Tartu Uue Teatri „Vägi” annab elujõudu. Vanemuise teatri „Suluseis” on nii igapäevaselt argielu kirjeldav, et etendus võiks vabalt olla väe otsimise teekonna päästiklooks.”Vägi” lavastuses on segatud maagiline realism ja argimütoloogia.

Mulle meeldis see uus ja vana „Vägi” juba muuseumi tagaukse taga. Seal, kus tagasi vaadates avanes silme ees lennurada. Hiiglaslik, valgustatud ja ilma ühegi hävituslennukita. Karge oli olla. Kummalised kraaksatused, imelikud helid tulid muuseumi ukse ees olevast kõlarist, tuletasid meelde, et ei ole nii nagu tavaliselt. Juba majas sees olles öeldi maheda häälega kusagil majasügavuses: „Muuseum suletakse kümne minuti pärast.”

Väega ja väeta

Ja siis seal all teatrisaalis laulsid linnud. Jah, ma tõesti ei ole nii suure seltskonnaga koos metsas magamiskotil lösutanud. Aga just kujuteldavasse metsa juhatasid näitlejad publiku ja laotasid meid teatrisaali laiali. Metsa tähistasid magamiskottide peatsis olevad suured puutüvest saetud kettad. Hiljem kasvasid mõned neist maast taevani ulatuvateks energiasammasteks. Saali laest kasekettale projitseeritud valgusesammas sai alguse küll ülevat, aga kogu alguse atmosfäär viis mõtte just juurtele. Puu juurtele üheselt.

Muusikas puhusid tuulehood ja kohises meri. Vulisev vesi ja varjud. Kas siis, kui publik on saalis magamiskottidel ja tuulehoog neid vaikima sunnib, saab ruum tühjaks? Tegelikult on teater juba ammu alanud. Teater pole muuseum, seekord on ta hoopis muuseumis.

Kuna see on esimene lavastus selles ruumis, siis tundub mulle, et kohati õpivad lavastaja ja näitlejad seda mänguruumi tundma. Teekonna alguses seal kõrges laes lahkuvad jumalad maalt ja siis alles märkavad inimesed mõelda, et miks. Mõelda, et mis oli enne neis ilmaelu katakombides. Ja vähemalt sellel etendusel jäi mulje, et meie eksistentsil on mõte. Tõsi, näitlejate räägitud tekst on me argielu jaoks tavatult fragmentaarne. Muusika ja loodushääled juhivad seda rännakut või on hoopis nii, et kordused juhivad hoopis muusikat ja loodushääli. Kas meie tuljak on museaal või elus tants?

Üllatusi on selles Uue Teatri seekord pakutavas „Väes” palju. See mind isiklikult rõõmustab väga, sest see sarnaneb me aastaaegade vahetumisega. „Sel aastal tuleb kevad teisiti, tiu tiu ja teisiti…”

Lavastaja Ivar Põllu mu meelest otsib väge koos oma meeskonnaga ja läheneb sellel kohal, kuhu ta oma teatriteekonnal on jõudnud, üha enam sellele vormile, et teater mõjuks nagu muusika. Käivitaks kuulates ja vaadates mõtteread. Kogu trupp, nii need kes „laval” kui need, kes „lava taga” otsib maailmas oma kohta ja maailma selles. Äkki me olemegi eksponaadid muuseumis, kes korraks ellu ärkavad. Ivaril on seal Tikutopsi mees, Merevaigunaine ja Lotte. Ükski neist ei ole reaalselt elanud, aga ometi me kõik tunneme nad ära. Nad ka muide räägivad omavahel, räägivad oma juttu ja suurt teist ei kuula. Ja siis on Silver Sepp, kes on Silver Sepp kogu see aeg, kui ta just Tätte ei ole. Palju võlukunsti on sellel teel.

Üks peatustest

Siis nad korraldavad lõkkeõhtu. Lõkkeks on vanamoeline plaadimängija. Publikule jagatakse plastmassist karbis olevaid magusaid kukeseeni. Kollasest kollasem kukeseen keerleb plaadimängija keskel kogu selle stseeni. Lõkkeõhtul räägitakse lugusid. Üks neist on selline: „ Olin just libas käimas, kui juhtus selline lugu, et mingi loll tulistas. Kujutad ette, eks, jalutad püssiga metsas ning näed hunti, tulistad. Väga

loomulik. Olin siis kaks nädalat hundina pikali maas, mõtlesin, et suren

ära. Üks hunt käis mind toitmas. Lõpuks jäi hing sisse. Kuul jäigi kerre.

