Siim Kallas oli 25 aastat tagasi Eesti Panga presidendina üks Eesti krooni tuleku võtmeisikuid. (Fotod: Sven Arber, ilmus Maalehes)

Veidi enne Eesti krooni tulekut käisin paaril korral tolleaegse Rakvere kuulsaima baari – oli vist nimega Wirma – baaridaamile turvameheks ja rahakandjaks. Rublasid kogunes ööhakuks nii suur hulk, et see tollal õbluke ilus naine ei olekski jõudnud seda koju kanda. Arvuteid ei olnud, pank avati kell 10 hommikul ja Lennart Meri ei olnud veel presidendiks saanud. Oli aasta 1992.

Umbes samal ajal kõndis Siim Kallas üksinda Washingtonis Potomaci kaldal. Ta oli Eesti Panga presidendina Ameerikas, et kirjutada alla IMFiga (rahvusvaheline valuutafond) liitumise protokollile. „See on kindlasti üks eredamaid hetki minu elus. Kõndisin ja teadsin, et järgmisel hommikul hakatakse mind survestama, et lükkaksime oma rahareformi edasi. Mingil hetkel olin ikka täielikus kabuhirmus. Sain aru, et kõik sõltub ainult minust, kas lükkame edasi või mitte. Muidugi olid Eestis kõik seda meelt, et teeme rahareformi ära… aga mu mõte liikus sinna ka, et mis siis, kui teeme ja hoopis ebaõnnestume…”

Millega see Ameerikas käik lõppes?

Mina ütlesin, et meie reformi edasi ei lükka ja IMFi juht ütles seepeale legendaarsed sõnad: „Teie olete riik, teie teete omad otsused, meie teid aitame. Aga te olete keeriselistes vetes (in turbulent waters”

Risk oli suur?

No oli. Mõttehiiglased räägivad, et me oleksime võinud mingi muu kursi panna. Et mis kurss see kaheksa Eesti krooni ja üks Saksa mark oli. Tegelikult me ei saanudki muud kurssi panna, see oli turu kurss sel hetkel. Kui me oleks mingi muu kursi pannud, oleks raha hakanud riigist välja voolama. Meil hakkas raha riiki sisse voolama.   

Kes esimest korda oma raha ideega välja tuli?

Oma raha mõtte ütlesin küll esimest korda vist mina välja. See mõte oli sees ka 1987. aastal ilmunud nelja mehe artiklis isemajandavast Eestist (IME). Ma olen kogu aeg nii teadnud. Alati võib tagantjärele… Rahareform oli edukas, mistõttu võib sellel tagantjärele olla palju isasid.

Väga oluline oli 1992. aasta alguses Tiit Vähi valitsuse tegevus, mis liberaliseeris hinnad. Tiit Vähi oli rahareformikomitee esimees. Eesti Pank liberaliseeris valuutavahetuskursid. Enne seda oli valuutal rublaga turismikurss ja turukurss, mis Nõukogude ajal oli täiesti keelatud. Need kaks liberaliseerimist olid väga tähtsad oma raha ette valmistavad sammud.

Too aeg oli niisugune, kus inimesed… Omal ajal Cato lõpetas iga oma kõne sõnadega „Kartaago on vaja hävitada”. Eestis lõppes üheksakümnendate alguses iga artikkel sellega, et kõigist probleemidest saame üle, kui meil on oma raha. Ühesõnaga oli see oma raha ootus kolossaalne. Kõik uskusid! See tähendab seda, et meil oli teada: peame tegema asja, mis on usaldusväärne.

Saite Eesti Panga presidendiks 1991. aastal ja siis see rahareformi tegemine ka täie hooga käivitus?

Eesti Pangas oli siis tööl mingi 11 inimest, see seltskond oli väga väike. Mõtlemise koht oli seesama, et IMF, kellega me alguses tihedalt suhtlesime, oli veel 1992. aasta kevadelgi seisukohal, et mingit rahareformi ei peaks tegema. Meie läksime siis ikkagi täiesti oma teed, katkestasime vahepeal IMFiga sidemed üldse ja sellest tuli veel suur pahandus, et me ei informeerinud neid, mida me tegelikult teeme.

Muidugi oli rahareformi juures tohutult oluline, et saime opereerida Eesti kullavarudega. Me ei olnud neid kõiki küll tagasi saanud – jutt on nendest varudest, mis olid enne sõda ja hilisemat okupatsiooni deponeeritud välismaale.

