Rein Malmsten ja Jaan Tooming.            Foto Ugala arhiivist.

 

Jaan Toomingal on valmis käsikiri „Religioossed motiivid minu loomingus ja Eesti teatri ajaloos“. Autori loal avaldame Teatrikülgedel katkendeid sest loost.

Jaan Tooming lõpetab oma kasvamise ja lavastamise alguse pisut lühikeseks jääva peatüki sõnadega: „Olin jõudnud Põrgu põhja, millest kaugemale polnud võimalik minna. Oli vaja uut teed, teed väljas Põrgust ja selleks sai “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1976).“

Kuna lavastaja käsikirjast lähikuudel raamat saab, jätan autori kirjutatu huvilistele sealt lugeda. Selge on see, et Toominga lavastatud „Põrgupõhja“, „Veli Joonatan“, varasemast „Väike Eyolf“ … muutsid mitme põlvkonna arusaamist väga heast teatrist. “Põrgupõhjat“ käisid vaatamas memmed ja taadid ja tudengid, see oli etendus, mis mõjus kõigile. Ja siis oli Tooming äkki Viljandis. Sellest perioodis kirjutab mees ise nõnda:

 

Peanäitejuhina Ugalas (1979–1983)

1979. a. tegi Jaak Allik (ta töötas mingis valitsuses) mulle ettepaneku minna Ugalasse peanäitejuhiks. /—/ Üldse ma ei armastanud mingit kamandamist, ma lasin kõigil lavastajatel teha, mida nad tahavad, ja üldse valitses teatris tore anarhia. Kommunist Jaak Viller hiljem lausa hoiatas niisuguse juhtimisstiili pärast, kuid mina ei hoolinud sellest, ainult muigasin.

Muidugi oli ka üks põhjus Ugalasse minekul see, et varsti pidi saama valmis Ugala uus teatrimaja, uhkemaid draamateatreid Eestis. Paljud Vanemuises muidugi laitsid maha mineku, ütlesid, et must saab kunagi Vanemuise juht, kuid ma ei hoolinud sellest. Uku Masing ütles, et eks see ikka jonn ole. Ja oli ka: tahtsin olla vaba ja proovida, mida saab teha mulle tundmatust teatrist.

Ugala periood oli väga tore. Olin heas vormis ning lausa lendasin. “Mäekuru varjus” on väga ilus näidend, sügav ja müstiline. “Ahvikäpp” tõeline horror. Etendused õnnestusid, rahvast käis palju, kuigi vana Ugala oli üks kole koht saali poolest, rohkem rahvamaja kui teater. 1980. a. kujunes mu lavastajatee kõige viljakamaks aastaks:

1) “Mäekuru varjus” ja “Ahvikäpp” Ugalas;

2) “Spoon Riveri koolnud” stuudioga;

3) Vorfolomejev, “Pühak ja patune” Ugalas;

4) Jaan Kruusvall, “Jõgi voolab” Ugalas;

5) J. Smuuli “Kihnu Jõnn” Ugalas;

6) A. Kitzberg/J. Tooming, “Libahundimäng” (Vanemuise ja Ugala vabaõhuetendus Rocca al Mares Tallinnas).

Mul oli energiat, ma lausa pakatasin loomisrõõmust.

 

Usun, et Jaan lubab siin mulle tagasivaateid. Esimesel kohtumisel Ugala trupiga võttis tolle aja kuulsaim lavastaja maha kõik hirmud, lubas näitlejaile, et kõik saavad tööd. Ja nii läks. Kohe pärast esimest kohtumist näitlejatega kõndis Jaan läbi kõik töökojad, leidis üles väikese tetri kõik inimesed. Veel on meeles see, kuidas peanäitejuht, seda rääkis hiljem Liis Bender, püüdis arvutada ja ennast eelarvega kurssi viia. Lõpuks lõi käega ja direktor Enn Kose võttis kõik materiaalsed tomingud Jaani hoidmiseks enda peale. Jaan seadis sisse igahommikused treeningud, kus parematel aegadel järjepidevalt käisid Leila Säälik ja Rein Malmsten, Priit Pedajas, Jaan ise, noortest näitlejatest rääkimata.

 

Teeleminek

“Kihnu Jõnni” olin ma lavastanud 1977. a. Soomes Joensuu teatris. Nüüd uuesti 1980. a. kogu teatri visiitkaardina Ugalas. See oli nagu sümboolne teeleminek. Viskasin näidendist minema esimese pildi, admiraliteedi, üldse kärpisin tugevasti teksti (Ajalooline Tõde jäi välja nt. tervikuna) ning kujunes terviklik laulumäng, kusjuures meloodiad sõnadele tegin ise, v.a. rahvalaul “Meremees menneb merele”. Etenduse tegime valmis 14 prooviga, entusiasm oli nii suur ja kõik kõlas kenasti kokku, Lembit Eelmäe hiilgas külalisena Jõnni osas ning Ugala teater oli tõesti asunud teele…

 

Jaan mäletab, et tegime Jõnni 14 prooviga. Minul on meeles, et tükk oli enne kontrolletendust poole pikem. Jaan tuli viimasesse proovi ja ütles, et nüüd ta peab lavastama hakkama, enne oli ta koos meiega möllanud. Lavastamine tähendas kärpimist. Jaan ei teinud seda lärmiga. Vaikselt astus ta näitleja juurde ja, ma usun, rääkis kõigile ühtsama juttu: „Vaata, muidugi sa teed seda stseeni väga hästi ja ta meeldib sulle ja mulle ka meeldib, aga lavastuse, terviku huvides jätaks selle välja, mis sa arvad?!“ Ja nii see käis.

