See arvamuslugu ilmus ajalehes Sirp. Kuna viimasel ajal leiavad mõned mu vanemad tuttavad, et kultuuriümbritsev rahvas enam ka seda lehte ei loe, riputan loo ka siia. Lootuses, et seda ka kommenteeritakse selleks vaid, et edasi mõelda.
Näitleja, lavastaja ja lavastuse teeb väga heaks see, kui laval suudetakse elustada tekst nii, et vaataja saab aimu poolest, mida sõnades öelda ei saa. Annab aimu sest, mis sõnade taga. Kriitik on hea siis, kui ta suudab ande ära tunda. Väga hea kriitik märkab väge ja annab sellele oma parema osa juurde. Kui pole väeti. Väga heaks teeb mis tahes valdkonna tegija see, kui ta armastab seda, mida teeb. Kaarel Ird olla öelnud, et ametniku tarkus on panna sõnnikut just sellele kapsale, kes kasvab. Mulle tundub, et meil on teisiti.
Asjaosalised pigem vaikivad
Kui keset teatrihooaega hakkas Ugala teatri lammutamine, lootsin, et Peeter Tammearu ja Jaak Allik on nii kõvad mehed küll, et ütlevad selle, mis publikule märkamatuks jääb, kohe välja. Avavad ka ses eluteatris poole, mis avalike sõnade taha jääb. Nad ei öelnud, keelasid hoopis ka mul öelda, kui tahtsin. Pidasime pikka kirjavahetust. „On kurb, et me riigis asju just nii aetakse nagu aetakse. Kui algas see Ugala juhtide väljavahetamise saaga, siis kirjutasin sulle, Peeter, et olen tingimusteta sinu ja Jaagu poolt, ütlesin, et nii ei tehta,” olen kirjutanud näiteks Tammearule, kes töötab läinud esmaspäevast Ugalas aastase näitlejalepinguga. „Täna ma mõtlen, et eksisin,” seisab sealsamas kirjas. „Mitte selles, et olen teie poolt, vaid selles, et nii ei tehta. Tehakse küll, tehti enne ja tehakse ka edaspidi. Mul on sellepärast kurb. Kurb, et nii teha on kombeks ja et vastu ei hakata. Arvasin ja tahan arvata ka täna, et tarkuse hääl peaks kõlama jääma, mingu siis, kuidas läheb. Hetkel nii ei ole. Te olete Jaaguga mulle vastanud, kui olen seda Tarkuse häält tahtnud kuulutada: „pudru on liiga palav, ära avalda, see võib valikuid mõjutada, vara veel…” ja nüüd, et „see oleks pärast kaklust rusikatega vehkimine …”. Jaan Kruusvalli näidendist kantud voolava jõe kujundit kasutades lõpetasin tookord kirja nõnda: „Vaikimine, nii nagu te seda olete teinud, paneb vähegi mõtleva inimese kahtlustama, et ju on midagi varjata. Aga seda teate te ise paremini. Jõgi voolab, ikka”. Samasse me riigis kombeks olevate tegude ritta jääb ju Linnateatri inimeste pikaajaliste loominguliste plaanide jõhker lõhkumine, jääb loominguliste inimeste kurjategijateks kuulutamine seoses kulka toetustega, kui rääkida vaid viimastest tegudest. Mulle tundub, et asjaosaliste endi vaikimisi oleku taga on hirm kaotada. Ainus kaitse läbipõlemise vastu on mõtestamine ja mõistmine, on ütelnud iseendast arusaamist tähtsustav Merle Karusoo. Ta lisab aga uue Eesti kommete kohta: „… see on ükskõik, mida sa teinud oled ellujäämiseks, sa saad ikkagi oma karjääri jätkata. Tuleb välja, et ükski valik ei olegi olnud vale. Me ei ole ju mingit valikut valeks tunnistanud. Millest siis rääkida või miks rääkida?”
Valesignaalid võimenduvad
Mul on mälupilt noorest nutvast näitlejannast, kes pärast etenduse arvustuse lugemist pisaraid pühkides ütles: „Ta ju ei armasta teatrit!”. Kui lugesin möödunud laupäeval Päevalehest Andres Laasiku arvamust „Kirjanik aetakse teatrist välja”, siis kuulsin seda südamepõhjast öeldut taas. Jah, arvaku kriitik mis tahes, aga kui tal puudub armastus ja empaatia valdkonna vastu, millest kirjutab, siis ta teeb halba. Annab avalikkusele valesid signaale ja tegijatel puudub võimalus tema väiteid ümber lükata. Ma ei hakka siin Laasiku hinnanguid uuesti võimendama, aga näiteks see, et kirjandus teatrist kaob, ei ole õige. Lisaks sellele, et Uku Uusbergi näidendid (millest ka Laasik kirjutas) mu jaoks kindlasti kirjandus on, tasuks lugeda teatrite repertuaari siinsamas Sirbis. Põguski silmad lahti lugemine peaks kummutama jutu Eesti teatri kriisist. Pigem pole teatriseis, vaimuseis, kunagi nii hea olnud! Väikesi imesid sünnib VAT-teatri keldrisaalis, Draamateatri kesklinna suurel laval jne. Komissarov, Peterson, Pedajas, Karusoo, Jalakas, Nüganen, Toompere, Saaremäe, Tammearu, Ojasoo, Uusberg, Võigemast … Eri põlvkondade säravate näitlejate rida ei mahuks siia ära.
Nad räägivad armastusest
Loomingulised, nii mulle tundub, õigemini olen ses veendunud, on oma tegemistes praegu ühiskonna kriisi ajast ees. Millist uhkust tundsin, kui lugesin plankudelt Krahli teatri plakateid, kus just teater kutsus inimesi mõtlema, mis tuleb pärast kapitalismi. Uku Uusberg muuhulgas kutsub oma viimatises „Pea vahetuse” loos häälestuma armastusele. Kauem elanutele võib see ju idealistlik, isegi võimatu tunduda. Aga kui seda öeldakse teatrikeeles, raudteejaamas, kust iga minut väljub ronge Pariisi, Rooma ja Raplasse … Üks kõnelejatest on seal hetk tagasi oma pead raudsel rööpal hoidnud ja teine teel Berliini, kohtujad on juhtumisi kolleegid. Meeste selja taga on orkester ja seal suudetakse luua juuspeenena tunduv, kohe katkeda ähvardav tundlik atmosfäär. Appi on võetud oma põlvkonna helilooja … Otsapidi samas põlvkonnas Kristiina Ehinit appi võttes julgen arvata, et: „… emaarmastuse põllul puhkenud punane moon …” ümbritsevast umbrohust üle kasvab … ning Jaak Alliku, Tammsaare ja Toominga toel sõnastatud: „lööme Jürka maha ja saame õndsaks …” suhtumisele ka avalikult vastu hakataks.