Jaanus Johanson Vanemuise teatri ees festivalil Draama 2009.

 

Selle pika intervjuu Valmiera Draamateatri näitleja Jaanus Johansoniga tegi ja saatis Teatrikülgedele Lätist Hannes Korjus. Jutud on räägitud 2009. aasta sügisest – 2010. a. märtsini. Loos on säilitatud Hannes Korjuse ja Jaanus Johansoni pisut teistmoodi sõnakasutus. Intervjuust saab aimu ka Läti teatri tänasest seisust.

 

Hannes Korjus: Jaanus, kui ma ei eksi, siis peaksid Sa olema ainuke Eesti päritoluga professionaalne Läti teatrinäitleja. Vaatasin Valmiera draamateatri koduleheküljelt järgi, teatrilaval oled Sa mänginud Eesti autorite näidendites või olnud ise eestlaseks: hiljutises Lauris Gundarsi “Lätlaste ajas”, Andrus Kivirähki “Eesti matustes”, Jaan Krossi “Keisri hullus” (2003), Jaan Tätte “Ristumises peateega”.

Oled Eesti autorite näidendeid läti keelde tõlkinud – peale ülalmainitute veel A. Kitzbergi “Libahunt”, J. Tätte “Palju õnne argipäevaks”, Urmas Vadi “Kohtume trompetis”, “Varasta veel võõraid karusid”, Andrus Kivirähku “Romeo ja Julia”…

Kas Sa ei ole mõelnud vahel sellele, et see Lätimaal eestlaseks olemine ja eestlase mängimine ära lõpetada, ning Eestimaale elama -näitlema minna?

Jaanus Johanson: Vaevalt, et Eesti teater vajab sellist väliseestlast. Teater on ikka suurel määral sõnateater, ega mu eesti keel nii puhas ja selge ei ole. Kuid mitmeid korda olen lavastajatega rääkinud võimalusest tulla mõnda rolli külalisena mängima. Senini pole tulnud võimalust, loodan järgmisel suvel osaleda projektiga „Kristjan Jaan ja Eduard“ kaasnevas Tartu vabaõhulavastuses. Loodan, et Andres Keil kirjutab ka mulle näidendis mõne ilusa rolli.

 

Sinu isa Elmar Johanson tegutses kunagise Riia Eesti Haridus- ja Abiandmise seltsi näitetrupi liikmena, ta on oma mälestustes kommenteerinud lavastusi, kus ta ise osales: 6. jaanuaril 1939. a. G. A. Görneri näidendis „Väike Punamütsike” – „6. jaan. 1939. a. seltsi jõulupuu. Näidendiks oli „Väike punamütsike”, läks kaunisti hästi”; 21. oktoobril 1939. aastal A. Särevi – O. Lutsu dramatiseering „Kevade”: „Seltsi suures saalis pidu…Mängisime näitemängu „Kevade”, mis möödunud kevadel jäi ette kandmata. Üldiselt läks väga hästi. Enamasti osavõtjad olid juba loomu poolest elulähedased Lutsu prototüüpidega, sellepärast vist ka õnnestus. Puudus ainult lõpulaul „Kas tunned maad”. Selle põimis sinna M. Mikiver palju aastaid hiljem Läti Noorsoteatris, kus ta oli lavastajaks.

Seal „Kevade” nii edukalt kaua aastaid püsis repertuaaris. Meil aga sauna vaade ja kevade ärkamine olid vist paremad. Ise olin Arno osas, Kiire osas oli Leonhard Heinrikson.” 1940. aasta kohta on Elmar Johanson oma mälestustes maininud: „Aprillikuu algul hakkasime õppima Kitzbergi näidendit „Enne kukke ja koitu”, olen Antsu osas. Paremat pole ma üldse ei õppinud ega mänginud.”¹ (lavastajaks oli Alfred Kempe – „…hakkaski omal käel ettevalmistama Kitzbergi „Enne kukke ja koitu”, mis jäigi tema luigelauluks” (E. Johansoni märkus.).

