Teatrifestival „Draama 2015” on lõppenud. Asjaomased teevad kokkuvõtteid. Tuleva aasta festival ‒ miline ta tuleb ja kas üldse, ei ole veel sugugi selge. Kuidas edasi?
Kaksteist aastat festivali juht olnud ja seda ka korraldanud Margus Kasterpalu ütleb, et teatriliidu juhtkond koguneb septembri lõpus, teeb kokkuvõtte ja otsutab, mis edasi saab. Rohkem ta hetkel öelda ei soovi.
Mul jäi kahjuks nägemata Peeter Raudsepa kuraatoriprogramm „Piiri peal”. See, tundub, oli lõppenud festivali tähtsaim osa, mis viis ühte linna ja samadele lavadele korraks kokku kõik Eestis teatrierialasid õppivad noored. Ka selle kokkusaamise analüüs ja järeldused on kas tegemata või vähemasti avalikkusele sõnastamata. Usun, et lavakunstikooli juhtiv Peeter Raudsepp seda teeb ja koostöö jätku saab suunata. Noorte inimeste kontekstid püsivad sellest hoolimata, muidugi.

Postdramaatiline aeg
Tänase teatri elujõulist liigirikkust nimetavad asjatundjad postdramaatiliseks. Mis see postdramaatiline teatripildis tähendab? Püüan endale ja lugejale seletada. Enne rõhutades oma eelistust. Et mulle sobib muust pisut enam selline teater, mille aluseks on sõna. Teater sünnib mu peas ennekõike siis ja seal, kus on mänguruum, sõnad ja näitlejad, kes neid esitavad. Kohas, kus sünnivad osad, on dialoogid ja monoloogid, on probleemid, maailmavaated ja arutlused ja lavategelaste sisemised muutumised… psühholoogiline eludraama. Teater on, kui on lugu, milles on peategelased ja kõrvaltegelased, suured ja väikesed puudutavad teemad. Vähem tähtis ei ole näidendite vormistus ning lavastaja ja näitejuhi töö, aga ikkagi on esimene näitleja, kes tegutseb. Sõna ja näitleja ‒ sellest saab mu meelest alguse teatriime.
Postdramaatiline teater taandab autori teksti. Väljendab ennast fragmentaarselt, mõjutab vaatajat visuaali ja valgusega, teatrissegi jõudnud tipptehnikaga. Heli ja valgus, tants ja trall on tähtsamad kui sõna. Jah, see postdraama käib kokku globaliseerumisega ja annab lavadel sündivale ehk rahvusvaheliselt mõistetavama mõõtme ja, jah, muidugi annab edasi kaasaja rütmi. Aga kui võtta, et teater on läbielamisel ja tunnetusel põhinev kunst? See ei ole dramaatiline, kui teatris otsitakse eneseväljendusvahendeid ja neid juurde tuleb, kuid unustatud on sõna, läbimõeldud, arukas tekst. See, milleks lavale, publiku ette tullakse, mida ütlema ja näitama…
Ma ikka pean siia lisama ka, et elamus ei lase ennast defineerida enamasti.

