“Ruja”pärjati 2008.aasta parimaks lavastuseks.

Margus Mikomägi

 

Tartus kaheksal korral mängitud rokkooper* “Ruja” oli ühe põlvkonna ja aja ja elu lugu. Teatraalne, loominguline, eestimeelne, sümpaatiast kantud.

Usun, et aasta oli 1973, seega tänase ametliku avaliku arvamuse jaoks sügav stagnatsioon ja pime aeg.

TPI aulas on Ruja kontsert. Ma olen 17aastane. Pärast vaheaega tuleb lavale Rein Rannap (20) ja loeb ette Õhtulehes ilmunud artikli ansamblist Rolling Stones. Lugu on tolle aja ametlik arvamus. Kõige pehmemalt öeldes öeldakse, et see, mida ansambel teeb, ei ole muusika. Rannap loeb loo ette ja ütleb: “Nüüd me esitame teile ansambli Rolling Stones loo “Angie”.” Lavale tuleb Urmas Alender ja laulab. Laulab nii, et enamik publikust nutab. See on ainus kord, kui olen kuulnud Ruja esituses ingliskeelset lugu.

Aasta on 2008, oleme ELi ja NATO liikmed. Ülikooli raamatukogu ja Vanemuise teatri vahelises autoparklas mängitakse viimast korda rokkooperit “Ruja”. Olen 52aastane. Pärast vaheaega tuleb lavale Priit Võigemast, kes on Rein Rannap. (Just nimelt on, mitte ei mängi!) Etendus hakkab lõppema. Priit Rannap-Võigemast hakkab laulma Ott Arderi ja Rein Rannapi laulu “Rumal rahutus”.

Kaamerad jälgivad mehe liikumist. Helide looja Rein Rannap jõuab lauldes lava taha, kuhu publik kolme tunni jooksul veel kiigata pole saanud. Lava taga on telestuudio, kus otsepilt laval juhtuvast jõuab lava kohal kõrguvale suurele ekraanile. Rumal rahutus kohtub sümfoonikute, rokkbändi pillimeestega, oma lavaleminekut ootavate näitlejate, tantsijate, koorilauljatega.

Siis on vaataja ees parkla taga kasvavad põlispuud. Priit Võigemasti Rein Rannap kallistab neid kõiki, lauldes: “Siis astun õige vaikselt trepist alla, / ei sega neid, kes pärast päevatööd / nüüd juba magavad ja näevad und võib-olla, / ehk pole mõni neist küll iial näinud ööd. / Mis avaneb mu ees, kui jõuan alla, / kus põleb laternaid, et valgustada teed.”

 

Aja vaim oli ja on tekstides

“Ruja” edule täna ja Ruja edule eile pani ja paneb aluse vaimsus. Rokkooperis, küllap ka elus, oli ennekõike tekst see, mis meie põlvkonna, suu ammuli, Alenderit kuulama pani. Juhan Viiding ehk ennekõike ja siis Ott Arder. Ernst Enno “Nii vaikseks kõik on jäänud” kõlas kokku Jaan Kap­linski ja Hando Runneliga, kuid kindlasti ei kõla kokku tänaste popluuletajate vaid välise kõla ekvilibristikaga. Teate küll, miski vasaraheitjast naine laulu sees…

Üks asi on sõnaseadmise and ja teine mõtete sättimine nii, et see ka neid, kes ei luuleta, mõtlema paneb.

Suur osa “Ruja” lava­edus, tundub, on neilsamadel tekstidel, mida lavastus virtuoosselt võimendab. Üks teadmine tiksub mu põlvkonnakaaslaste kõrvus kindlasti Rujaga kaasa – teadmine, et eestikeelsete väärttekstidega rokkmuusika sünni ajal kas oli juba olemas või sündis ka eestikeelne autorilaul.

Priit Pedajas, Tõnu Tepandi… Näitlejad olid sõnumilaulude esitamise eestvõtjad. Ma paneksin sellesse ühte patta ka “Viimse reliikvia” filmi laulud, mille tekstid kirjutas Paul-Eerik Rummo ja esitas Peeter Tooma.

 

Rokkooper nagu otsefilm

Ma ei tea, mitu kaamerat jälgis näitlejaid laval, aga arvan teadvat, millise vastutuse see osatäitjatele pani. See, et igal hetkel võib mõni kaamera näidata sinu silmi ülisuures plaanis, võtab võimaluse laval hinge tõmmata ja võimaluse eksida, valetada, sest paistaks kohe kõigile silma.

See teadmine omakorda – taas ma vaid arvan nii – annab näitlejatöödele kvaliteedis juurde, iga sekund laval on tähtis. Alender on etenduse lõppedes Alendrim kui alustades, tahes-tahtmata. Kontsentratsiooniaste on lihtsalt suurem kui tavalaval, kus lavakardina vahele astudes inspitsienti ehk taguotsale patsutada saab.