Selle pika meenutuse peale tahaks küsida – kuidas Su isa suhtus Sinu valikusse – oli tal ka endal mingeid ambitsioone/unistusi professionaalse näitlemise suhtes? Ühes intervjuus ütles Su isa, et sõda rikkus paljud noorepõlve unistused ära, nii ka soovi lauljaks saada…

Teatrikooli valikust on möödunud 35 aastat. Ega täpselt ei mäleta, kuid ta vastu ei hakkanud. Oma lootusest õppida ooperilauljaks on isa küll aeg ajalt rääkinud. Lapsepõlves käisime isaga sageli Riia ooperis. Kaheksa-aastaselt hakkasin mängima (kümme aastat) kunagises Pioneeride palee teatris (Pioneeride paleeks oli kunagine Läti Vabariigi presidendi residents – H.K.). Keskkooli lõpus huvitas mind ajalugu, kuid seejuures oli selge, et toonane ajalookäsitlus oli ju valelik. Jurisprudents oli tihti seotud koostööga KGB-ga, mida ma teadlikult vihkasin, nii et suuremat valikut ei olnud. Suurt lootust Kontsi sattuda mul ei olnud, seepärast sõitsin pärast lõpueksameid Liepajasse, kus teatri juures võeti samuti üks näitlejate kursus vastu. Kuid see ei andnud kõrgharidust, vahepeal pidin vene kroonu minema, siis ikka katsetasin Riiga. Sain sisse, ja lõpetasin kontsi isegi punase diplomiga!

 

Sinu kooli- ja üliõpilasaastad jäävad “möödunud sajandi” 70-ndatesse aastatesse, kui Sa ise Riias koolis käisid ning hiljem Läti Riiklikus Konservatooriumis näitlejaks õppisid. Ka Sa oskaksid võrrelda toonast, oma “kooli- ja üliõpilasaastate” – nende 70-ndate aastate – teatripilti Eestis ja Lätis?

Sellist võrdlust ei oskaks ma küll teha. Eestis nähtud lavastustest on vaid mõned viivud meelde jäänud: Mikiveri – Lopahhini tants Tšehhovi “Kirsiaias” (lav. A. Shapiro), Viidingu “Mängi pillimees” (lav. P. Pētersons), atmosfäär “Oodates Godot” (ju vist peab Jaanus Johanson silmas Lembit Petersoni 1976. a. lavastust “Godot’d oodates” Noorsooteatris? – H.K.), Kaie Mihkelsoni “Sarvekandjas”. Lätist mäletan eelkõige P. Petersons’i poeetilisi lavastusi ja väga erinevaid, kuid alati kõrgetasemelisi A. Shapiro lavastusi. Ka minu õpetaja Māra Ķimele ja Oļgerts Krodersi tükke Valmiera teatris. Ja veel kahte asja: pikki järjekordi teatrikassade juures ja seda, kuidas vaatajad olid alati olid “ärkvel”, kui lavalt tuli midagi varjatult võimu vastu.

 

Sinu koduteatriks on juba paljude aastate kestel olnud Valmiera draamateater.

Kuidas Sa iseloomustaksid aga Valmiera kunstielu üldisemalt? Või on see Valmiera jaoks olematu mõiste ning eksisteerib huvitavalt/professionaalselt ainult Riias…?

Väljaspool teatrit (Valmiera on Viljandist natuke suurem linn) ei toimu Valmieras kunstisündmuseid muidugi niivõrd sagedasti kui Riias, kuid vanamuusikafestival, Valmiera muusikakooli poolt korraldatavad kontserdid ja Valmiera kunstikeskkooliga seotud näitused annavad väikelinnale omapärase ilme. Peale selle muidugi ka Valmiera rockfestival ja popkontserdid – nende vastu on huvi muidugi suurem.

