Vähemalt omamaiste kultuuriilmingutega võiks iga eestlane ennast kursis hoida. Et vaim ei känguks. Kui kinno ei jõua, kogu aeg teleka ees ei istu jne, siis üks koht, kuhu hulk toimunut, sündinut, loodut koondub, on rahvusringhäälingu tasuta voogedastusplatvorm Jupiter.

Jupiter pakub nii otse- kui ka järelevaatamise/-kuulamise võimalusi ja kõigile kasutamiseks nii mahukat arhiivi, et seal võib kergesti ka ära eksida.

Sobragem veidi Jupiteris, mis on kõigile kättesaadav alates 2020. aasta aprillist.

Kaks esimest asja, mis mulle silma torkavad – ja selles silmatorkavuses on muidugi oma osa muus meedias olnud kajastustel –, on film „Biwa järve 8 nägu” ja Lätile esimese Oscari toonud sõnatu animafilm „Vooluga kaasa”. Need mõlemad on minu arvates filmid, mille vaatamine võiks, mõistmaks üldist kultuurikonteksti Eestis ja maailmas, olla kohustuslik. Selliseid filme vaadates saab aru, mis kinomaailmas ja sellegaka maailmas sünnib.

Jätan seriaalid esialgu kõrvale

Seriaalid on muidugi uus filmikunst, aga seal on palju liiga tavalist meelealhutust. Sobran Jupiteri riputatud Eesti filme edasi ja leian enda jaoks veel ühe, mida küll kinos vaatama käisin, aga tahaks uuesti näha küll – režissöör Triin Ruumeti „Tume paradiis” Rea Lesta ja Jörgen Liigiga. Leian ka Andres ja Katrin Maimiku 2017. aastal tehtud filmi „Minu näoga onu”, kus Rain Tolk ja Roman Baskin on suurepärases dialoogis. Teemaks, mis kuulsus on ja miks seda vaja. See film kannatab kindlasti mitu korda vaatamist ja kaasamõtlemist.

Ja muidugi Roman Baskini film, 1988. aastal tehtud „Vernanda”. Eesti filmi kullafondi kuulub see lühifilm juba kasvõi sellepärast, et seal mängivad Sulev Luik, Jüri Järvet, Kaljo Kiisk, Ilmar Tammur, Aleksander Eelma ja Gunnar Kilgas. Neist kedagi täna enam pole, aga film hoiab nad inimeste ja näitlejatena elus. Mööda ei saa ma vaadata ka oma noorepõlve lemmikfilmidest, mis koondunud kassetti „Karikakramäng”. Selles on kolm filmi – „Promenaad”, „Salakütt” ja „Tätoveering”, filmide lavastajad Peeter Urbla, Toomas Tahvel ja Peeter Simm. Kui seda kassetti lugeda ühe filmipõlvkonna alguseks, siis on ilmselt kergem aru saada ka tänase suurmeistri Rainer Sarneti filmidest. Jupiterist leiab Sarneti „Libarebased ja kooljad” aastast 1988 ja muu hulgas ka 2023. aastal esilinastunud „Nähtamatu võitluse”.

Silm jääb peale Priit Pärna filmidel.

See on nüüd üks maitse-eelistus, aga Jupiteri platvormi, ehkki ta pole nii üles ehitatud, saab kasutada eneseharimiseks ja vaadata Eesti filmide arengut. Saab teha endale näiteks nimekirja režissööride varasematest ja hilisematest filmidest ja neid siis selles järjekorras ka vaadata.

Jupiteri saab võtta kui kultuurilugu. Ma jätan praegu pikemalt rääkimata, et vaadatavate filmide juurde on võimalik selleltsamalt platvormilt otsida nii tele- kui raadiovestlusi, mis konkreetsest loomingust kõnelevad. Näiteks otsinguga Rainer Sarnet on leitav Plekktrummi saade, kus režissöör kõneleb oma filmitegemise ja elamise alustest. Otsing Roman Baskin annab muu hulgas viite saatele „Siin ja praegu”, kus ta 2001. aastal, saate viiendal hooajal saatejuht Jüri Aarmaga räägib. Tõsi, see otsingu-asi ei ole portaalil veel kõige efektsem, nipsust seoseid ja saateid ei leia, tuleb ise otsida, aga küllap see aja jooksul paraneb.

Üllatuste riiulid

Dokumentaalfilmide üks võlu on, et nad nii või teisiti peegeldavad kadunud aega. Tegelikult on niisama ka mängufilmidega, aga dokkides on see tavaliselt üks peamisi ülesandeid – läbi näidatud inimese või inimeste näidata aega, milles nad elavad ja tegutsevad.

