Dmitri Krõmovit nimetavad vene teatrikriitikud metamorfooside meistriks. Ta on seda. Üsna selge parleel tundub siin olevat Jaan Toomingaga, kes kasutab ümberkehastumise asemel sõna moondumine. See tundub täpsem kui luukakse lavamaailma ja ruumi. Nii on ja teatrikunstis on selleks ammendamatud võimalused. Krõmov kasutab fantaasiat.

Katse kirjeldada kirjeldamatut, sest elu on viiv, teater on hetked. Peamiselt Kuldsest Maskist Eestis.

See on kübe vaid. Minu noorepõlve lemmikinspintsent Elgi Kose küsis pärast Ugala esietendust, kas ma vaatan kõiki esietendusi. Tunnistasin, et ei, ikka valin. Valiku teen lavastaja, materjali, näitlejate pealt. Viimasel ajal olen mõnda lavastust vaadanud mitu korda. See on huvist näha kasvamist, pisikesi muutusi. Ühtlasi on kordusvaatamine enesekontroll, kas esimene emotsioon toimib ja kuidas.

Jäin teatrist maha

Mu teatrirong jõuab Tallinnasse pisut enne kella viit. Seekord olen oma aja etenduse alguseni kell seitse mõelnud jalutamisele, kui ilm lubab. Lubab. Jalutan Kalamajas, seal on üks Talupood, mis ühtlasi kohvik, tänava ääres. Nad pakuvad süüa ka. Ma ei taha, ütlen, et sööks hoopis võileiba. Milles küsimus, ütleb noormees, kes seal müüjaks. Räägin, et menüüs seda ju pole. „Ärgu olgu, saab. Kõik on ju olemas.” Poiss teeb mulle tõelise kahekäe-võileiva singiga. Sink on maasink ja leib on maaleib. Ma või kohta ei küsi ja hinda ei vaata.

Kui miski kella poole seitsme paiku Vabasse lavasse jõuan, imestan vaikust. Märkan, et nagid on mantleid täis. Pisikeses tõlgikongis, mis teatrisaali ukse kõrval, istub Maria Klenskaja ja teeb tõlgitööd.

Dmitri Krõmov “Oma sõnadega” Moskvas.

Vaat niipalju siis Dmitri Krõmovi teatrilaboratooriumi lavastusest «Oma sõnadega». Vaatan oma arvutisse ja saan teada, et etendus algas kell viis. Lohutab vaid see, et mul õnnestus seda Puškini «Jevgeni Onegini» käsitlust näha Moskvas. Siis mõtlesin, et vägev! Just sellepärast, et see oli kuulutatud ja mõeldud lastelavastuseks. Klassika kasvatab tulevikupublikut. No ei saanud teada, kuidas see Eestis, teistmoodi lavaruumis ette kantakse ja mõjub.

Ootamatu rõhutus

Viimaste hooaegade parimaid vene lavastusi, mis Kuldse Maski nominentideks ja laureaatideks saanud, näidatakse Eestis juba 2005. aastast saadik. Seekordsete etenduste ehk siinse festivali avamise pressikonverentsil jäi muude ilusate sõnade kõrval kõrva rõhutus, et vaatamata poliitilistele erimeelsustele riikide vahel…  no, et kultuur on poliitikaülene.

Taoline retoorika jäi valusalt kõrva ka siis, kui Vene riik Ukrainaga sõdima hakkas. Krimm ja puha. Juba siis mõtlesin, et kas see ikka saab päriselt nii olla, et kultuur on eraldiseisev totalitaarse riigi poliitikast. Seda küll tean, et inimesed kultuuris enamasti selle „poliitikast üle olemisega” hakkama saavad.

Purjus või joobnud

Küsin Piiteri lavastajalt Andrei Mogutšilt, kuidas ta tõlgib Ivan Võropajevi näidendi pealkirja „Pjannõje”. Meil on see tõlgitud ja tõlgendatud kui „Joobnud”. Mul on kogu aeg tunne, et see tähendab purupurjus olekut.

Mogutši vastab, et võiks pikalt rääkida joobumuse alltekstist. Tundub, et Mogutši nii nagu meiegi selle näidendi lavastaja Lembit Peterson loevad ja tõlgendavad Võropajevit üsna ühtemoodi. Lavastuse vormistus, stilistika aga on erinevad. Mogutši räägib sufi ja budismi purjusoleku tõlgendusvõimalustest. „Joobnud kuulutavad Jumala tõde. Muidugi on seal olemas huumor, sest tegelased on reaalselt purjus. Näidendi metafoorne struktuur on aga palju sügavam kui argine vulgaarsus,” ütleb lavastaja. Ta lisab, et näidend on sügavalt õnnetutest inimestest. „Nagu me kõik, kes ennast leiavad otsimas õnne.”

