Armastus ja sõda

Tartus Vanemuiseses esietendunud Avtandil Varsimashvili näidendi „Armastab, armastab, armastab“ teeb muuhulgas eriliseks see, et armastuse dramaturgiliseks vastandpooluseks ei ole vihkamine. On hoopis sõda, mis lõhub. Ja sõdima inimene inimese vastu satuvad, sunnitakse enamasti need, kes ei vihka. Ei vihka kedagi, ega midagi, on hoopis eas kus neid kannab armastus. Kõige valusamalt saavad sõjas pihta need, kellesse see sõda mingil moel ei peaks puutuma. Need keda sõda ei peaks puudutama.

Selles loos ja ma siin rõhutaks nii teksti kui selle me tavalisest tearipildist erinevat interpretatsiooni, lavastust Tartu Sadamateatri laval, on valu sees. Valu maailma lõhkuva hullumeelsuse pärast.

 

 

Avtandil Varsimashvili. Pildistas Andres Keil

 

Absoluutse muusikalise kuulmisega Gruusia lavastaja Avtandil Varsimashvili teeb teatrit sellepärast, et ta teisiti ei saa. Teeb selleks, et inimesed leiaksid oma sisemise vabaduse. Tema poeg sõdis viimases Gruusia vene sõjas. Oma mõistmise ja valu on lavastaja kirjutanud ja lavastanud sisse ka Vanemuise teatris esietendunud lavastusse „Armastab, armastab, armastab“.

 

Avtandil Varsimashvili, lisaks teie paljudele töödele ja tegemistele on teil Tbilisis erateater, mille nimi on rõhutatult Vaba Teater.

Me alustades ei olnud repertuaariteater. Läks aga nii, et nüüd mängime iga päev. Esmaspäev, jah, on puhkepäev. Kõikide reitingute järgi on see teater üks kõige populaarsemaid Gruusias. Me reisime palju, mängime eri maades, erinevatel festivalidel. Ka Gruusias ei mängi me vaid Tbilisis, statsionaaris, vaid teeme külalisetendusi.

Vaba Teater ei ole KOMMERTS-teater, on ART-teater. Me ei tee ka etendusi spetsiaalselt festivalide jaoks nagu vahel kombeks.

 

Kust Vaba Teater oma tegevuseks raha saab?

Me ei saa raha riigilt. Oleme ehk ainus teater maailmas, kes elab oma vahenditest. Ütlesin, et oleme populaarsed, piletid müüakse välja kolm-neli nädalat ette. Tõsi, vahel annab linnavalitsus meile mõneks lavastuseks raha, aga seda on vähe. Me ei istu grantidel, meil neid polegi Gruusias. Saame hakkama.

 

Mida te mängite?

Hetkel mängime Shakespaere “Richard III”, Berthold Brechti näidendit “Kaukaasia kriidiring”, Ibseni “Norat”. Mängime klassikat ja ka tänast dramaturgiat. Me ei liigu ühes suunas.

 

Kes on Vaba Teatris näitlejad?

Praktiliselt kõik on minu õpilased. On jah ka minu sõprade õpilasi. Kakskümmend viis näitlejat. Ütlen ilma võltsi tagasihoidlikkuseta, et nad on hetkel Gruusia kõige paremad ja kuulsamad näitlejad. Lisaks sellele, et nad mängivad minu teatris, mängivad nad palju filmides ja televisioonis. Seal saavutatud tuntus samuti toob publiku teatrisse. Meid vahel nimetatakse üleüldse tähtede teatriks. Ja juhtus see nii, et ma ei valinud neid näitlejaid nende kino- ja telepopulaarsuse pärast. Vastupidi oli: nad on ennekõike head teatris ja seepärast kutsutakse neid ka mujale.

 

Keskendatus ja pinnapealsus ‒ kuidas nad neid omavahel lepitavad?