 

Räägime nüüd millestki kurvast – majanduskriisist ja selle mõjust Läti teatritele. Hiljutine Läti valitsuse otsus lubada maksta töötavatele pensionäridele ainult 30% pensionist pani paljud teatrid ja paljud näitlejad tõsiste valikute ette. (P.S. Praeguseks on töötavate pensionäride diskrimineerimine tänu Läti Vabariigi Konstitutsiooni kohtu otsusele lõpetatud – H.K.).

Sa oled ise Läti Professionaalsete näitlejate ühingu juhatuse esimees –, kas näitlejatel jääb üle vaid käed üles tõsta ning “kerjama minna”? On näitlejaid, nagu Juris Strenga Läti Kunstiteatrist (Dailes teatris), kes, olles sunnitud pärast 50 aastat oma koduteatrist lahkuma, on juba kuulutanud, et hakkavad äraelamiseks “potipõllumajandusega tegelema”, teised, nagu Uldis Dumpis Läti Rahvusteatrist, on leidnud siiski võimaliku teatris töö jätkamiseks.

Selle aasta sügis on paljude teatrite kohale mustad pilved ajanud – üheks kõige “kärarikkamaks teatriskandaaliks” oli Riia Uue teatri kunstilise juhi Alvis Hermanise demaršš seoses kuulujuttudega Riia Uue teatri ja Läti Rahvusteatri „ühendamisest”, Daugavpilsi teatrit „rõõmustas” Kultuuriministeerium teatega, et soovib teatri enda kaelast ära saada ja linnavalitsuse leivale anda…Paljud teatrijuhid murravad pead, kuidas 20-30%-lise tegevustoetuse kärpimisega „elama jääda”, 40%-line kärpimine tähendaks juba „palgata puhkuseid” ja muid „kriisiaja rõõme”… Mis toimub Valmiera teatris, mis toimub mujal?

Ega seda, mis tänavu veel toimub, keegi täpselt ei tea. Kultuuriminister teatas ühel hetkel, et 8 riigi poolt toetatud teatrit on Läti jaoks liiga palju. Riik tahtis loobuda mitte ainult Daugavpilsi, vaid ka Liepaja teatri ja Riia Vene draamateatri tegevustoetusest. Nüüd on need jutud kadunud. Teatrite riiklikku tegevustoetust on kärbitud 4,8 miljonini (latini – H.K.), kuigi esialgne kavatsus nägi ette kärpida kuni 2 miljonini. 2008 aastal oli 7,3 miljonit [latti]… Juba eelmisel aastal olid kolm teatrit sunnitud kasutama kuuajalist palgata puhkust. Arvan et tänavu teevad seda juba kõik teatrid, ka Valmiera teater läheb suvel kuuks ajaks palgata puhkusele. Valmiera teatril senini mingeid võlgasid pole. Ja vaatajad käivad senini teatris. Kuid suur osa vaatajatest on kooliõpetajad, arstid, pensionärid, kellele palga-pensioni kärped annavad kõvasti tunda. Kuid ega teatrid väljasuremas ei ole, teeme ikka oma tööd edasi. Ja teatrid leidsid vahepeal ka võimaluse maksta pensioniealistele autorihonorari.

 

Läti keeles kasutatakse metsanduses sellist mõistet nagu “nākotnes koks” – eestikeelne vaste oleks sellele “säilikpuu”. Kui metsandustermineid veel kasutada, siis tundub pensioniealiste näitlejate 70%-lise pensionikärpe näol tegemist pesuehtsa “lageraidena”…Selle taustal tundub kunagise Vahtangovi teatri juhi Ruben Simonovi ütlus, et “Vahtangovi teatrist ei lahkuta ega vallandata, sealt viiakse vaid jalad ees ära” mingi “nõuka-aja anakronismina”… Mis Sa ise arvad, ehk ongi kõik need jutud näitlejate elupõlisest teatriteenimisest, teatrikodust ja muu Stanislavskisse puutuv “samasugune jama nagu kunagised punased ained nõuka-aja kõrgkoolides”?