Vaatan Estonias Peterburi „Joobnuid” ja näen ülimalt ratsionaalset, jõulist, isegi propagandistlikku lavastust. Mulle öeldakse otse, lausa lajatatakse, et armastus võib meid päästa ja armastus on Jumal. Mulle ei meeldi võrrelda, aga siin pean ja tunnistan, et Petersoni Theatrumi lavastus oli nüansirikkam, oli mu jaoks tants habemenugadel, oli ettevaatlikum ja kaasa mõtlema ärgitavam. Tekib tunne, et tahaks seda näidendit lavastama tandemit Ojasoo ja Semper. Koduteel helistan selle näidendi tõlkijale Tiit Altele ja küsin, kas Võropajevi originaaltekstis on sees roppused, mida Venes nüüd mittenormatiivseks leksikaks nimetatakse ja mille kasutamine seal seadusega keelatud on. Tõlkija ütleb, et jah on ja et palju on. Näidendi autor Ivan Võropajev on rääkinud, et suurem osa tema keskkoolikaaslastest on ennast surnuks süstinud ja joonud. Ta on öelnud ka, et teda on samast saatusest päästnud teater.

Selle Eesti etenduse vaheajal kingib Jaak Allik mulle oma alguset lõpuni põneva huvitava mitmekihilise raamatu „Kihnu Jõnnist Savisaareni”. Tagasiteeel heidan pilgu ja avastan esimesena väga huvitava fotode valiku.

Metsa seenele – aauu

Dmitri Krõmovi teisele Eestis näidatud etendusele ma jõuan. Loen lavastuse «Vene bluus. Seenelkäik» eestikeelset tutvustust alles pärast etenduse vaatamist. Tutvustuses öeldakse: „… kus lavastaja joonistab nõukogudeajal sündinud põlvkonna portree, kes eelmise sajandi lõpus ja nüüdse sajandi alguses läbis ajaloolised kataklüsmid.” See lause avardab nähtu piire.

Selle loo kirjutamise ja nähtu vahele jääb mul üks pikk metsajalutuskäik, silmad maas, et mitte kukkuda, ja taevas, et näha mastaapi. Seeni näen, rohukonna ja kotkapesa, kus omaniku sõnul sellel aastal kasvas suureks kaks kotkapoega. Uhkeim seal metsas on see, kuidas istutatud väikestest kuuskedes on kasvanud tänu hoolele suured puud.

Sätitan metsas enda jaoks kunstnik Dima Krõmovi seenebluusi muljeid. Lugu ma oma peas selle lavastuse ajal jooksma ei saanud, tundus, et tegu on Krõmovi lavaüliõpilaste etüüdidega, mis järjestatud ja lavale toodud. Nagu Krõmovil ja tema üliõpilastest näitlejatel ikka, ei ole lavafantaasial piire. See, kuidas lavakujundus tekib ja kaob vaatajate silme all, see, millised on grimm ja kostüümid, see, kuidas see kõik valguse ja varjuga ühendatakse, on heas mõttes pöörane ja isegi võimatuna tunduv. Parim tsirkus, kus ei saa aru, kuidas, ja imestad. Päris seenelkäiku ei saa ratsionaalselt ette planeerida, ikka tuleb ootamatusi, nii ka selles Krõmovi Eesti Vene bluusis, kus lavale ilmus lavastaja Elmo Nüganen ja tal oli tõlgi roll.

 Elmo Nüganen läheb Moskvas sõbra Dmitri Krõmovi lavastust vaatama.

Kusagil poole etenduse ajal hakkas mind kummitama mõte, et äkki oleks venelaste ja eestlaste integreerumiseks vaja nad koos metsa saata. Seenele saata, marjule saata. Korilased ja metsarahvas. See küsimus ka tekkis, et kas nõukogude-aegne hitt, kus seenele minnakse ‒ kes rongiga, kes Zapakaga ja keegi Volgaga, oli kummardus võimule ja suurele uuele kodumaale. Või oli see hoopis pilge?

Läinud laupäeva õhtul Ugala teatri esietenduselt „Vanaema ja issand Jumal” tagasi sõites vehklesid taevas virmalised.

Samal ajal Peterburis

• oktoobril saab Elmo Nüganen Peterburis Ermitaaži teatris Balti Tähe autasu. Auhinda antakse igal aastal üle teatrifestivalil „Baltiiski Dom “. Erinevatele kultuuritegelastele inimlike suhete arendamise ja tugevdamise eest Balti regiooni riikide vahel. Nüganen ise ütleb kuskil, et see on üsna dissidentlik auhind.

Eestlastest on varem sama autasu pälvinud Arvo Pärt, Eri Klas, Aivar Mäe, Georg Ots ja Lembit Ulfsak.

• oktoobril mängib teater R.A.A.A.M. Peterburis „Baltiiski Domi ” festivalil jakuut Sergei Potapovi lavastust „Libahunt”.
• „Baltiiski Domil” antakse välja kokku nelja auhinda, kaks neist on publiku ja kaks kriitikute oma. Ühe kriitikute auhinna saab „Libahunt”.

• Sama festivali publikupreemia saab lavastaja Andrei Mogutši värskelt esietendunud Ostrovski näidend „Äike”.