Seda, et lava taga on telestuudio ning otsepilt vaataja jaoks sünnib hetkega ja kohapeal, julgen võrrelda staadionikontsertide otseülekandega. Olen kuulnud-lugenud oma elus mitmeid arutlusi filminäitlemise ja teatrinäitlemise erinevusest, et teles mängitakse nii ja laval naa. Väiksemalt ja suuremalt…

“Ruja” nõudis näitlejatelt kõike – laulmist, tantsu, mõtlemist ja usku, jah, ka seda psühholoogilise liini taju ja ajamist, mis teater ongi. Au lavastajatele, kes selle üliülesandega – panna otsekui õlitatult käima ja hoida käimas suur loominguline eri osadest koosnev masinavärk – suurepäraselt toime tulid. Näitlejad omakorda kannatasid suure plaani paine nii välja, et see oli publikule seda põnevam vaadata.

Ojasoo ja Semperi oskus õppida igast oma eelnevast lavastusest ja vaadata ette tekitab ootuse, kuhu nad jõuavad. Mõtlen, mis kvaliteet sealt veel on tulemas. Seda tahaks kindlasti näha.

 

Ilus Evelin ja kole Tõnis

Kui ma Rein Ojale, näitlejast teatrijuhile, Urmas Alendri kursuse- ja eakaaslasele, pärast etendust ütlesin, et mu meelest polnud Alender elus nii rumal, tõi Rein mu maa peale, öeldes, et ei olnudki. Ütles, et Urmas oli südamlik tüüp, ja tuletas meelde, kui rumalad me kõik ses eas ja eluetapil olla võisime. Valgem lumi ja rohelisem rohi kasvab aastatega me peas nagunii. Samas kõlas katke kunagisest Kalju Komissarovi lavastusest “Protsess” nii videolindil kui tänaste näitlejate esituses hoiatavalt ja tänapäevaselt.

Noored näitlejamehed mängisid-laulsid endale “Rujas” nime ja näo ette. Neil oli selleks etenduses antud aeg ja ruum. Naistele olid jäetud nimeta rollid. Ehk oligi hea see, et Evelin Pang ei pidanud mängima Hellet või mõnd teist nime ja näoga tüdrukut aegade tagant. Nüüd uskusin just temas ära tundvat selle tüdruku koondkuju, kelle pärast Urmas Alender ja Gunnar Graps üle nädala Peda peol võistlesid. “Lady Bluus” ja “Ma olen kurblik pajats” ei ole laulud, mis kehvemale tüdrukule oleksid kõlanud kui see ilus Evelin, kes “Ruja” lavastuses laulab Rannapi “Raagus sõnu” nii, et see ületab aastatetaguse Marju Kuudi (taas Tipi laval nähtud) esituse. Evelini ilu ei olnud laval Barbie-nuku glamuur. Ilus olemiseks peab ilus olema.

See, kuidas Tõnis Mägi mängib ja laulab Ruja poiste trepikojast leitud parmu, on osa Eveliniga samast ooperist. Evelinist kiirgab publikusse naise tundlikkust, mõistmist, kirge ja armastust, ka tarkust. Tõnise elu hammasrataste vahele jäänud mees ei ole samuti lihtsalt üks andekas, kellel elus hästi ei ole läinud. “Vaene väike somnambuul”, mida Tõnis Mägi elust räsitud välimusega tüüp keset suurt lava hingestatult esitas, tuletas meelde seda õhkõrna piiri geniaal­suse ja hullumeelsuse vahel. Pani küsima, kas see piir on ajas samasuguseks jäänud.

Rokkooperi aktsendid olid ilusa Evelini ja koleda Tõnise kanda. See, kes vaatajal konkreetselt nende nimeta tegelaste taga meenus, sõltus vaataja elatud elu “slepest”.

“Rujaga” kinnitus üha enam üks mu viimaste aastate veendumus, et olenemata režiimist ja poliitilisest tõmblusest, on kusagil keegi ka täna, kes loominguline ja edasiviiv. Ning kui on aeg, siis tuleb aja piiri ületav põranda alt kõigi kiuste välja.

Tagasiteel Tartust Raplasse, kui liigutuspisarad pühitud, mõtlesin hoopis sellele, kuidas seda tükki lavastataks Londonis ja mida publik tunneks.

Ka see tundus tähtis, et kolme­kümne aasta pärast täna alustavatest Eesti muusikutest lugu lavastades ei peaks autorid mustade lindude asemel lavale miki-hiiri tantsima mõtlema.

* Lavastuse tegijad kasutavad kirjapilti rockooper.

 

Rockooper “Ruja”

• Stsenaarium Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper.
• Muusika Rein Rannap, Margus Kappel, Urmas Alender, Toomas Rull.
• Lavastaja Tiit Ojasoo.
• Kunstnik Ene-Liis Semper.
• Muusikajuht ja dirigent Erki Pehk.
• Osades Sergo Vares, Priit Võigemast, Risto Kübar, Arno Tamm, Evelin Pang, Margus Prangel, Aivar Tommingas, Eva Klemets, Tõnis Mägi jt.
• Esietendus 15. augustil 2008. Vanemuise suve­laval. Etendust nägi 22 231 inimest. Teatril on plaan anda välja DVD “Ruja” rokk­ooperist.