Pühapäeva ja pühapäeva vahel
„Vaadake, vikerkaar,” ütleb Jaan Tätte vaikselt. Me istume kolmekesi Vilsandi ilmajaama hoovil ümmarguse laua ääres ja vaatame, kuidas torm tuleb saarele. Oleme esimeses reas. Vaatepilt, mis avaneb, on kilomeetreid lai ja kes teab kui kõrge. Silm mõnda seletab. Taas märkab Jaan esimesena, et ilmajaama tuulelipp on seisma jäänud. Ta juhatab mu pilgu kahe kuuri vahelt paistvale killukesele – fragmendile merest. Kus vesi ei tea korraks, mida teha, on segaduses. Üks laineke ajab vee ühte kanti, teine teise, kusagil põrgatakse kokku,virvendatakse. Ja siis, pärast vaikust tuleb tuul. „Puhub põhjast,” ütleb Jaan.
Nahk tunneb, kuidas soojast päevast korraga saab külmapoolne õhtuhakk. Me vaataks veel, aga Jaanil hakkab korraga kiire. Paat tema sadamas tuleb ümber siduda. Ilmajaama majast (arvasime, et seal kedagi kodus ei ole) astub välja mees, nimeks Teär, ja kirub, et poleks seda korvpallimängu pidanud vaatama. Küsib, kas katab meile laua. Ja nagu kokkulepitult taevane etendus, nimega „Ilmapööramine”, käib edasi ‒ tuleb ilmamees Tilk, taskud just korjatud pähkleid täis.
Eelkirjeldatud etenduse teine vaatus on ootamatult täpselt nädal hiljem. Telliskivi loomelinnas Vaba Lava teatrimajas ütleb näitleja Elisabet Reinsalu mulle, et läheksin ja vaataksin kõrvalmajas olevat Ivo Lille klaasinäitust. Eelmisel õhtul Loksa poe ees kohtume juhuslikult (mis kohtumised on juhuslikud?) Elisbeti ema Mari Lillega, kes samuti ütleb, et läheksin ja vaataksin ta venna näitust „Libavetel”. Astungi vanasse, värvist kooruvate seintega tehasesse, mis äkki on uus. Ja see, et on räämas, ei ole üldse tähtsusetu. Kunstnik on oma sisemise vabaduse valanud klaasi. Pannud jõe voolama, ikka merre. Ja see, mis seal ruumis sünnib, on elamus. Visuaalne ja meeleline, on päris väga. Kunstniku vormitud klaasi toetavad kivist seinad, puidust rajad ja vaikselt mängivad klaverihelid. Mul on selline tunne, et Ivo Lill oli meiega seal Vilsandi ilmajaama õues, ilma otsas ja ometi nii lähedal meile kõigile, eestlastele ja mis tahes rahvusest tegelastele. Reeglite tundmine, isegi teatud konservatiivsus ja vabadus kuuluvad kokku. Aga „Libavesi” ja postdramatism ‒ ei neid miski ühenda.
Ma siinkohal lavastajale mõtlen, teatris ja näitusel. Kui ma neid fragmente oma peast paberile kirjutan, siis olen mina see, kes lavastuse otsad kokku tõmbab, et see sõnakõlksuks ei jääks. Ivo Lill läidab klaasi, vormib tast kalliskivi, näeb ise ja näitab teistele. Ja üks minu venelane, kes sama näitust vaatas, ütleb, et see, mis ta libavetel nägi, on tema jaoks see eestlane, kelle sarnast pole kusagil mujal…

Eksistentsialismi täis pööning
Tean päris täpselt, et kirjanik Jaan Kruusvalli kohtasin silmast silma esimest korda elus aastal 1980. Viimast korda 2013. aastal. Esimene kord oli Ugalas ta näidendi „Jõgi voolab” esietenduse eel, viimane kord Saueaugul ta näidendi „Tasandikkude helinad” esietenduse järel. Kohtumiste vahele jääb Kruusvalli looming, „Pilvede värvid”, novellid… ta haikud, karged, täpsed, napid ütlemised, mis kunst on.
Pärast festivali Balti Teatri Foorumi programmis olnud Jaan Kruusvalli „Hääled” etendust Esna mõisa pööningul küsis üks Peterburi noor lavastaja, miks seda lavastust Esnas mängitakse, et miks ta ei võiks olla kusagil teatrimaja saalis. Mulle ei jäänud meelde, mis vastuse ta sai. Jäin hoopis mõtlema Esna mõisa vägevale ilule. Sellele, mida tähendab Kruusvall, tema ülipeen sõnade ja lausete täpsus. Õigemini see, mis jääb sõnade vahele. Mõis, mis on ju ka täna täiesti olemas, sügisöös kuidagi võimendas seda me elu ainukordsust ja habrast õnne, mida näitlejad Carmen Tabor ja Aleksander Eelmaa Kruusvalli sõnadest leidsid ja vaatajateni kandsid. Ja nad pidid selle ju enne enda jaoks leidma koos lavastaja Lembit Petersoniga.
Hoopis hiljem loen „Hääled” kavast pikka intervjuud tegijatega, kus küsijaks Filipp Kruusvall, Jaani poeg. Saan lugedes osa sellest tunnetusest, et näiliselt kasutuks muutunud asjad viidi pööningule oma uut aega ootama. Kas teatrihäältel on oma pööning?
Saan nüüd üsna hästi aru Filipp Kruusvallist, kes küsimuse peale, mida ta Esnas teeb ‒ eks ma ootasin vastust, et maalib, või kirjutab… hoopis kirjeldab mulle sügisest tühja mõisahoonet ja selle ümber looduses sündivat. Pinnimise peale kostab, et otsib ennast.