Saksamaa näitlejate ametiühingu kokkulepe näeb ette – kui oled 15 aastat riigiteatris töötanud lepingulise näitlejana, siis on keelatud sind vallandada. Kas see on siis hea? Muidugi mitte, teater vajab ikka uuendamist. Näidendites on 70% rolle noortel. Vaataja tahab vaadata nooremaid, ilusamaid inimesi. Valmiera teatris on 85 -aastane näitlejanna Ruta Birgere, kes mängib ikka edasi. Aeg -ajalt vajab teater kedagi vanemast põlvkonnast, kuid suurem osa on juba vanaduspuhkusel.

 

Läti valitsuse poolt pealesunnitud eelarvekärped on paradoksaalsel kujul peegeldunud ka teatrijuhtimise mudelis – nii Läti Rahvusteatri kui ka Läti Kunstiteatri senised peanäitejuhid – vastavalt Edmunds Freibergs ja Mihhail Gruzdov – on uuest hooajast alates nn. “realavastajad”, loominguline otsustamine on läinud lavastajate nõukogu kätte, kuid nimetatud teatrite juhtideks on saanud teatridirektorid. 2009. aasta septembris teatas oma lahkumisest ka Liepāja teatri kunstiline juht Mārtiņš Eihe, kes jõudis sellel kohal töötada vaid mõned kuud… Läti Kunstiteatri (Dailes teater) direktor Aivars Līnis on „kunstiliste juhtide üle parda heitmist” põhjendanud asjaoluga, et Lätis võib vaid Riia Uue teatri Alvis Hermanis end kunstiliseks juhiks nimetada… Kuidas Sa ise antud protsesse näitlejana kommenteeriksid?

Teatrijuhiks võib olla nii direktor koos lavastajate nõukoguga, võib olla ka kunstiline juht, kui tal on programm ja võime seda realiseerida. Direktor teatrijuhina vaatab ikka rohkem [raha]teenimise võimaluste peale, mis pikemas perspektiivis võib ähvardada võimaliku kunstilise taseme langusega. Minu arvamusel on ideaalne teatridirektor Raivo Põldmaa Tallinna Linnateatris, kuid võib olla tundub see nii ainult kaugelt, sest Linnateatrist on viimasel ajal lahkunud nii lavastajaid, kui kui näitlejaid.

 

Kuna Sa oled Läti Professionaalste näitlejate ühingu juhatuse esimees, siis ei saa ma jätta küsimata selleaastase Läti filmiauhinna „Lielais Kristaps” (Suur Kristaps) näitlejanominatsioonide kohta. Žürii poolt nomineeriti Läti rahvuslikule filmiauhinnale neli täispikka mängufilmi: Jānis Nords’i „Amatöör”, Armands Zvirbulis’e „Väikesed röövlid”, Māris Martinsons’i „Üleliigsed inimesed” ja Andis Mizišs’i „Jahid” – ning parima peaosatäitja auhinnale ei nomineeritud mitte ühtegi mees- ega naisnäitlejat! Kas see ei ole omamoodi Läti näitlejate margi „täistegemine”? Või ehk ei oska Läti filmirežissöörid enam näitlejatega tööd teha?

Ehk on see festivali korraldajate ja žürii valik, sest ega Lätis filme palju ei tehta. Ja peaosades polnud ka nii väljapaistvaid näitlejatöid. Kõrvalosade näitlejad said oma Kristapsi ikka kätte – Inara Slucka ja Rolands Zagorskis. Lavastajate tööoskus näitlejatega on tihti olnud probleem, ka teatris. Kuid Läti filmirežissöörid ei usalda tavaliselt näitlejaid, suures plaanis on näitlejaid harva näha. Erand on Janis Streičs. „Rudolfi pärandus” (esilinastus 2010. a. alguses – H.K.) on ikka tõeline näitlejate film.

