Kui sõjavastane, inimlikku tarkust religioonideüleseks näitav film „Mandariinid” Ameerikas Oscari saab, jääb lootus, et maailm muutub paremaks alles.

Tunnistan eneseirooniat appi võttes, et küllap oleks „Mandariinid” mul nägemata tänaseni, kui tal ei oleks sellist edulugu. Meenub helilooja Erki-Sven Tüüri kunagi öeldu, et kui teda ei mängitaks välismaal, ei mängitaks teda Eestis. Olen samas päris kindel, et ületurundus mind pigem peletaks.

Aja märk seegi, et samal päeval, kui „Mandariinide“ film nomineeriti Oscarile, sai seda vaadata võrgu vahendusel YouTube´st.

Vaatasin ja see puudutas mind üsna valusalt. Või mis ‒ see film on kantud valust maailma hullumeelsuse pärast. Inimeste omasüülise alaealisuse pärast. Lembit Ulfsaki mängitud vana mees sisendab usku, et väärikuse kaotanud maailmas on võimalik väärikalt vananeda. Kinnitab, et vanu tarku mehi tuleb kuulata. Jah, elu õpetab või elamine õpetab. Kui tahad õppida.

Küsisin vana targa mehe teed astuvalt Gruusia lavastajalt, Tartus lavastamas käinud Avtandil Varsimašvililt, kelle teater Tbilisis kannab nime Vaba Teater, sügisel, mida tähendab vabadus.

Mida tähendab vabadus?

„See on kõige ilusam sõna maailmas,” rääkis Avtandil Varsimašvili. „Sellepärast ma oma teatri ka nõnda nimetasin. See ei tähenda seda, et kõik on lubatud. Vabadus… vabad inimesed vabade inimeste keskel, vabad näitlejad vaba publiku ees, etendused, kus räägitakse inimese sisemisest vabadusest.”

„Me ei ole vabad ikka veel, pole sisemiselt vabad ja selle vabaduse leidmine, selle tee leidmine on teatri ülesanne,” jätkas Varsimašvili. „Tuleb rääkida sellest ‒ ja oma teatris me seda ka teeme, mis segab olla vaba. Millise tee me peame läbi käima, et olla vabad? Mida tähendab olla vaba? Ja tuleb näidata seda, kui suur õnn see on ‒ vaba olla.

Maailmas on tohutult seda, mis segab vaba olemist. Poliitika, võim, õpikud… lõpetades piibliga. Õieti kõik, mille inimkond on välja mõelnud, on välja mõeldud selleks, et tappa inimese soovi olla vaba. Sellest ma räägin ja see tundub mulle kõige tähtsam. Kui vabadust millegagi võrrelda saab, siis ehk loodusega, kus ju ka on samas oma seadused ja kord olemas. Kui inimesed kuulaks oma sisemist vabadust, oleks kõik teistmoodi.“

Ma usun, et Vanemuise noored näitlejad mängivad tema lavastust „Armastan! Armastan! Armastan!“ veel ja veel. Usun, et kohtumine lavastaja mõtetega neis mängides üha sügavamale inimeseks olemisse jääb. Kohale jõuab ja vaatajatessegi oma jälje jätab.

 

Vana on uus

Aga „Mandariinid” on tehtud, uskudes inimese muutumist paremaks maailma kurjuse sees. Meil on inimeseks jäämise võimalus! Ja valik on meie ‒ siin elus, mida me elame üks kord.

Film on mu meelest selline vana ja konservatiivne ja mõjus. Noorematele, usun, mõjub ta nagu uus. Tõsi, ka see lugu on täis kohti, kus vähegi maitsetumad mehed, vähem kogenud mehed maitsetusse libastuksid, mingeid asju üle ekspluateeriksid sellist filmi tehes… noh, nagu kombeks. Grusiinist režissöör, kes on ka stsenaariumi autor, toob aga hoopis filmi stseeni, kus kolm Eesti vana meest puruks lastud väikebussi kuristikku lükkavad. Ja see ei plahvata. Sinna juurde käib eestikeelne dialoog, et jah, filmis see plahvataks. Just niisugune esteetika teeb mu jaoks selle filmi mõjusaks. Plahvatusi ja maja põlemist, tulistamisi ei eksponeerita kui ilutulestikku aastavahetusel. Tähtis on muu ‒ see, mis toimub inimeste peades.

 

Lapsepõlvest tuleme

Filmitegijad on filmi tehes koos usaldanud ennast, mitte nõunikke, produtsente, kes paremini teavad, mis edu toob, mis müüb ja kuidas seda saavutada. Nüüd palgati asjatundjad müüma hoopis valmis kunstiteost. Ja tundub, et see oli õige teguviis. Aus ennekõike.

Film on karge, lihtne, maitsekas ja ‒ mis peaasi, arukas. Filmitegijad (kohe kõik) on valinud poole ja julgevad seda öelda. Öelda nii valusalt, et ajab nutma. Jah, need filmitegijad on vabad hirmust ja see teebki päriselt vabaks. Ei häbeneta melodramaatilisust. See on nii haruldane me tavaelus. Õnneks seda on märgatud. On märgatud, et selles filmis on valu maailma lõhkuva hullumeelsuse pärast. See meie ja nende isiklik valu.

Üks soovitus ka „Mandariinide” mõistmiseks: vaadake 1971. aastal Eesti Telefilmis Virve Aruoja ja Jaan Toominga tehtud filmi „Lõppematu päev”. Mul on tunne, et selle vana filmi vabadus on Ulfsaki ja Trassi põlvkonnal tänases tarkuses kaasas. Kes meist ei tahaks olla mandariinipuu otsas, kui pauk käib! Täna ei saa enam, kui tahame kesta. Kas tahame, et me lapsed kord vanaks saaksid.

Lootust elu võidule annab seegi, et filmi lõpus mööda mägiteid vabadusse sõitev, muutunud palgasõdur oma villisega kusagil kaugel kaadris miini otsas õhku ei lenda.