Kuidas müüa Eesti teatrit?
Balti Teatri Foorumi programmi lavastuste hulka, mida vaatasid väliskülalised, oleksin ma valinud mõned teised. Just selle nii-öelda müügi mõttes. Usun, et just me naabritel oleks huvitav olnud teada, et meil on Toomas Suumanni näidend “Viimase öö õigus”, seda hetkel Rakveres ju mängitakse. Ja kindlasti Madis Kõivu „Keskmängu strateegia”, mis festivaliprogrammis täiesti olemas oli ja Tartu vaatajates vaimustuse esile kutsus. Samasse ritta paneksin Tiit Aleksejevi näidendi “Imede aasta” mida R.A.A.A.M mängis Jänedal Pulli tallis
Need lavastused ja näidendid kannavad endas mu jaoks just draamateatrit selle kõige paremal tasemel. Aga las olla… Ka see programm, mis oli, ei olnud me teatrile häbiks, oli hoopis auks. Iseloomustas ehk hetkeseisu.
Ma ju ei armasta teatriga seoses sõnu „müümine” ja „müük”, on küllalt näiteid, kui ületurundus mind ka häid lavastusi vaatamast on peletanud. Seda rõõmsamaks tegi Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi festivalil nähtud „Varesele valu… harakale haigus”. Noorte depressioonilood, sisuliselt küll näitlejate hästi esitatud monoloogid jätsid lootuse, et MEIE LAPS SAAB TERVEKS.

Balti Teatri Foorum
Teatrifestivali üks programmidest oli Eesti Teatri Agentuuri valitud Eesti omadramaturgia programm. Me väliskülalised nägid lavastusi: „Tõde, mida ma olen igatsenud”, Mats Traat, teatris NO99; „Hääled”, Jaan Kruusvall, teatris Theatrum, Esna mõis pööningul; „Estoplast“, Andra Teede, Vanemuise Sadamateatris; „1987”, Ivar Põllu ja kevadel Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud näitlejad, valmivas Eesti Rahva Muuseumis Raadil; „Varesele valu…”, Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi tekst Tallinna Linnateatri ja Draamateatri näitlejate esituses, Tartu Uues teatris; „Vennas”, Tõnu Õnnepalu, Tallinna Draamateatri väikeses saalis.

Balti Teatri Foorumi auhinnad Draamal
12. septembril anti Draama festivali pidulikul lõpetamisel välja kaks preemiat Balti Teatri Foorumi programmis osalenud lavastustele. Parima lavastaja preemia sai Vladislavs Nastavševs Teatris N099 lavastatud „Tõde, mida ma olen igatsenud” eest ja parima näidendi preemia said Mari-Liis Lill ja Paavo Piik Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri ühisprojekti „Varesele valu …” ja „Harakale haigus…” eest.

Martelli auhinna sai publiku lemmik „1987”
12. septembril kuulutati Vabal Laval Draama festivali pidulikul lõpetamisel välja Martelli publikulemmik. Publik valis oma lemmiklavastuseks Ivar Põllu „1987”. Trupp sõidab Prantsusmaale ekskursioonile, konjakimõisa.