 

Nagu eelpool juba sai mainitud, “ rõõmustas” Läti Kultuuriministeerium Daugavpilsi teatrit äsja teatega, et soovib teatri enda kaelast ära saada ja linnavalitsuse leivale anda. Sa oled ise olnud Valmiera linnavolikogu saadik – kuivõrd näiteks Valmiera linn oleks suuteline olema Valmiera draamateatri jaoks tellija-rollis? Kas teatrite üleandmine „kohalike omavalitsuste kaela” tähendaks sisuliselt dilemmat – kas „sundkommertsialiseerumist” või nn. repertuaariteatrina oma tegevuse lõpetamist? Milline on praegune Valmiera draamateatri finantseerimismudel?

Riigitoetus katab praegu ca 50% Valmiera teatri kuludest… Liepaja teater on jäänud omavalitsuse teatriks, kuid osaline riigidotatsioon on ikka säilinud. Praegu on jutud teatrite sulgemisest küll vaikseks jäänud, kuid kes saab julge olla… Valmiera linna eelarvest saame kah veidi toetust (26 000 latti), rohkem pole linnal teatri jaoks raha võimalik leida. Kommertsialiseerimine tähendab Valmiera-suguses väikelinnas lõpptulemusena vaatajate arvu vähenemist. Kas nad nõuavad siis ainult muusikale (nagu Liepaja vaatajad pärast muusikali „Kaupen, mu arm“), ehk siis tüdinevad banaalsetest prantsuse komöödiatest ja ei tulegi enam teatrisse. Mida väiksem linn, seda mitmekesisem ja kõrgetasemelisem peaks olema pakkumine. Kuid seda on kergem soovitada, kui täita.

 

Kuidas Sa iseloomustaksid Lätimaa näitlejaturu praegust situatsiooni? Professionaalsel näitlejal on väljunditeks teater, film, raadio, television, reklaam, pulmavanaks/õhtujuhiks olemine jne. Kas Läti professionaalseid näitlejaid ähvardab praegu või lähiaastatel töötuks jäämine? Alles äsja ei võetud ju nn. Läti Kunstiteatri kursuse näitlejatena lõpetanutest mitte kedagi Läti Kunstiteatri koosseisu – üheks põhjenduseks ka eelarvekärbetega pealesunnitud teatri koosseisu „optimiseerimine”…

Need samad noored näitlejad teevad kaasa mitmes Kunstiteatri uuslavastuses, mängivad projektides, teleseriaalis. Loodan, et “riigieelarve konsolideerimisega” kaasnev kampaania vähendab teatrite administratiiv-töötajate arvu. Muidugi tuleb teatrijuhtidel vallandada osa näitlejaid, loodan, et andekad leiavad siiski tööd. Võib olla toob eelarvekriis Läti teatri arengusse ka positiivseid nähtusi, mingit üllatavat uut teatrit. Igaaastane näitlejate ettevalmistamine on rohkem mõeldud selleks, et pedagoogid ei jääks tööta. Olen kuulnud, et kahe aasta jooksul ei taheta läti näitlejate kursust vastu võtta.

 

Kuidas Sa iseloomustaksid Lätis tegutsevate nn. projektiteatrite – Galina Polištšuka „Teatriobservatooriumi”, Anna Eižvertiņa „Skatuve”, „Kabata”, Anna Putniņa „Teater TT”, Rolands Zagorskis’e juhitav „Hamlets” jt. perspektiive? Kõrvaltvaatajana tundub, et paljud neist elavad sisuliselt „peost suhu”, – peale Läti Kultuurkapitali mingeid muid arvestatavaid ning stabiilseid finantseerimisallikaid ei näi kellelgi olevat – ning näitlejad peavad igaks juhuks targemaks „riigiteatrite” koosseisus olla.

