viimane lehm oli Tsilla viimane koer oli Krants

jalad ees üle silla ennem Iida siis Ants

Jaan Kaplinski

Mulle ei anna rahu üks kaader Mart Kivastiku uuest mängufilmist „Õnn tuleb magades”. Kirjeldan: kaadri esiplaanil on sügisvärvis leinakase oks. Pisikese tellisehunniku otsa on visatud kaks kineskoobiga televiisorit. Selle ja lauahunniku taga on maja. Redel on toetatud eterniitkatuse viilule. Majal on üks aken. Selle akna all pingil istub vana, pika halli habemega mees.

Majast ja vanaperemehest vasakul on lagunenud välipeldik ja koerakuut, mille ees ketis lesib krants. Krantsil on usaldav nägu peas. Vana mehe õlale toetub kepp, mis on kunagi ilmselt olnud rehavars.

Kui oleme seda näinud, ütleb näitleja Margus Jaanovitš: „See kõik läheb maha.” Küllap on tema tegelase ametinimetus kinnisvaraärimees. Selle kaadri ees ja taga käib jutt, et peategelane Andu, keda mängib Ivo Uukkivi, ei saa lõputult kõigi vastu hea olla. Selle hea mehe ametinimetus on maamõõtja, küllap tänapäeval öeldakse kuidagi peenemalt. Aga ta headus on selles, et mees ei suuda ühestki tööpakkumisest ära öelda. Ei suuda öelda ei.

Invaliidid ja tervis

On pühapäev. Raadiouudistest öeldakse kuulajatele, et puusaoperatsiooni järjekorras on meil 10 000 inimest. Mul on kuidagi tunne, et öeldi: 10 000 meest. Otsin seda uudist internetist, et üle vaadata, aga leian hoopis 2005. aasta loo sellest, et samasuguste operatsioonide järjekord oli 11 aastat tagasi kuni neli aastat pikk.

Sobran edasi ja tundub juba, et mõtlesin selle uudise välja. Vitsuti uudis on ja Ameerika presidendist on palju juttu, ka Putinist. See ei pühi peast ravijärjekorda.

Ma kujutan ette, et nende seas, kes ennast on operatsioonijärjekorda pannud, on ka parimas tööeas mehed. Kuidas nad teevad tööd, sest muidu ei saaks operatsioonile. Teevad seda, mida teevad, hambad ristis ja valuga võideldes. Nad enamasti ei näita välja, et on valus ja ebamugav. Raha on vaja, et oma vana isa hooldekodus hoida. Laps ka ju läks Itaaliasse disaini õppima. Väsinud puusaga mees vahel vabamas seltskonnas süüdistab ennast, et oma lapsi julgustas lugema ja süvenema, kui nad väikesed olid. Meie, Eesti mehed.

Mõni aeg tagasi rääkisin kõrge politseiametnikuga turvalisusest. Siis ei osanud öelda, ütlen nüüd, et riigi turvalisus sõltub selle kodanike tervisest.

Liitlaste lennukid teevad treeninglende Eesti õhuruumis, teatab ja hoiatab taas Kaitseväe peastaap. „Alates esmaspäevast teevad töönädala vältel Eesti kohal madallende kaks Ämari lennubaasis paiknevat Saksa õhuväe hävituslennukit Eurofighter. Lennukid lendavad üle Eesti madallennu aladel ning mitte madalamal kui 152 meetrit ja eelistatavalt asustatud punktidest eemal. Lennud toimuvad päeva esimeses pooles.”

Ja kümme tuhat Eesti meest lonkab maa peal autosse, et tööle sõita. Maad müüma. Maad mõõtma. Enese mõõtmiseks puudub aeg. See kulub enesemüümiseks, et hoida omakseid. NATO sõdureid olla meil ja lähiriikides ka 10 000.

Piirivalvurid ja raha

Oktoobri alguses rääkis tuttav ajakirjanik mulle, et kohe puhkeb meil järjekordne skandaal, Luhamaal olevat piirivalvurid varastanud. Mõtlesin, et kole küll, aga seepeale hakkasin kõva häälega neid mehi õigustama. Keerasin vinti üle, aga arvan, et sisuliselt ma ju ei eksinud ‒ kui piirivalvurid oma tööd tehes palka saavad, millest nad ära ei ela… Äkki just on endal puusaga probleemid, lapsed vaja maalt kooli sõidutada, neile riided selga osta, söök lauale… Nad ei pöördu ju enam riigi poole, sest selle tagajärgede hirm on suurem. Eksinud piirivalvurid on pigem ettevõtlikud. On hoopis ärimehed.

Mäletan, see oli küll vähemalt 20 aastat tagasi, kui isa käskis mul sõita külasse, kus ta eakaaslane oma talus salaviina müüs. Korralik viin, teadis isa kiita. Ja selle kinnituseks lisas ikka, et valmistaja poeg töötas piirivalves.

