Voronja galerii korternäitused Tartus teenivad mitut meeli avardavat eesmärki. Galerii talvehooja lõpetasid kolm fotonäitust, mis aitasid avastada Tartu Karlovo linnaosa ja inimesi.

Kauneim linn on Eestis Tartu! Karlovo hoovid, poekesed ja kohvikud ja kõige enam ehk see, et tänavatel istutakse ja jalutatakse, see, et inimestel on aega olla ja rääkida. See on Tartu tunnus. Tallinnas ei jaksa ka kunstihuviline galeriides olevaid näitusi jälgida, kuid Tartus on korternäitus sündmus. Voronja galerii galerist Raul Oreškin ütleb, et näituste külastajate arv on 2014. aastast, kui nad hakkasid neid korraldama, 300 kuni 500. Näitusi on nüüdseks kokku olnud 16.

Ma arvan, et paljud meist on mänginud seda mängu, et vaatad maja ja selle aknaid ja mõtled, millised võiksid olla toad, kujutad ette inimesi. Voronja galeriiks muutuvates inimeste kodudes, kus eksponeeritakse kunsti ühel õhtul, päeval või ka mitmel päeval, nagu viimasel nn kobarnäitusel Karlovas, on uksed avatud. Saadki sisse minna ja kaasaegne kunst, olgu või su enda kodu seintel, tuleb lähemale.

 „Narmastus”

Gabriela Liivamägi fotonäituse nimi on „Narmastus”. See on sama hea pealkiri kui naise Tartu Uues teatris mängitud lavastuse „Selgroogu pidi koos” oma. Kuidas kellelegi, aga mulle see korternäituste kolmik, mida nägin, seostub väga teatriga.

Gabriela ilmus mu pähe pildiseeriatega Roman Baskini lavastatud „Hamletist”. Õukond surnuaial matustel ja armunud noored Hamlet ja Ofelia… See oli Romanil äge mõte lavastada neid sündmusi, mida näidendis dialoogidena pole, lasta see üles pildistada ja siis ekraanide vahendusel seda näidata. Gabriela fotod olid säravad.

Siis tuli „Selgroogu pidi koos”, lavastus, mis ennast mulle siiamaani vahel meelde tuletab, miski lapsepõlve kõrge palaviku aegsete reaalsete või äkki hoopis palavikuliste ebareaalsete piltidega.

Korter, kus „Narmastus” üles riputatud, lööb silma särama kohe. On ateljee, on kunstnike kodu. Aktsent, mis vaatajat lahti ei lase seal, on hoopis disainvalgustid, suured, neist ei saa mööda vaadata ja need meenutavad mulle herilasepesasid, selliseid hiigelsuuri, mida vahel pööningutelt leitakse.

Perekonna magamistoas avastan nagist kampsuni, mis mulle pööraselt meeldib. Värvid meeldivad ja see, kuidas värvid koos tehnikaga, sellise meheliku ja jõulisega, mu jaoks kokku kõlksuvad. On niisugune kaltsuvaiplik, sellist kannaks. Ma seda ka korteri perenaisele Tuuli Vahesaarele ütlen, ta askeldab teisi külalisi vastu võtta. Tuleb magamistuppa ja kraamib kirstust välja pooliku kampsuni, meesteka, ütleb , et kapuuts on puudu veel ja näitab nööpe. Ütleb, et teeb neid tellimise peale ja kuna valmimise protsess on aeglane, on kampsun kallis.

Muu vaatamisväärse kõrval on selles kodus kõigil laudadel raamatud, esmapilgul üsna värskelt ilmunud: Vadi uus romaan, Mikk Sarve kuuraamat… Nojah, siin tekib sama nagu vahel teatris, et lähed ühte asja vaatama ja märkad hoopis midagi muud, saad tuttavaks.

Gabriela fotodest jääb kõige rohkem meelde narmas, kus pildistatud meest seljatagant. See on portree: elusuuruses mees seisab, kiilaspea kiirgab ja suur habe on fookuses, mis siis, et ka kukal on kõnekas.

„pop up”

Arvasin, et ma tean seda Andres Keili küll. Mina ütlen, et ta portreed on halastamatud, tema, no paljud teised ka, et on ilusad hoopis. Ta senised tööd on… kuidas öelda, liiga teravad ja liiga ausad, see teebki nad eriliseks. Seekord ta taas üllatab. Õnneks on ta minuga kaasas sellel kunstituuril ja saan küsida, mida „pop up” tähendab. „Näituse formaat on populaarne, on pop up formaat. Oreškin Tartus on need näitused popiks ajanud.” Oma portreede kohta ütleb – ja see mulle pööraselt sobib, et tegu on esseedega. Fotode tehniline töötlus on autori sõnul keerukas. „Keerulisematel töödel on 70–80 erinevat kihti.” Fotod on käsitsi lakitud, Epo lakiga. See annab neile kõrgläike, teeb värvid kirkaks ja annab fotodele ruumilise efekti. On tõesti nii, et arvutis seda efekti edasi ei anna, seda peab nägema päriselt. „Ma pildi töötlustega ja ka pealkirjadega, mis töötlusi toetavad, teen enda jaoks inimest lahti. See on nagu artikkel.” Jah, näiteks on kirjandusteadlase Aarne Pilve portree nimi „Olemise talumatu ergus”. Kummaline tõesti, et Keili interpretatsioonid inimestest sellel näitusel mõjuvad omaette kunstitöödena – vähem on tähtis inimese nimi, kes pildil, rohkem mõtled sellest, mis temas on. Mis ta eriliseks teeb ja miks autor on teda just selliselt töödelnud?

