Kui Facebook kolmapäeva varahommikul mulle meelde tuletas, et peaksin oma sõber Jüri Pinole, kes 23. juunil suri, sünnipäeva puhul õnne soovima, siis ma sellest veel ei mõelnud. Alles mõne tunni järel tuli pähe seos, et kultuur ja surmakuulutused on tavapäraselt ajalehtede viimastel külgedel.

Eks see on mind aastaid seganud, et hobusevarastest kirjutatakse enamasti esikülgedel ja kultuurist seal lehelõppudes. Mingil moel see mõte, et surmakuulutused ka sinnasamma kanti pannakse, mind omamoodi lepitas. No see lõplikkus. Surm küll on igavesti igavikuline. Vaata ja vaagi, kust küljest tahes.

Jah, ma tean, et kolmapäeval…, ah, Pino ise ju kirjutas, et visake tema tuhk Emajõkke. Hobusevarastest mõeldes jäin mõtlema, et kes ikkagi on me, eestlaste kõige kuulsam hobusevaras? Maailmakirjanduse kaudu on kuulsad hobusevargad meil ja mujal olnud hoopis mustlased. Zorro kindlasti. Meil muidugi Rummu Jüri. Ja kuulsaks sai ta just tänu sellele, et teated tema kuritegudest ilmusid 19. sajandi ajakirjanduses. Saksameelsed ajalehetegijad olla kurtnud, et mõisnikud vihkavad, aga rahvas hoiab Jürit. Ja siis hiljem juba muutus see mees kultuuri osaks. Temast on tehtud kaks filmi ja vabaõhulavastus. Andres Ehin kirjutas raamatu, mis ilmus 1996. aastal –„Rummu Jüri mälestused. Vabalt ära moonutatud.” Just – vabalt moonutatult jõudis Jüri ajalehtede esikülgedelt kultuurikülgedele lehe tagaotsas. Seda vist väga ei teata, et Rummu Jüri on pärit Kehtna kandist, samast juurest, kust pärit üks meie kuulsaid kultuuridünastiaidki.

Jah, muidugi ma jätan selle juba ammu lugude lõppu, millega tahaks alustada. Leelo Tungal on „Emajõe ööbikute” ooperi loos Postimehe isa Papa Jannseni nii laulma pannud: „ JANNSEN (märgates, et õhus on jälle uus tüli, püüab noori talitseda ): Ei ole mõistlik süüa keevat suppi –/ suu kõrvetad ja poti ajad uppi!/ Ikka targu, ikka tasa, ikka targu, ikka tasa:/ anna keisrile ta osa, anna jumalale osa!/”. Olgu lained, Jüri, Sulle kerged!