Ma püüan neid aidata. Lisaks nad suurepäraselt teavad, et ilma teatrita nad kaua ei ela. Populaarsusega on nii, et ta tuleb kiirelt ja läheb samamoodi. Näitleja saab ellu jääda ainult teatris.

 

Kui pikalt proove teete?

Mina lavastan väga kiiresti. Mul on oma näitlejatega kokkulepe, et kui alustan uue lavastuse proove ‒ see on alati ette teada ja prooviprotsess kestab meil maksimaalselt kuu ‒ , siis nemad ütlevad kõigist muudest töödest ära. Lepivad kokku, et ainult teatrile keskenduda.

Mu kiire lavastamine ei tähenda seda, et tulen, vaatan ja teen haltuurat. Valmistun lavastuseks väga kaua ja põhjalikult ning tulen esimesse proovi nii ettevalmistatult, et mul ei olegi vaja rohkem aega kui kuu. Kiirus ei tähenda kiirustamist.

 

Kas kiirust mõjutab ka see, et töötate oma õpilastega?

Loomulikult. Aga ma töötan samasuguse kiirusega ka enda jaoks täiesti tundmatute näitlejatega. See on käsitööoskus, mis on olemas minul ja suuremal osal näitlejatest kogu maailmas. Samas tunnistan, et oma teatris see kõik on kordades lihtsam, sest saan näitlejatest ja nemad minust aru sõnu kasutamata.

 

Kas te mõtlete oma näitlejatele uusi rolle andes nende ande arengule?

Ma arvan, et teisiti ei tohigi töötada. Seda enam, kui sa pead näitlejaid omadeks ‒ siis mõtledki nende kasvamisest. Tuleb anda näitlejatele võimalus avada ennast erinevates rollides, lasta mängida erinevaid karaktereid ja mängida eri žanrites… Ma arvan, et just see on see motivatsioon ja stiimul, mis näitlejat hoiab teatri juures. Teatris ei liigu ju sellist raha nagu kinos ja televisioonis, millega neid kinni hoida. Neid saab motiveerida vaid huvitava tööga.

Minu teatris ei ole ballasti, ma olen näitlejad ise valinud. Seal ei ole inimesi, kellega ma ei tahaks töötada. Seal ei ole mul näitlejat, kelle kasvamise peale ma ei mõtleks. Mina nad valisin, mina vastutan.

 

Miks te olete lavastaja?

Küsin seda noortelt, kes astuvad teatriinstituuti. Vastatakse erinevalt ja väga ilusasti. Enda puhul saan ma vastata nii: ma armastan lugusid rääkida. Ja lugude jutustamine õnnestub mul teatris kõige paremini. Paremini kui mõne muu kunsti keeles. Mulle meeldivad lood ja see, kuidas lugu jutustades tekib publikuga dialoog. Sellest tekib teatrimaagia ja sellest piisab. Tähtis on jutustada ja rääkida inimestega ning seda on kõige parem teha teatris. Selles väljendubki teatri erilisus.

Laval muutuvad lood vajadusel lüürilisemaks, plakatlikuks, teravaks…, neid saab rääkida hüperboliseeritult. Hüperbool tekib juba teatrisse sisse astudes seal olevast õhustikust. Saalitäis inimesi on kontsentreeritud ühte punkti, seal koguneb energia. Ja väljaöeldu saab jõu, suure jõu, suurema kui kusagil mujal. Ma armastan seda, mis õhtuti juhtub teatrimaailmas. Ma ei saa ilma selle maailmata elada.

 

Millega Gruusia teater eristub muu maailma teatrist?

Mulle tundub, et ta on poeetilisem kui muu teater. On metafoorsem. Puhas psühholoogiline teater ei ole Gruusias endale elu leidnud. Te ei näe me teatris… no näiteks head Tšehhovit. Selline suur näitekirjanik ei ole suutnud vallutada gruusia publiku südant. Me inimesed ei kujuta ette, et vaatavad laval seda, kuidas kaks inimest tulevad ja joovad pool tundi teed, kõneldes sinna juurde tasase häälega. See ei ole võimalik, me oleme seda palju kordi proovinud. No ei õnnestu.