Inglismaal käisime kulla tagasisaamise üle läbi rääkimas neljakesi. Mina olin delegatsiooni juht, Eesti asjur Suurbritannias oli Eerik Niiles Kross ja saatkonnast oli tol ajal ka Jüri Luik. Neljas liige oli üks inglise advokaat, kes ilma rahata oli nõus meid aitama, sest muidu me oleksime ikka täiesti võsas olnud.  

 Mismoodi?

Meie vastas istus üheksa ametnikku, kellel ees 30 sentimeetri paksused kaustade kuhjad. Alguses tundus see läbirääkimine täiesti lootusetu olevat. Siis juhtus selline asi, et Inglismaa valimiskampaania ajal avastati, et selle kulla, mida eestlased tagasi küsisid, oli nende sotside valitsus 1969. aastal andnud Nõukogude Liidule. Seda kasutati seal valimisvõitluses ära ja ja Inglise valitsus tegi poliitilise otsuse, et tuleb meile meie kuld tagasi anda. Läbirääkimised kulgesid sestpeale väga konstruktiivselt, saime kroonile reaalse tagatise. Kuus tonni kulda, kui mul õigesti meeles on.

See kõik on üsna keeruline, aga mind paneb imestama, et tänane Eesti Pank me oma raha, krooni sünnipäevale miskit tähelepanu ei osuta?

Jah, mind see ka paneb imestama. Omal ajal me seda aastapäeva ikka tähistasime. Raha hakkas kehtima kella neljast hommikul. (Rahareformi komitee 17. juuni 1992. aasta dekreedi „Rahareformi läbiviimisest” kohaselt muutus alates sama aasta 20. juunist kella neljast hommikul Eestis ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon. Eesti panga kodulehekülg) Eesti Pank tegi neil aastapäevadel kokkuvõtteid majandusarengust, peeti konverentse… Ma ei saagi aru, miks sellest loobutud on. See on märkimisväärne tähtpäev.

Mis teid ikkagi sundis seal Washingtonis maailmatarkade vastuseisust hoolimata rääkima Eesti oma raha kasuks?

Selliseid asju ei ole võimalik seletada. Üldiselt on ajalugu näidanud, et revolutsionäärid ei ole liiga suured arutlejad. Küll aga on nad väga järjekindlad ja lähevad läbi kivi. Me lihtsalt olime Eestis tollal selle rööpa peal ja mul ei olnud mingeid kõhklusi – edasi, ainult edasi. Tundsin, et minult ja kõigilt meilt oodatakse otsustamist.

Selle raha tegemise juures panin kõik mängu – loomingulisuse, psühholoogilise vastupidavuse, poliitilised oskused… See oli ikka mu elu kõige eredam episood.

Kas Edgar Savisaar oli oma raha poolt ja toetas?

Jah. See periood, kui mina olin Eesti Panga president ja tema oli peaminister, tegime rahareformi asjus tihedat koostööd. Tema küll uskus, et sellest tuleb vägev asi. Oli ka sellega nõus, et ärme venita.

Oli teil endal kahju ka, kui tuli eurole üle minna?

 Emotsionaalselt muidugi. Eesti saja-kroonine, eriti oma esimeses variandis, oli ilusam raha kui on tänane euro. Teistpidi… oled ju ökonomist. Meil oli ju lisaks nii, et umbes kaks korda aastas levitati kuuldusi, et Eesti kroon devalveeritakse. Inimesed, eriti mitte-eesti päritolu inimesed, tõttasid panka ja vahetasid kõik oma hoiused dollarite vastu. Natukese aja pärast selgus, et ei devalveeritud ja oli vaja dollarid Eesti raha vastu ringi vahetada. Iga vahetustehingu pealt kasseerisid pangad raha. Need kuuldused levisid, mis sest, et devalveerimine tegelikult Eesti süsteemis ei olnudki võimalik ja seda ka seletati.

Olete öelnud, et raha on intiimne küsimus?

Jah, väga. Kõik, mis toimub rahaga – hoiused, inflatsioon, raha vahetuskursid, võlad, suhted pankadega… need on iga inimese jaoks üliolulised teemad. Tihti levitatakse rahaga seotud hirmujutte teadlikult. Levitajad lõikavad sellest hirmust vaheltkasu.

Eesti kroon oma väiksuses ei oleks muidugi iial suutnud suurtes kriisides nii vastupidav olla kui kokkuvõttes euro on olnud.