Vaatan Jupiteri vaid Eestit puudutavate dokkide filmiriiulit. Teadagi, miks jääb silma Raimo Jõeranna tehtud film „Mees Manijalt”. See on valminud 2021. aastal, aga just praegu tähistab Mark Soosaar oma 80. sünnipäeva. Kuna just see film silma jäi, vaatasin ka, mida portaalis veel on, kui otsin Mark Soosaare nime järgi. Leiabki palju, dokumentalisti kuulsad filmid, kaasa arvatud: „Maised ihad”, dokumentaal-essee Eduard Viiraltist. Seal on 1974. aastal valminud „Kihnu naine” ja muidugi mängufilm „Jõulud Vigalas”. Palju õnne, Mark Soosaar, veel tagantjärele.

Riiulil on palju, aga nii see inimene on, et tahaks ühe otsinguga veel rohkem. Kuna Jupiteri portaali jäävad ka raadiosaated, siis tahaks, et ka need jääksid selle ühe otsingu sisse… Muidugi võib olla, et ma ei oska otsisõnu niimoodi sõnastada, et saada ammendavat vastust tegelikult ammendamatust varaallikast.

Doki juurde tagasi tulles: trükin otsingusse Andres Sööt ja, enne kui vastusest näen tema dokfilmilinke, jääb silma viide saatele „Laulvad näitlejad”. Mõtlen, et küllap on üks neist, kes seal esineb, Jaan Sööt. Panen 2002. aasta videomontaaži Estonia kontserdisaalis toimunud kontserdist käima ja jah, on Jaan Sööt küll, aga üllatab hoopis Ardo Ran Varres, kes laulab ja kelle laulmise vahele näidatakse kaadreid tema rollidest. Paljud nooremad ilmselt ei teagi, et helilooja ja Eesti teatri üks parimaid muusikalisi kujundajad oli noorena hea näitleja. Ja kuidas ta veel laulis!

Pidin Jupiteris sobrama, aga näed, jäin vaatama kultuurilugu ja inimese saatuse lugu, mis peas ketrama hakkas. „Laulvad näitlejad” on hästi tehtud muusikaline dokumentaal, mida soovitan vaadata, üllatusi on teisigi peale Ardo Rani, kes võiks mu meelest veelgi laulda. Kuuleb ka, kuidas laulsid noor Rain Simmul ja Diana Tammisto, Marko Matverest ja Jaan Tättest rääkimata. Uhkeks ja kadedaks tegev aeg… Mu teatriarmastus teeb siin tempe, nii et panen teile siia selle kontserdi lingi, vaimustuge koos minuga: https://jupiter.err.ee/1608862979/laulvad-naitlejad.

Nüüd doki rajale tagasi. Näiteks leiab Jupiterist üsna lihtsalt Rein Marani loodusfilmid alates 1976. aastal esilinastunud „Rabade vaikusest”. Leian enda jaoks ka ühe Marani sellise filmi, mida ma kindlasti pole varem näinud – 1994. aastal esilinastunud „Kandlekuusk”, looduseuurija Juhan Lepasaarest. „Iseolemine, rikkuste otsimine iseendas ja ümbritsevas teevad sellest mehest harukordselt rikka, sisemiselt tervikliku ning elujõulise inimese,” tutvustatakse seda dokki. Mul on tunne, et need sõnad võiksid iseloomustada ka portaali Jupiter, et meid ümbritsev teeb meid rikkaks. Ja muidugi leiab huviline sealt ka suure portsu meelelahutust.

Jupiteri peatoimetja Richard-Erik Järvi

Jupiter on ERRi voogedastusplatvorm, mis loodi, et pakkuda audiovisuaalset sisu kõige mugavamal viisil. Platvorm joondub ERRi parimatest tavadest ja praktikatest ning keskendub eeskätt informeerimisele, kultuuri edendamisele ning kvaliteetsele lavastuslikule sisule, mis on toodetud nii Eestis, Euroopas kui ka mujal maailmas.

Arhiivisisule keskendub eelkõige ERRi arhiivikeskkond arhiiv.err.ee ja Jupiter tõstab arhiivisisu valikuliselt esile tulenevalt teatud tähtpäevadest või sündmustest. Samas on Jupiteris ka sellist sisu, mis on aegumatu, hea näide on sari „Ohtlik lend“, mis püsib vaataja huviorbiidis kõrvuti uute sarjadega.

Jupiteri ülesehitus on loodud selliselt, et suuremat tähelepanu saavad omasaated ja kodumaine sisu. Paljude jaoks on Jupiter asendamas telerit ja näeme, et enim vaadatud saadete eesotsas ongi just ERRi sarisaated, näiteks „Aktuaalne kaamera“ või „Ringvaade“.

Erinevad temaatilised read on omakorda loodud, et vaataja leiaks teda huvitava (kontsertidest dokumentaalideni) hõlpsasti üles.

Brauserite ja seadmete järgi koguneb Jupiteril kuus keskmiselt 310 000 vaatamist, reaalseid kasutajaid ehk pärisinimesi on seejuures kuus keskmiselt 173 000. Vaatajaskond on kergelt naiste poole kaldu (57%). Vanuseline jaotus on üsna ühtlane: 15–34 (26%), 35–54 (39%), 55+ (35%).

kkkk