Elmo Nüganen lavastab ja tema õpilased mängivad Moliere’i näidendi «Scapini kelmused» Tallinna Linnateatri lavaaugus mereäärseks looks.
Teadupoolest kuulutas Euroopa kultuuripealinn Tallinn kunagi oma kultuuriaastat läbivaks ideeks «Mereäärsed lood». Vähemasti mõni päev tagasi ei viidanud spetsiaalsete mereäärsete lugude jutustamisele pealinna kallil koduleheküljel miski.

Lavaaugu Moliere’i vaatamisele annab mitu mõõtu juurde teadmine, et selles augus võiks ja peaks olema üks teistmoodi lava. Praegu on lavaaugu põhjas hoopis vesi. Palju vett. See on Eesti poliitveski vesi ja teatriveski vesi, on Läänemeri ja on konnatiik.

Tundub, et lavastaja on otsustanud oma õpilastele ja sümboolse saali vaatajatele selgitada ühte head näitekirjanike tava – kui püss on esimeses vaatuses laval, siis näidendi lõpus peab see ka pauku tegema. Nõnda siis oli lavastuse selgrooks – nii ootamatu kui see ka ei tunduks, teades 17. sajandil elanud ja tegutsenud teatrimehe Moliere’i ühiskonnakriitilisust – vesi. Kindlasti oli see ka Tallinna vesi ja räägitud lugu oli mereäärne igatahes.

Lavastusele andsid värve mereäärsed kivid, liivalossid ja pisike galeerilaev suurel, esimese hooga peegelsiledal veel.

Muhu moori lambalugu

Lavaaugu Scapini tõlgendus tõi meelde ühe ammu kuuldud loo, mida tahan lugejatega jagada. Muhu memm, või oli ta hoopis noor perenaine, pidas lambaid ja käis pühapäeviti korralikult kirikus. Kirikuõpetaja, kes oma lambukestel silma peal hoidis, pidas vajalikuks aeg-ajalt kirikulisi eksamineerida, et mis tarkusi nood tema jutlustest saavad. Ja küsiski siis mustas kuues mees pärast üht jutlust, kus teemaks elu pärast surma ja paradiis, mida armas moor jutlusest meelde jättis, mis kasu sai ja kas see tarkus ta ka järgmisel pühapäeval kirikusse toob.

Kirjus seelikus vana/noor naine vaatas õpetajat üpris üllatunult. Mõtles hetke ja kohmas: mu lambad ei saa ilmselt üldse aru, miks ma nad aeg-ajalt merre kupatan, ega nad ei taha vette minna, aga puhtaks saavad nad iga kord.

Teatri, no selle kõige õnnestunuma, tunnus on ehk selle algusaegadest saadik olnud puhastumine ja vesi peseb lisaks porile maha ka valu, kibestumise, maskid, silmakirjalikkuse. Vesi kustutab janu ja annab jõu jätkata.  

See «Scapini kelmused» on lavakooli 25. lennu näitlejate diplomilavastus. Rõõmustav on siin, et õpetaja ja lavastaja Nüganen on oma õpilasi publiku ette tuues taastamas traditsiooni, et ei tee seda juba ette klausliga «me alles õpime, vaadakegi seda teadmisega, et tegu on, noh, noortega, see ei saagi olla kunstiliselt nii hea kui vanade näitlejatega jne».

Elmo Nüganen on need noored teatrikooli vastu võtnud ja ilmselt on siin tegu vastutusega noorte ja nende tulevase publiku ees. Ei mingit allahindlust!

Nüganen lavastab seda Moliere’i tõtt-öelda üpris jalaga-tagumikku-näidendit nõnda, et tema näitlejad saavad ennast maksimaalselt näidata. ­Õigemini saavad nad näidata kõike seda, mida on õppinud – tantsimist, kõndimist, karakteri mängimist, laulmist. Lisaks hakkas silma, kuidas kokku hoitakse…

Õpetaja Nüganen on lavastajana jaotanud osad, võtnud selle, mis igas õpilases omalaadset on, ja on lihvinud selle läbi lavastuse peaaegu pärliks. Sõna «peaaegu» tähistab siin muutumise, paremaks muutumise võimalust.

Kui Elmo Nüganen võttis – mu meelest on see hulljulgus – oma kursusele kaksikud poisid, siis küllap ta neis lisaks poiste andele ka lavastajavõimalusi nägi. Pärast esietendust tundus see, et ühte meest mängivad kaks, ainuvõimalik.

Loodan, et ei võta ära vaatajaüllatust, aga uhke on, kuidas teener Scapin on kõrge keskaegse maja ülakorruse aknal ärkamas ja hetke pärast seisab juba hoopis all, vaatajate ees suures plaanis. Või kuidas läbimärg Scapin kaob, et hetke pärast kuivades riietes vaatajate ees olla. See on teatri võlukunsti pool, mida me lavadel ehk isegi pisut liiga vähe näha on.

Leidlikkuse tulevärk

Tuleb kiita kohe kõiki Scapinis mänginud üliõpilasi. See, kuidas te esietenduse närviga hakkama saite, te treenituse aste, laskis aimata pingutuste suurust, aga kusagil ei olnud tunda spordis tulemuste hindamiseks aluseks võetud higilõhna. Teis on elegantsi, mis on te õpetaja vääriline. See, kuidas kõndisite, jooksite ja seisite, see, et teie tekst kandis mõtet ega läinud kaduma, teeb au teile ja teie koolile.

Ka selle õigustas Elmo Nüganen lavaaugus ära, et tema kursusel on mitu tuntud näitleja last. Uhke on vaadata, kuidas nad ei alusta nullist, vaid on kohe isa nägu ja tegu. Geeniuurijad võiksid oma teadust populariseerida nende tulijate näitel. Lavastus tõestab, et teatrigeen ei ole miski teaduse surimuri, on kohe olemas ega kao ära.

«Scapini kelmused» linnateatri lavaaugus on kaks tundi kestev rokkimine. Üllatus tuleb üllatuse otsa – see on leidlikkuse tulevärk. Nalja saab kogu aeg. Hoog ei rauge. Kes alltekste ei salli ja tahab lõbu vaid, saab seda täie raha eest.

Vesi suured laevad kannab, vesi palju jõudu annab… Minge, vaadake ja te ei kahetse. Saate olla mitmes mõttes mere ääres.

Kui tervitada saaks, siis tervitaksin lavastuse muusika kujundajaid ja mesilast.

Moliere «Scapini kelmused»
Lavastaja Elmo Nüganen. Kunstnik Ivars Noviks (Läti). Kostüümikunstnik Rosita Raud (Leedu). Muusikalised kujundajad Riina Roose ja Jaak Jürisson
Osades Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 25. lennu näitlejaeriala tudengid Katariina Kabel, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Jane Kruus, Liis Lass, Pääru Oja, Märt Pius, Priit Pius, Kristiina-Hortensia Port, Maiken Schmidt, Priit Strandberg ja Kaspar Velberg
Tallinna Linnateatri esietendus 18. ju