Mis oli 25 aastat tagasi teisiti, et reform teoks sai? Mulle tundub, et praegu ei tuleks selline samm enam kõne allagi?

Teisiti oli… see oli tohutu šanss. Paar päeva enne rahareformi, kui IMFi missioon oli siin, küsis missiooni juht minu käest, kas me oskame öelda, mis sügisel juhtuma hakkab. Vastasin talle, et mul pole õrna aimugi. Seepeale ta ütles, et vaat see on hea vastus – inimesed teevad rahareformi, teadmata, mis poole aasta pärast juhtuma hakkab. Täna väga palju niimoodi improviseerida ei saa.

See oli tol ajal ikkagi tohutu loomingulisuse võlu. Me tegime rahandust nullist, saime olla innovaatilised. Keegi meile erilist tähelepanu ei pööranud, keegi ei tulnud kamandama.

Mingid abimehed küll käisid… Ükskord oli jälle minu juures mingi selline delegatsioon. Üks daam juhtis seda, vaatas mulle sügavalt silma ja küsis, et mis on teie rahareformi plaan? See oli, arvan, kusagil 1992. aasta kevade poole. Mina vihastasin ja ütlesin, et meil ei ole plaani, mida te meile soovitate. Nad sellepeale kukkusid täiesti ära. Selliste nõustajate soov oli käia ja õiendada meie kallal, aga mida sa õiendad, kui plaani pole.

Kõik see asi on ju üks tervik. Sa võid eksperte kuulata, aga pead teadma, et su soov peab poliitiliselt läbi minema, sul peab olema avalikkuse toetus, siis sa viid selle ellu… need on kõik su valikud, poliitilised ja psühholoogilised. Viid need kõik kokku ja siis teed otsuse. Aga need inimesed, nii-öelda nõuandjad tulid kusagilt kontoritest ja kabinettidest ja olid jube tähtsad.

Tundub, et meil need „jube tähtsad” on siiamaani kummardusega teretulnud.

Ma plahvatasin ühes Soome ajalehes, ütlesin välisekspertide kohta, mis ma arvan. Siis äsja lahkunud president Mauno Koivisto tuli kohtuma meie peaminister Tiit Vähiga. Vähi kutsus mind ka kohtumise juurde ja meid esitleti. Koivisto ütles: ahaa, teie olete see mees, kes välismaa nõuandjaid ei armasta. Tal oli selle üle väga hea meel. Rääkis anekdoodi külavanemast, kes annab nõu, kuidas kanasid ravida. Kanad muudkui surid. Kui kõik kanad olid surnud, siis mees ütles, et oh kui kahju, mul oleks veel palju nõu anda.

Te ka olete käinud nõu andmas?

Olen. Meenub, kuidas ma Omanis läksin hoogu. Rääkisin, kuidas administratsioon tuleb üles ehitada. Ütlesin, et väga tähtis on personali valik. Et see toimuks võimete järgi. Kuulajate näod läksid viltu, kõik need pikkades halattides mehed. Publik jäätus täielikult. Sain aru, et ma ütlesin midagi väga valesti. Rääkida võimetepõhistest valikutest riigis, mida valitseb šeik ja tema sugulased, on vägagi kahemõtteline.

Seda võimetepõhist valikut tuleks täna meile õpetada.

25 aastat tagasi oli hulk isiksusi kõikides positsioonides, teadlasi, kultuuriinimesi… kellest kõigil oli mingi taust. Olid inimesed, kes olid pikalt tegelenud vaba Eesti ideega See oli nii ka riigikogus ja valitsuses. Mindi omavahel tülli, oli erinevaid nägemusi. Tänapäeval on teistmoodi, valitseb poliitiline tehnika.

Täna on mänguruum palju väiksem kui tookord, mil olime vabamad nii heas kui halvas. Palju rohkem oli võimalik korda saata ja palju rohkem oli võimalik ka vigu teha. Nüüd eurotsoon ei lase väga laiutada.

Üks suur vahe nüüdse ja tollase aja vahel on ka see, et tollal olime me kõik väga kohalikud. Nüüd on kõik, mida Eestis tehakse, rahvusvaheline, oleme suurte rahvusvaheliste süsteemide üks osa ja lähtume nende süsteemide reeglitest. Eesti koolid peaks noori rohkem selleks ette valmistama, et nad oskaksid olla rahvusvahelised mehed ja naised.