Skandaali sest piirivalvurite varastamisest muidugi ei tulnud. Eestis ja laias ilmas on muud tähtsamatki, ikka see Ärma. Ilmus paar sutsu tõesti, millest oli raske aru saada, mida varastati, pigem said sõna hukkamõistjad: „Väga kahetsusväärne on, et piirivalvurid hindasid varalise omakasu saamist olulisemaks kui neile pandud vastutust igas olukorras olla õiglane ning tegutseda ausameelselt. Selline ülesastumine riivab kõigi, eriti meie enda kolleegide eetilisi tõekspidamisi.”

Üks uudisesuts purustas mu mõtte, et müüdi konfiskeeritud alkoholi ja sigarette, mis nagunii hävitamisele läheks. Tegu oli hoopis rehvidega, mis kruviti piiripunktis arestitud autode alt, kokku neli rehvi velgedega. Neli meest, neli rehvi ja selle asjaga tegeleb, pakun et neliteist inimest, kes kõik omamoodi uurijad. Ajakirjanikud ja sisekontroll ja ülemuste ülemused ja kusagil pressiteadete kirjutajad ja nende ümberkirjutajad.

Mäletan, et kui taasiseseisvunud Eestisse me oma kohtunikud tekkisid, määrati neile palk, mis välistaks kiusatuse varastada. Uskumatu, aga otsustajatel oli siis aru peas.

Kindralid ja küürakad

Maalehes ütleb kirjanik Mart Kivastik, et tahab teha filmi oma näidendist „Sõdur”. See poleks ju eriti uudis, et autor endale ja publikule meeldinud näidendi  filmiks tahab vormistada, kui Mart Kivastik ei lisaks: „Väga kurb lugu. Nii kurb, et ei tahakski seda rääkida, aga ta on nii väga meie praeguse maailma moodi.”

Kivastiku see näidend on kindral Johan Laidonerist. Venelased on Eesti „seaduslikult” okupeerinud. Eesti kindral on oma mõisas vahi all. Teda nii-öelda kuulab üle (et mitte öelda piinab) küürakas poluvernikust sõdur. Kindralit mängis omal ajal Ain Lutsepp ja sõdurit Roman Baskin. Vaatasin seda lavastust mitu korda. Kirjutasin sellest ka, selles valguses, et miks ja kes ikkagi määrab me rollid siin ilmas. Mis määrab, et ühest saab kindral ja teisest sõdur. Lisan siia ühe oma tsitaadi: „Pärast Tartus nähtud etendust mõtlesin ma rohkem sellele, mis määrab maailmas selle, et ühest saab sõdur ja teisest kindral, aga nüüd jäi pähe kummitama mõte, et alatuse ja küünilisuse jõud on nii suur ning salakavalus ja silmakirjalikkus ei saa kunagi karistatud. See mõtteidu laieneb, kui mõtlen sellele, et sellised sõdurid, nagu mängis Roman Baskin, istuvad ka täna kindralite kabinettides ja kindralid on paremal juhul ise pagendusse tõmbunud.”

Mardil seal näidendis on kusagil kõrvalkabinetis kinni Laidoneri naine. Ta lavale ei jõudnud, aga näitlejad mängisid ta elusaks, ilusaks ja armastatuks. Ja kindrali valge hobune oli seal kusagil lähedal mõisa hobusetallis. Hää oleks, kui see veel Kivastiku peas olev plaan kiiresti filmiks saaks. Et poleks hilja.

***

„Mul hakkasid käed värisema ja pisarad jooksma,” kirjutab Jekaterinenburgi kuulsa teatri juht oma seinal Facebookis. Ta räägib loo, kuidas läks pärast „Mahajäetud naiste klubi” etendust oma teatris lava taha ja küsis näitlejalt, kuidas etendus läks. Too aga värisenud, suutmata pisaraid tagasi hoida. „Vaatasin enne etenduse lõppu saali ja seal istus Serjoga, kes vaatas etendust,” oli näitleja selgitanud oma seisundit. Teatrijuht kirjutab Facebookis, et jutt käib mehest, kes oli 30 aastat tema teatris näitleja ja suri kolm aastat tagasi.  „Они, ушедшие, нас не отпускают.”, „lahkunud meid ei jäta“.

Raadios käiatakse uudist, et meie peaministri reiting püsib stabiilne. Edasi kuulates selgub, et stabiilne tähendab stabiilselt kehva.

No ajab naerma. Eile kuulsin, kuidas pühapäeva õhtul kell seitse ei ole suurt mõtet mingit kontserti või muud kultuuriasja korraldada. Inimesed ei tule. Vaatavad televiisorist näosaadet. Tänavatel valitsevat kord ja vaikus. Mingi 30 aastat tagasi räägiti samasugust juttu, aga siis kõneles televiisoris Juri Lotman. Ajad muutuvad.

 

 

 

 

 

 

Selle sügise fotod: Viio Aitsam