Või hoopis oleme meie kaotanud kuulmise? Üha keerulisem on me tähelepanu köita. Jälgisin ennast ühel argipäevaõhtul Tallinnas. Istusin Vabaduse platsil ja tegin aega parajaks. Inimesed tulid töölt. Olen ammu märganud, et linnasid iseloomustavas müras on ka „ülemhelid”. Usun, et kui jälgida, saaks isegi mingi korrapärasuse kihutavate operatiivautode ohusignaalidest, mis korduvad ja korduvad. Me kuuleme neid, aga tähelepanu enamasti ei pööra. See ei puuduta meid.
Selle jutu peale meenub mulle ikka Eesti muinasjutt karjapoisist, kes appi hüüdis, et hunt on karjas. Kui paar korda inimesed appi jooksid ja hunti polnud, jätsid nad sellel korral, kui hunt tõepoolest kohal oli, lihtsalt tulemata.
Me armastame kõike, kapsasuppi, oma naist ja rah(a)u. Me vihkame kõike, herilasi, silmakirjalikkust ja sõda.
Paljusid unustatud sõnu saab seletada, seda võib ka tõlkimiseks nimetada. Lapsele või lapselapsele õhtul muinasjuttu lugedes tuleb ikka seletada, mida piimapukk tähendab, ja seda, kuidas on võimalik virmalisi vehklemas käia. Aga mis ikka saab siis, kui me äkki enam üldse ei kuule ega näe seda, mis sünnib ilmas, sest oleme kaotanud võime tähele panna?
Kolm õde Siberis
Venemaa teatrirahvas räägib täna 31-aastasest lavastajast Timofei Kuljabinist. Laiemale ringile inimestest sai Novosibirski draamateatri „Krasnõi fakel” tänane peanäitejuht tuttavaks tänu skandaalile läinud aastal. Nimelt soovisid vene õigeusu suured juhid ta Wagneri ooperi „Tannhäuser” lavastuse ärakeelamist. Venele iseloomulikult olid keelajateks inimesed, kes polnud lavastust näinudki. Niisama iseloomulik, tundub mulle, oli, et keelamise vastu astus enamus Vene suuri, nimekaid teatritegijaid. Ilmselt ei olnud suurem osa nendest samuti lavastust näinud, aga oht kaotada loominguline vabadus ühendas. Ega see oht kusagile kadunud ei ole sellegipoolest. Hiljaaegu teatas Vene kultuuriminister ajaloolastele ja arhiivitöötajatele, et nood ei tohi lõhkuda nõukogudeaegseid müüte.
See oli eilne, aga Kuljabinil esietendus just nüüd septembris enda teatris lavastus „Kolm õde”. Lavastus on kolme vaheajaga ning kestab neli ja pool tundi. Lavastaja ei ole Anton Tšehhovi teksti kärpinud ega seal midagi muutnud. Isegi seda ütleb ta kusagil intervjuus, et jälgis Konstantin Stanislavski misanstseene lavastades. Ta on originaalitruuu seega.
Mis siis selle lavastuse puhul nii väga erilist tähelepanu äratab? Aga see, et ta on näitlejatelt-osatäitjatelt sõnad ära võtnud. Laval suheldakse žestide keeles. Timofei Kuljabin ja tema trupp tegeles lavastuse väljatoomisega kaks aastat, mil näitlejad õppisid selgeks ka tummade keele. Keeleõpetaja oli ses märkide keeles igale karakterile omase rütmi, stiili ja erilised jooned leidnud koos näitlejatega.
Ainus, kes laval räägib, on vana ja kurt semstvovalitsuse valvur Ferapont, mäletate, see vanamees kes räägib, kuidas Moskvas olla köis läbi linna tõmmatud. (Mul on selgelt meeles, kuidas Adolf Šapiro lavastuses Ants Jõgi Ferapontina oma juttudele punktiks küsis: „Midää?”, sest ta ei kuulnud vastukõnelejaid.)
Nõnda siis on Kuljabini „Kolmes ões” nõnda, et vaataja kuuleb, kuidas seinakell lööb, kuidas läbi akende kõlab lahkuvate sõjaväelaste marss, kuidas kärbes lendab, aga tegelased seda välist ei kuule. Neil on oma maailm, helitu ja selles maailmas on hingeliigutused, igatsus ja küsimus, miks me kannatame, miks elame. Tunnistan, et ei ole Kuljabini „Kolme õde” näinud, kirjutan seda nende sõnade järgi, kes on, aga nagu õed Tšehhovil tahavad Moskvasse, tahan mina ka. Mitte Moskvasse, vaid sinna katartilise sõnalavastuse vaatajate, nägijate sekka. Mulle tundub, et seal on kõik olemas, pelesilmakirjalike trafarettide.
Onegin Tallinas
Lavastaja Kuljabinist on täna põhjust rääkida ka Eestis. Oktoobris saavad siinsed Vene teatris näha tema lavastust „Onegin”, mis on läinud aasta „Kuldse maski“ festivalil mitmekordselt ära märgitud lavastus. Ajaleht Kommersant kirjutab sel puhul: „Novosibirski teatri „Onegin” on kibe ja irooniline lugu kaasaegsetest noortest. Timofei Kuljabin ei kommenteeri ega illustreeri Puškini teksti, vaid tegeleb mõtliku ja üksikasjaliku, paradoksaalse ja innustunud „paralleelteose” loomisega.”
***
Vabaduse platsil passides, peaks vaatama inimesi, nende olemist ja olemust tabama, aga silma jäävad plinkivad 21.sajandi virvatuled, Savisaar ja linnaelanike arv, sekka ilmaolud.
Kui sõnad ja mõisted kaotavad tähenduse, siis ei ole vaja imestada ja anda vaimu vabastavat tähendust teatriotsingutele, kus gaasimaskid peas või alasti tantsitakse. Alguses oli sõna, ikkagi! Sõna on vabadus.
Vaata: https://www.youtube.com/watch?v=Z7l9GvRtMcQ&feature=share