Tormid räsivad Eestimaad. Lätis astus valitsus tagasi. Värskes ajalehes ütleb Ameerika president: „Me hävitame…“
Mitte väga ammu, arvan, et mõni kuu tagasi, ma siin tõdesin, et me, eestlased surmast vähe kirjutame ja räägime. Nüüd pean nentima vastupidist, surmajuttu on täis kogu õhk. Jah, sügis ka on, aga peale selle kõik muu. Olgu või kliima soojenemise jutt. Lööd lehe lahti ja märkad ühes servas pealkirja, kus Kalle Muuli nendib, et „Kahe mehe mahalaskmine polnud tol ajal mingi uudis!”, ja teises servas on teemaks Pariisi kliimakonverents, mille taustaks kogu me planeedi hukk.
Sel piirist piirini liinil kargas pähe, et millal viimati me valitsused võtsid vastu mingi sellise otsuse, mis lähtuks ainult oma rahva huvidest. Sõna „oma” on valdade valitsuste eest ammu sisuliselt kaotatud. Minu jaoks on ikka veel üllatav, kuidas selline vägi vallavanemaid on olnud nii väetud, et on lasknud sel niimoodi minna. Oma on vaid palk, mille nad saavad… Kas siis suu pidamise ja edasiteenimise eest?
Kui ma veel mõne aasta eest olin väga selle poolt, et meil oleks suured ja tugevad, maakonnasuurused omavalitsused, siis nüüdses segases maailmas tundub valdu ühendada arutu plaan. See oleks segaduse suurendamine igatahes ja inimestel oleks olla veelgi kindlusetum ja kehvem. Kui on haprad ajad, ei võeta vastu radikaalseid otsuseid.
Valdade ühinemisega on hiljaks jäädud vähemalt kuus-seitse aastat. Pidur on peal olnud ja stagnatsioon niigi süvenenud. Käsu korras vabatahtlikult ühinemised külvaksid vaid segadust juurde. Ülo Vooglaid defineerib eesmärki muide tulevikukujutluseks, mille saavutamiseks tahet rakendatakse.

Sõja jalus
Sel aastal siis alles jõudis mulle pärale, kui sõja lähedal ma sündisin. Siis suurest maailmasõjast oli möödas vaid kümmekond aastat. Usun, et see sõja paine on mu sünniga kaasa saadud lapsepõlvemaastikus sees. Mis siis, et isa ja ema sõjast palju ei rääkinud. Üldse oli siis veel palju asju, millest laste kuuldes ei räägitud.
Ma kuni isa surmani ei mõistnud, miks ta kogu elu suure huviga luges sõjaraamatuid, vene ajal Vene omasid ja hiljem liitlaste ja läänemaailma samasuguseid uurimusi. Kui nüüd sellele mõtlen, siis mulle läksid samamoodi korda Erich Maria Remarque’i „Triumphi kaar“ ja „Lissboni öö”. Sealt aga on meeles absint ja romantika, mitte lõputu õudus. Veel üks sõjaraamat meenub, mis nüüd kindlalt propagandaraamatuks klassifitseerub ‒ „Bresti kindlus”. Mina lugesin seda ilmselt kui kangelaslugu.
Üsna hea, et see kõik mulle nüüd kirjutades meenus. Seosed aitavad aega vaadata. „Trumphi kaar“ ilmus 1946, mina sündisin 1956, „Bresti kindlus“ ilmus aastal 1966. Selle lugemisemõnu saamisel ei ole ilmselt vähetähtis, et Sergei Smirnovi raamatu tõlkisid vene keelest Jaan Kross ja Hans Luik. Raamat sai Lenini preemia.
Just täna hommikul rääkis Tõnis Erilaid Kukus loo kindral Laidoneri kohtumisest Staliniga. Stalin kinkis kindralile valge hobuse. Ja siis tappis kindrali. Mis hobusest sai, võin ma ette kujutada Mart Kivastiku näidendist „Sõdur“ inspireerituna. Lavastuses oli Laidoneriks nüüdne riigikogulane Ain Lutsepp ja tema „kuritegude“ limukast uurijaks, küürakaks venelaseks, Roman Baskin. Sõdur Baskin kindral Lutsepalt ordenit lunis alguses. Kui lõpuks ühe sai, siis võttis kõik. Küllap ka selle valge hobuse. Ma usun, et Baskini küürakas KGB-jupp ratsutada ei osanud. Ei saanud sadulassegi. Aga hobuse ta sai.
Praegu on õhus midagi sellist, et paneb mõtlema, kas see ikka on nii, et tolm, mis tõuseb taevani, jääb tolmuks, ja kalliskivi kõntsas ongi kalliskivi…