Veel üks märk, mis Jaaniga ta Ugala aastatel kaasas käis, oli see, et enne teisi nägid etendust ta ema ja isa ja naine ja poeg. Kui need etenduse heaks kiitsid, siis oli ka lavastaja süda rahul.

 

Hunt on vaba, teeb, mis tahab

/—/“Libahundimäng” oli tõeline rituaal, kus ise mängisin hundimaskis Tiinat. Näidendist oli jäänud ainult nukumäng, laulud ja üksikud laused. See oli tõeline müsteerium.

Olin juba kujunenud sisimalt usklikuks. Muidugi ei rääkinud ma seda kellegagi, v.a. Uku Masinguga arutasime pidevalt religioosseid teemasid. Enne proovi võtsin alati Uuest Testamendist või mõnest vaimulikust raamatust juhtlause nagu vennastekogulased (raamatut suvalisest kohast avades ja näpu lausele pannes). Palvetasin enne proove alati ning see andis väge.

 

„Libahundimäng” oli oma ajast pikalt ees. Nii nagu tollane Ugala ja ses etenduses ka Vanemuise rahvas rahvalaulu laulis, siis tavaliselt ei lauldud. Jaan nimetab seda palvetamisest saadud väeks, mina mäletan trummidest, rütmist ja laulukordustest saadud väge. Ird käis seda vaatamas Vabaõhumuuseumi taluhoovil ja vaatas lõpuni. Pärast tuli me juurest läbi, pistis igale näitlejanupsule käe pihku ja ütles, et pole nii head „Libahundi“ etendust enne näinud.

 

“Rahva sõda ehk Valge Laev”

Kuid minu jaoks oli ikkagi Ugala perioodi kulminatsiooniks “Rahva sõda e. Valge Laev”, O. Toominga kompositsioon Vilde Maltsvetist ja kohtuprotokollidest. Lisasin etendusse terve rea rahvalaule ning need kõlasid kogu teatri esituses võimsalt. Ka Uku Masingu luuleteksti “Pruuniks silmadki põlend…” kasutasin, millele tegin ise meloodia.

Prohvet Maltsvetti mängis Priit Pedajas, see osa sobis talle. Etendusest võtsid osa kogu teatri näitlejad. Kulminatsiooniks sai Valge Laeva ootus Lasnamäel, kus maltsvetlased elasid päevade kaupa. Keerleval laval seisid ootavad maltsvetlased ja laulsid Uku Masingu Valge Laeva laulu.

Etenduse kunstnikuks oli Ingrid Agur, kellega kogu Ugala perioodi vältel oli mul viljakas koostöö. Etendus oli tõeline mäss, mäss venelaste valitsuse vastu, sünge lõpuga, kus pekstud talupojad kaeti linaga ning üksik naine laulis: “Kuuke, aita, kuuke, päästa!” Selle lavastuse eest olen eriti tänulik Ugala teatri näitlejatele, see ei unune kunagi nagu Vanemuises “Põrgupõhjagi”./—/

Pärast seda etendust lahkusin Ugalast ning 1984. a. 26. jaanuaril, pärast “Rahva sõja” etendust, kus lugesin “Meie Isa” palve, viis Uku Masingu abikaasa mind puhkama hullumajja. Seal viibisin ligi viis kuud ning nautisin tõelist vabadust ja puhkust kõigest, mis survav. Sain vaikselt elada palveelu ning lõpuks sain ka tõelise rahu, mis küll hiljem muutus sügavaks depressiooniks. 1983. a. muide hävitasin oma käsikirjad ja lasin 19. märtsil ennast ristida, seega olin nüüd kristlane ja Valjala koguduse liige, ristijaks Toomas Paul…

 

Jaan ise mängis “Rahva sõjas” mõisahärrat. Esimene proov on meeles. Osaraamatud olid meil käes mitu kuud. Kõik talumehed kutsuti ükshaaval hämarale lavale, kus siis Jaan mõisahärrana päris, mis nimi, palju maad, naine on, kes isa, kes ema, kas mõisatallis peksa oled saand, mis eest. Minu käest nii küsis, mida teistelt, ei tea tänaseni, sest mõisahärra andis kõva käsu vaikida sellest, mis lavamõisas ses esimeses proovis sündis.

See viimane etendus, kus põtradega pruunis kampsunis ja toasussides mõisahärra Jaan Meie isa palvet luges, ei unune. Seisin Rein Malmsteni kõrval ja tajusin näitleja nõutust – kuidas käituda? Õnneks me ei käitunudki tookord, lasime Jaanil öelda ka selle etenduse kurikuulsaima lause: „Me oleme teid peksnud ja peksnud, kas tõesti oleme teid raffaks peksnud!“