tuglas. Mul on vahel see tunne, et me tahame olla suurriik. Tuglase järgi on see õige tee. Samas on kahju vaadata, kui väike rahvas ja riik enam aus olla ei saa. Seepärast ei saa, et teised, suured ju ka ei saa. Naeruväärne, kas pole? Olen kurjategija, sest teised ka on… Selle asemel, et olla aus, omakasupüüdmatu ja tark väike.

Äkki me valetame ennast peremeheks omal maal? Äkki on me tänane kõrgus meid kõrgiks teinud? Tean omast käest, kui raske on millegi nimel loobuda no näiteks oma tavaks saanud elustandardist. Tean, et ausaks jäämise nimel olen kasutanud õigust olla vait. Kas tõesti on maailm selline koht, et tahtes olla peremees omal maal pead vingerdama ja valetama? Pärismaalasi on ajast aega tapetud. Äkki mõtleks vahel sellele, mida kohe praegu teha, ja kus on olemise-näimise tegelik piir.