Gruusia teater on väga musikaalne, poeetiline ja metafoorne, nagu ma juba ütlesin. On ilus teater esteetilisest küljest ja visuaalselt. Etenduste vormilt.

 

Mida tähendab vabadus?

See on kõige ilusam sõna maailmas. Sellepärast ma oma teatri ka nõnda nimetasin. See ei tähenda seda, et kõik on lubatud. Vabadus… vabad inimesed vabade inimeste keskel, vabad näitlejad vaba publiku ees, etendused, kus räägitakse inimese sisemisest vabadusest. Me ei ole vabad ikka veel, pole sisemiselt vabad ja selle vabaduse leidmine, selle tee leidmine on teatri ülesanne. Tuleb rääkida sellest ‒ ja oma teatris me seda ka teeme, mis segab olla vaba. Millise tee me peame läbi käima, et olla vabad? Mida tähendab olla vaba? Ja tuleb näidata seda, kui suur õnn see on ‒ vaba olla.

Maailmas on tohutult seda, mis segab vaba olemist. Poliitika, võim, õpikud… lõpetades piibliga. Õieti kõik, mille inimkond on välja mõelnud, on välja mõeldud selleks, et tappa inimese soovi olla vaba. Sellest ma räägin ja see tundub mulle kõige tähtsam. Kui vabadust millegagi võrrelda saab, siis ehk loodusega, kus ju ka on samas oma seadused ja kord olemas. Kui inimesed kuulaks oma sisemist vabadust, oleks kõik teistmoodi.

 

 

 

AVTANDIL VARSIMAŠVILI

Sündinud 10. novembril 1959 Tbilisis

1981 lõpetas lavastajana Rustaveli-nimelise Tbilisi Riikliku Teatriinstituudi Robert Sturua õpilasena

1980-92 töötas lavastajana Šota Rustaveli nimelises Riiklikus Teatris

1992-96 oli Kaukaasia teleraadiokompanii kunstiline juht

1996-1998 juhtis omaloodud teatritruppi Teatri Kelder

1996 kuni tänaseni on A. Gribojedovi nimelise Tbilisi Riikliku Akadeemilise Vene Draamateatri kunstiline juht

2001 kuni tänaseni on omaloodud erateatri Vaba Teater omanik ja kunstiline juht

2008 asutas tänaseni tegutseva filmistuudio Vars-Studio

Gruusia Riikliku Teatri- ja Kinoülikooli professor, režiikateedri juhataja, Gruusia Presidendi kultuurinõukogu esimees, Rahvusvahelise Teatriinstiuudi (ITI) Gruusia büroo juhataja

 

Teinud üle 80 lavastuse Gruusias ja välisriikides (Saksamaa, Itaalia, Venemaa, Ukraina). Autoritest on ta toonud lavale nii omamaiste näitekirjanike kui ka maailmaklassikute teoseid.

Mõned ta lavastustest:

William Shakespeare („Titus Andronicus“, „Hamlet“, „Richard III“), Carlo Goldoni („Võõrastemaja perenaine“, „Kaunis grusiinitar“), Emile Zola („Therese Raquin“), Nikolai Gogol („Naisevõtt“), Mihhail Bulgakov („Meister ja Margarita“), Lev Tolstoi („Hobuse lugu“), Bertold Brecht („Kaukaasia kriidiring“)jt.

 

Filmid

Tasane (Itaalia-Gruusia, 1991)

Mis sellest, et sirel on märg (2000)

Idiokraatia (2008)

Kõik saab korda (2009)

Lase käia, vennas (2011)

Ispahan-Batumi (2012)

Maja, mis põgenes akna kaudu (2013)

 

Lugu ilmus ajalehes KESKUS