Arvan, et Läti riigitoetusega repertuaariteatrite proportsioon on õigesti paigas – kolm regionaalteatrit, kaks suurt teatrit Riias, Nukuteater, Riia Vene teater ja Riia Uus teater. Riik toetab projektiteatreid ainult Kultuurkapitali kaudu, ja muidugi sunnib nende repertuaarivalik eelkõige [raha]teenimisele. Vabakutselisi näitlejaid ei saa repertuaariteatrid vähendatud rahastamise tingimustes palgata. Näitlejale on lahenduseks seega olla repertuaariteatri koosseisus ja mängida kõrvalt ka projektiteatrites, siis ei pea iga hetk mõtlema sellele, kuidas ära elada. Läti projektiteatrite suurim probleem on see, et nad ei paku mitmekesist, üllatavat uut teatrit, kuigi praegu on ka päris huvitavaid nähtusi – „UMKA.lv“, „Dirty Deal Theatro“, noored lavastajad, kes veel kõrgkoolis õpivad…

 

Praegu on Läti teatri “rahvusvaheliseks kaubamärgiks” Alvis Hermanis’e poolt juhitav Riia Uus teater. Kas Sa oskaksid kommenteerida – kuivõrd on nn. “rahvusvahelist vastukaja” leidnud, näiteks, Valmiera Draamateatri lavastused? Küsin seda seepärast, et Daugavpilsi teatri koduleheküljel võib lugeda selle kohta, et „teatrit on kutsutud paljudele festivalidele ning teater on olnud külalisetendustel Ameerika Ühendriikides, Venemaal, Ukrainas, Eestis, Leedus, Belgias, Saksamaal jne.” Ometi tõi Läti Kultuuriministeerium just äsja Daugavpilsi teatri riikliku finantseerimise lõpetamise põhjuseks „Daugavpilsi teatri ebarahuldava töö viie aasta jooksul”. Milles asi – kas Daugavpilsi teater lihtsalt blufib?

Daugavpilsi teatri kunstiline tase ei ole rahuldav. Mõnele festivalile saab ju ikka kutse hankida. Valmiera teatris oli äsja päris hea vastukajaga “Kirsiaial” (lavastaja Olgerts Kroders) Peterburgis “Baltijskij dom” festivalil, “NO99” käis ka seal, sai auhinnatud. Muidugi, selline festivaliteater nagu Riia Uus teater, Valmiera teater ei ole, samas on Valmiera teatris viimastel aastatel lavastatud palju klassikat, ja saal on olnud alati väljamüüdud. Sõnateater on ikka põhiliselt oma rahva jaoks.

Sa käisid hiljuti Tartus toimunud „Draama-2009“ festivalil. Kuidas hindaksid festivalil nähtut ning milline oleks selle taustal Läti teatrite hetkeseis – kas võib uhke olla, rahule jääda või peab häbi pärast punastama?

Läti valik OmaDraama festivalile oli andestamatu, selle pärast tõesti punastasin. Eesti teatrite poolt pakutu oli Draama-2009 festivalil hulga mitmekesisem, Minu jaoks olid üllatusteks oli MTÜ Ühendus R.A.A.A.M „Vahepeatus“ ja NO99 „”Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, ka mitmed muud lavastused olid huvitavad.

 

Lõpetuseks tahaks küsida Sinu pere kohta – Sinu poeg Lauris töötab Riia Uues Teatris. Kas Johansonide –teatridünastia jätkub?

Huvi teatri vastu on võib olla minust sisse sündinud. Olen soovitanud talle leida võimalust ja aega valgustuskunsti õppimiseks Eestis või kusagil mujal, kuid ta on teatris kinni. Noorem poeg Eduard, kes õpib keskkooli lõpuklassis, üritab mängida kooliteatris. Ehk siis näeb, kas seob ka oma elu teatriga.

Jaanus Johansons:

Sündinud Riias, 19. aprillil 1956. aastal. Lõpetas 1974. a. Riia 6. keskkooli, 1978. a. Läti NSV Riikliku Konservatooriumi Teatriteaduskonna. Pärast seda Valmiera teatri näitleja. Isa – Elmar Johanson, kauaaegne Läti Eesti Seltsi liige, Riia Eesti Luterliku koguduse vanem, tegutses kuni 1940. aastani Läti Eesti Seltsi eelkäija – Riia Eesti Haridus-ja Abiandmise seltsi – näitetrupi liikmena. Vend – Valdek Raivo Johanson, Tallinna Pühavaimu koguduse abiõpetaja, Riia Eesti Luterliku koguduse õpetaja.