Gabriela fotosid tahaks nüüd uuesti vaadata ja ka Keili piltidele mõeldes on soov neid ükshaaval kauem passida ja elu ilu üle mõtelda.

Kuigi Keili need portreed Eesti kuulsaima geeniteadlase Mait Metspalu kodusse sobivad – vannituppa ja elutubadesse ja esikusse, kujutan ma neid ette just suures kunstisaalis, kõrvuti üksteist täiendamas ja toetamas. Esseed saab ju ometi mitu korda lugeda ja ikka uusi nüansse leida.

Portreedele annab lisanähvaka keset tuba seisev ja kalavõileiba sööv peremees Mait, kusagil põrandal arvutiga tegelevad, ennast külalistest mitte üks raas segada laskvad lapsed ja see maja tagahoov… No nagu tagalava lõpmatu piiritus, mis vahel eeslaval toimuvale mõtte annab. Keil on oma portreekunstis lavastaja, hea lavastaja. Teeb pilte, mis hinge puudutavad.  Ise ütleb: „Ma kujutan ette, et see näitus oleks äge, kui oleks pimedas ruumis küünalde valgel.”

 „Kellega ma seni kohtunud olen”

Silvia Pärmanni maailmareisidel kohatud inimeste portreed on eksponeeritud Voronja galeristide kodus. Ja nende portreede valguses me siis kohtume Kaili Kase ja Raul Oreškiniga. „Korternäituste mõte oli meie jaoks hästi loogiline tegu,” ütleb galerist Oreškin. Voronja galerii keskus on Peipsi ääres Varnjas ja see on ühtlasi galeristide suvekodu. Alguses mõeldi, et külla kunsti kaema tuleb 20–30 sõpra, aga tuli hoopis 1000 külalist… „Nad tulid vaatama ja sattusid ühtlasi meile külla. Siis saime aru, kuidas kunst intiimsemas keskkonnas jõuab inimestele paremini kohale.” Kunst koduses interjööris. Moodne kunst. Korternäitused on tõestanud seda, et moodne kunst sobib vanadesse interjööridesse.

Voronja galerii Peipsi ääres tegutseb juunis-juulis-augustis, korternäitused täidavad ülejäänud aasta. Korternäitustel ei ole kurjasid galeriitädisid, on kunstist ja inimestest hoolivad omanikud. Oreškini sõnul meeldib see korternäituste tegemine ka kunstnikele.

Väheoluline ei ole see, et kõiki näitustel olevaid töid saab osta. „Kui kunstnike teoseid nähakse koduseinte vahel, siis tekib vaatajatel arusaam, kuidas teos ka nende kodus mõjuda võiks. Tegelikult on see üks samm ostule lähemale. Me oleme kõikidel näitustel midagi müünud,” ütleb Raul Oreškin. Andres Keil kasutab peent väljendit „merkantiilne kunst” ja see mulle kummaliselt meeldib. Nii nagu ei ole vähetähtis seegi, et Raul Oreškin on Tartu Uue teatri direktor.

Korternäitused peaksid Eesti vabariigi 100. sünnipäeva tähistamisel jõudma 2018. aastal kõigisse me 15 maakonda. Näituste tööpealkiri on „Lätted”.

Andres Keili kolm soovitust:

• Lugege Andrei Hvostovi “Šokolaadist printsi”, seal on palju sellist, millest mõelda. Näiteks leierdatud, kuid mitte mõeldud ajakirjanduse võim. Ekspress tappis Ando Keskküla. Seal on meie ette toodud mehaanika, kuidas see sünnib täiesti juhuslikest, lihtsatest ja lollidest asjadest.
• Lugesin eile öösel H. G. Wellsi raamatut „Venemaa pimeduses”. Selline ühe ampsu asi. Põnev. Ta käis 1920. aastal Venemaal. Minu jaoks ei ole nii põnev isegi mitte see, kui palju on sarnasusi sada aastat hiljem. Oluline on, kui palju üks intelligentne inimene ühe lühikese aja jooksul märgata ja järeldada suudab. See on nagu õpetus tähelepanelikuks vaatluseks, mida me iga päev võiksime ka teha.
• Otsige üles mõni kodutute loomade varjupaiga sait. Vaadake nende loomade pilte. Lugege neid lühikesi annotatsioone. Mina vaatan Tartu oma. Püüdke ette kujutada, kuidas see nii läks.

Voronja galerii 4. suvehooaeg

Voronja galerii neljandat suvehooaega kureerib Peterburi kunstnik ja kuraator Peter Belyi, kes kutsub näitusele kunstnikke, kes töötavad orgaanilise ja anorgaanilise maailma vaheliste seoste loomisega ning kasutavad kunsti loomiseks loodust või loodusest pärinevaid protsesse.

Kunstnikud, kes on kaasatud neljanda suvehooaja näituse loomisele, satuvad justkui ristmikule – ühelt poolt tuleb neil silmitsi seista vahel lausa paanilist hirmu tekitava loodusega ja teiselt poolt tuleb neil orgaanilist maailma taltsutada, et taimed, putukad, kivid ja kristallid võtaksid kunstis vormi, mis taasloovad harmoonilise sideme inimese ja looduse vahel.

Näitus avatud 18. juunist 27. augustini, K–P, kella 12–18. Näitust toetab Kultuurkapital.

Ilmus Maalehes, pildid Voronja galerii FB-sein ja Andres Keil