Maailm on vaba ideloogiast sõltumat. Lapsed kasvad, hea oleks kui kasvaks suureks.

Pildi tegi Ervin Õunapuu.

Lugu ilmus Õhtulehes.

 

Ma kasvasin Nõukogude ajal ja ehk seepärast arvangi, et professor ei tohiks olla loll.

Loen Delfist sotsioloogiaprofessori tsitaati, mida meedia kõigist kahuritest lehvitab ja vangutan pead. Tsitaat: “Noored suhtlevad piiride ja rahvuste üleselt ja on palju teadlikumad mujal maailmas toimuvast, näiteks inimõigustega seonduvatest teemadest. Paljude vanema põlvkonna esindajate puhul me siiski räägime inimestest, kes on üles kasvanud nõukogude ühiskonnas, kus seksuaalvähemusi kas maha vaikiti või suisa halvustati.”

Ütleja on Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi professor Airi-Alina Allaste. Ja see on me professori tase! Hirmus, et ta ju ka õpetab nooremaid, kui õigesti aru saan. Nõukogude ajal samuti halvutati vabadust teistmoodi mõtelda. Ometi me saime vabaks.

 

Harrastajatest professorid

Olin aasta tagasi harrastajate teatritegemise festivali žüriis. Sealt ja varasemast jäi silma, kuidas meil laval kujutatakse vanu inimesi. Enamasti nad on lisaks mingile füüsilisele puudele ka seniilsed. Käivad koledasti riides, ei kuule, ei näe, lonkavad, maailmast ja ümbritsevast arusaamine puudub. Ma festivalil küsisin tegijatelt, et mis nad arvavad, kui vanad on nende kujutatud debiilik-vanainimesed neis lavalugudes. Ja palusin arvata ka, kui vana olen mina?

Ega nad pakkuda ei julgenud. Ütlesin, et saan mõne aasta pärast kuuskümmend. Kuulajatele ilmselt tundus, et olen vanem. Siis ma seletasin, et omavanuste ja vanemate sõpradega ma suhtlen arvutis. Mul on Pariisis, Berliinis, Peterburis ja Moskvas, Peedul ja Hiiumaal sõbrad, kes minust vanemad ja kellega, kui vaja, me kõneleme Skype vahendusel. Meil kõigil on Nõukogude taust. Pea 20 aastat juba valmivad ka mu tekstid just internetikeskkonnas. Selle jutu peale vaadati mind kui ilmutist.

Kui mu kadunud poeg eelmise sajandi lõpul oli Euroopa läbi ja ära elanud ning me sellest kõnelesime, oli ta kade mu peale, et minu reisid sama vanana ulatusid Uuralite taha, muust Nõukogudemaast rääkimata. Vaatamata valitsenud jäledale ideoloogiale ei olnud inimesed sellel ajal tapeedina lollid. Inimõigustest, ma usun, mõeldi ja loeti rohkem, süveneti. Uku Masing kirjutas Tartus just selle režiimi ajal oma parimad luuletused. Professori tiitel oli Juri Lotmanil ja Ülo Vooglaid tegi oma vaba mõtlemise keskuse, sotsioloogialabori.

Teatris tegid ilma Evald Hermaküla ja Jaan Tooming. Just hiljuti surnud Karin Raid lavastas Pärnus “Punjaba potitehase”.

Ilmusid Herman Hesse “Klaaspärlimäng”, Ain Kaalep selle tõlkis, ja “Stepihunt” mille Mati Sirkel tõlkis juba 1973. aastal. Lugemata ei jäänud ka “Makarenko koloonia”, “Polgu poeg” ja “Tarantel”. Ilja Ehrenburgi “Julio Jurenito” oli öökapiraamat paljudel tolleaegsetel noortel.

1976. aastal valmis Arvo Pärdil klaveriminiatuur “Für Alina” (Aliinale). Kusagil 1978. aastal mängiti Estonia kontserdisaalis tema “Tabula rasat”, mängijateks Gidon Kremer ja Tatjana Gridenko.

Keskkoolis kuulasime lisaks ansambli Kooma loole “Ma pesen oma hambaid verega” Jimi Hendrixit, isegi proovisime mängida Jim Morrisoni ja Emerson Lake Palmerit. Pisut hiljem tulid Vladimir Võssotski, Bulat Okudzava, Tõnu Tepandi. Priit Pedajas alustas siis keskkoolipoisina Eesti klassikalise luule laulmist. Mis veel? Palju, palju, palju. Me isegi seda teadsime, mis jõulud on. Kõik teadsid. Ja kardina tõmbasid kuuse varjamiseks ette kommunistid. Neil oli ehk mida kaotada.

 

Professoritest harrastajad

Kui harrastajad oma lõbuks nõukaaega ja vanemaid inimesi koomiliseks ja seniilseks keeravad, saan sellest isegi aru, olgu see nende lõbu. Aga kui professori tiitliga inimesed mõtlemata lollust suust välja ajavad, on küll kahju. Mitte endast, aga neist, kes meie järel tulevad, neist noortest, kelle kohta sotsioloog on riigi raha eest välja uurinud, et nad on vabamad.

Noored on muide ju nagunii vabamad, on kogu maailmas, hoolimata ajast ja ideoloogiast, mis parasjagu ses riigis valitseb. Aga vabadusega pole midagi pistmist sellel, mis meie ajal kõige koledam ‒ et mõtlematus võimendub, et sellele leidub kohe hulk süvenemistahteta võimendajaid ja lõpuks on see massile pähe tambitud kui tõde. Nii professoritiitlid devalveeruvad…

Mu tuttav siberlasest arhitekt ja kunstnik, ülikooli professor Valgevenes, on must enam kui kümme aastat vanem ja saab nutitelefoniga hakkama, rääkis just sellest, kuidas ta Minski metroos luges tööpakkumise kuulutust. Seal vajati plakatikleepijat. Ainus tingimus oli olnud, et ei jooks ja ei oleks narkomaan. Palgaks pakuti viis korda suuremat summat kui mu professorist sõbra palk. Kõnelesime, kuidas töö ja tasu suhe on seal teinud seda, et ülikoolidesse ei jagu enam arukaid õppejõude ning tarkuse ja kogemuste alavääristamine on ka hariduse devalveerinud.

Küllap on midagi sarnast juhtunud meilgi, kuigi seal on diktatuuririik ja meil justkui väga vaba.

Kõige rohkem paneb imestama kitsas mõtlemine avaral ajal.