Pööning ja kelder
Arvan, et minu sündimisega kaasa saadud maastikku kuulub aarete hoidmise koht, pööning. Olen ikka ette kujutanud, et minu pööningul on mõni saladuslik vana maal ja raamatukirst, mille just siis leian, kui enam edasi elus ei saa. Aardeid hoitakse pööningul. Miks see mu jaoks nii lõplik teadmine on? Enamasti kullakange ju ikka keldris hoitakse. Ma ei tea.
Mis on Eestile toeks täna? Kas peame selle pööningule viima või hoopis sealt avastama ja alla tooma? Või on pööning hoopis tühi? Steriilne ja taaskasutuseta. Plastmassist ja asafldist, mitte puust. Mis Eestit ja eestlasi võiks üldse hoida? Nii väga tahaks öelda, et kultuur.
Ma väga ei usu, et Hiina piima müümine meie kestmisele kaasa aitaks. Niisama see kiirraudtee läbi Eesti, mis me pooliku rahva pooleks lõikaks. Olen ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho eelmises Maalehes kirjutatuga päri. Lisan siia vaid sellesama tunnetusliku pooleks lõikamise ja maa kaheks lahutamise sisetunde. Sellele enamasti suurt tähelepanu ei pöörata. Ikka statistika ja arvud.
Aga rahamantrat on meil tambitud ju juba aastaid, et saame rikkaks ja siis saame rahvana kõik muu. No isegi uusi muinasjutte pole saanud! Muide ma mäletan, et kunagi julgesid üsna targad mehed rääkida teaduslikust tunnetusest. Oli näiteks selline sõna olemas kui „põllumajanduskultuur” finantskultuurgi. Jah, muidugi lehvis lipuna ka loosung: „Me ei vaja looduselt armuande, me võtame!“
Ma tean seda ise, aga las kinnitab Albert Einstein, kes ütles: „ Ainult vaba indiviid võib luua uusi ideid.” Kahjuks tuleb praeguses kontekstis rõhutada ja meelde tuletada, et vabadus eeldab tarkust ja teadmist mitte teha oma vabadusega kellelegi kahju ‒ ei loodusele, elukatele ega inimestele.

Üks president võtab naise
Hommikul jalutamas käies, tormi nuusutades sattusin kõndima noore ema ja tütre sabas. Ema kiirustas ja tütar laulis kõva selge häälega „Kes aias” laulu. Kui ta jõudis ridadeni: „…sa otsi kohta, kus sa saad, ja lükka teine sisse…”jäin seisma ja vaatasin väikelinna taevasse. Hakid käunusid pilvede vahel.
Kodus laual passis mind uudis sellest, et me president on kihlunud, mispeale hakkas üks teine laulumäng kummitama: „… üks peremees võttis naise, üks peremees võttis naise, siis saab, siis saab, ilusa naise…” See lugu läheb edasi nõnda, et naine võtab lapse ja laps võtab amme. Amm võtab tüdruku, tüdruk võtab sulase ja siis ring saab täis: sulasest saab peremees ja peremees võtab naise. Üsna mehetegu igatahes Ilveselt.
Ja nüüd on paras aeg selle juurde tagasi tulla, mis mul viimasel ajal peas. Nimelt enne Ugala esietendust esitles Urmas Lennuk oma maaelunäidendite raamatut, millel pealkiri „Ükskord Eestimaal”.
Sel esitlusel kõneles teatrimees Toomas Suumann, kes juhtis tähelepanu Vaino Vahingu ja Madis Kõivu raamatule „Endspiel. Laskumine orgu“. „Lõppmäng” siis, kui eesti keelde tõlkida. Mu eakaaslane Toomas oli sealt välja noppinud mõtte, et me kõik kanname kaasas maastikku, millesse sünnime. Ta põnevalt ja puudutavalt sellest rääkis, jagas oma mõtteid.
„Kõik, kes sünnivad, sünnivad maastikus ja jäävad… jäävad, kuni elavad. Asjatu on kujutada end väljaspool maastikku, põgeneda illusiooni, nagu võiks too maha jääda…” kirjutavad psühhiaater ja teadlane-füüsik oma raamatus.
Üks mõtetest, mis sellest tsitaadist lähtuvalt mul nüüd mõelda, on see, et inimesed on oma sünnimaastikest välja rebitud. Püüavad harjuda ja lepivad suurlinnadega, aga see on kaasas. See oma. Ja mul on tunne, et oma vanemate oma ka. Kui seda ei tunnista saavad haiget. Kui seda tunnistavad saavad ka.
Kui inimene on inimese omadustega, mille hulka kuulub kaas- ja häbitunne, mingi väärtuskaala, ei ole tal mingit võimalust seda koormat kannatamata kanda. Ja paradoks on see, et mida suurem on kaastunne ja ehk ka kannatuse valu, seda suurem on rõõm…
Linnades muide ei ole enamasti tunnetatav nelja aastaaja vaheldus, mis enamiku eestlaste sünnimaastikus kindlalt sees on. Valguse muutus. Muidugi tahame Kariibi mere äärde või Krimmi, aga seal tunneme puudus sompushallist ja põhjatormisest sügisest.
Ma selle „Endspieli” tõin Rapla raamatukogust, enda oma, ema ostetu on maal, kuhu kohe järele ei saanud minna. Ja seal raamatukogu raamatu vahele, just selle mind ja Suumanni inspireerinud tsitaadi juurde, oli eelmine lugeja jätnud Türgi mustritega sinikuldse kirjaga järjehoidja, mille ülemisse serva on mustaga kirjutatud „Istanbul”. Tõstan selle järjehoidja nüüd Urmas Lennuki raamatu vahele, et järg ei katkeks.

Lugu ilmus Maalehes.