Näe, siin. Ma nägin seda hunti hiljem ka. Ilus loom. Teine kord läksin

libasse, ikka otsisin seda hunti. Ükskord kaugelt nägin, ei jaksanud järele

joosta.”. Me muinasjuttudes käisid esiisad virmalisi vehklemas. Täna käiakse parteikoosolekutel ja haldusreformi avalikel aruteludel.

Väeotsimise teekond muuseumi teatrisaalis on meelemõlgutus, peenema sõnaga meditatsioon. Ole ainult valmis kuulama ja tundma.

Pärast etendust, pärast seda, kui esines naelapilliansambel, keerles mu peas viisijupp ja sõnad ühest kaugest Tartu etendusest, kus Joonatan oli Lembit Eelmäe: „Joonatan, minu weli makas — weli makas — /Muide tapetuide man — tuide man —/ Ta mul olli kõigekallim — kõigekallim — /Kõigekallim Joonatan — Joonatan./ Minu mure enne ei lõpe — enne ei lõpe —/ Kui ma teda nätä saa — nätä saa —/ Siis ma taha temä hauda — temä hauda —/ Roosilillest ehitä — ehitä…//

Kohtuniku viled 

Sadama teatri saal ei ole veel pimedaks läinud. Marika Barabanštšikova käib mopiga lava üle, peseb puhtaks niigi puhta ekraani. Ta ei ole koristaja, vaid kohtunik. On see kohtunik, kes mängu vilistab. On see kohtunik ka, kes kohtusaalis talaaris ebamugavaid küsimusi küsib. Ta kohtunik on eriline selles mõttes, et teab ette, mis juhtuma hakkab. Teab ja ometi küsib?

Lavastaja Andres Noormetsale ei anna rahu kurjus, mis elab inimese sees, see pahelisus, mis võib vallanduda meis kõigis. „Suluseisus” on selline tegelane Margus Jaanovitsi mängitud K. Sama muutumist kandis Noormetsa lavastatud „Othellos” Jim Ashilevi.

„Othello” oli kirglik ja värviline. Lavastaja Noormets on ka seekordse lavakujunduse autor ja see on steriilne. Kas see deemoni otsing mineviku ja tänase aja inimestest sellisel moel väljendab lavastaja nägemust inimese veel vaesemaks muutumisest? Küllap. Margus Jaanovits ütleb seal süüdistades oma kuueaastase tütre õpetajat, et kirjutab arvamusloo. Hirmutab sellega. Othello tapab.

Jaanovitsi haritud härra K süüdistab kõiges halvas oma ema. Oma lapse vanaema, sest kus mujalt saab lapse pähe ilmuda mõte, et afgaani pagulaslaps võiks Rootsist ära kolida. Isa on oma kõrges harituses ju tolerantsest tolerantsem.

Minu eriline rõõm oli ema rollis näha Leila Säälikut. Lavastaja ja ehk ka näidendi autor paneb Sääliku mängitud ema ja vanaema seisma eeslavale täisvalguses ja vastama kohtuniku küsimustele. See, kuidas Leila Säälik enda tegelase mõtteid ja tundeid väljendab, on meisterlik ja see on veel vähe öeldud. Kuidas liiguvad näitlejanna käed, milline nappus ja täpsus! See, kuidas kõik sündiv peegeldub silmades! Ma tean, mida ütlen, kui ütlen, et seda me teatris näeb üha harvemini. Lihtsalt mängitakse ja lavastatakse teises keeles. Aga see keel, milles laval olles mängib Leila Säälik, on päris, selles on vägi.

Ma taas ei oska seletada, aga ka selle lavastuse puhul käis mu mõte sinnakanti, et Andres Noormets juhib ja organiseerib mõnda oma lavastust meelega just nii, et selle kohta ei ole võimalik öelda: oli hinge puudutav.

***

Uus Teater otsib väge saalis, mis on muuseumis. Vanemuine mängib väekaotamise etüüde teatrimajas, mille nimi on sadam.

 

VÄGI / Tartu Uus Teater koostöös ERMiga

 Laval

MAARJA MITT

MAARJA JAKOBSON

HELGUR ROSENTHAL

Muusika autor ja esitaja

SILVER SEPP

Autor ja lavastaja

IVAR PÕLLU

Kunstnik

KRISTIINA PÕLLU

Valguskunstnik

SANDER PÕLLU

 

Suluseis

Teater Vanemuine Sadama teatris

 Tõlkija Kadri Papp

Lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja Andres Noormets

Kostüümikunstnik Maarja Viiding

Valguskunstnikud Andres Noormets ja Jaanus Moor

Fotokunstnik Maris Savik