Priit Põldma paneb oma Vanemuises lavastatud näidendile Konrad Mäest ja Nikolai Triigist nimeks „Palavik”. Palavik ja palavikulisus, kõrgel temperatuuril elamine, nägemustes elu kõrvuti argisega – see iseloomustab täpselt ka teist Tartus, Tartu Uues teatris mängitavat lugu „Soosteri koolkond”.

Kunst on ebanormaalsus

Kaks Tartus ilmavalgust näinud, kunstnikest kõnelevat lavastust on vormiliselt ja vormistuselt kui teatritee algus ja lõpp. Üks, väikeste mööndustega, avangardne, teine samamoodi väikeste mööndustega klassikaline. Väikesed mööndused tähendavad siinkohal seda, et avangardses on klassikalisi ja klassikalises avangardseid võtteid. Õnnestunud lavastustes enamasti just nii on, et ei ole steriilselt, konservatiivselt puhtaid vorme. Lavastused on hingestatud.

Lavastuses „Palavik” räägib Rasmus Kaljujärve suurepäraselt mängitud Konrad Mägi kunstnikust teekaaslasele, samuti suurepärase rolli teinud Andres Mähari võimsale Nikolai Triigile, milline peaks olema ja milliseks jääma kunstnik, (ka kunstikool). „Ta peab olema vaba, pöörane, taltsutamatu – nagu Pallas Athena, kes plahvatas välja Zeusi peast. /—/ Ta peab olema sõltumatu, mitte kellegi nägu, ei minu, sinu ega kellegi teise nägu…”

Soosteri koolkond

See Konrad Mäe öeldu mu jaoks iseloomustab ka Ivar Põllu loomingulist liikumist. Tema ükski lavastus ei sarnane teisega. Ta otsib ja ahvatleb otsima ka teisi. Põllu kirjutatud „Soosteri koolkonna” lavastus on jaantoominglik. Seda iseloomustavad sosinad ja karjed ja kõige aluste alus muusika. See, et lavastuses on mingi ühendav ja elamist ülendav helipilt, mida kogu trupp loob. Alusümin, kammertoon. Suur osa Jaani lavastusi sellel helinal kulges.

Vähetähtis ei ole siin see, et kõnealuses lavastuses mängib Viljandi kultuuriakadeemia 16. lend ja see on nende esimene diplomilavastus. Seega tulemine, eneseilmutus. Noor energia ja Ülo Sooster tõusevad nende esituses lendu. Ja see ei ole madallend. Lavastus hingab nagu üks organism. Teatrikursus loob kunsti vaimse ruumi nii kunsti kui laiemalt edasistele eluülesannetele mõteldes.

Jaan Tooming otsis oma parimates lavastustes maailma ülemheli. Alusüminat. Ivar Põllu teeb sedasama näitlejatudengitega. Laval on maailma esimene pill – orel, ja teremin, elektrooniline pill, mida mängitakse pilli puudutamata. Taas kuidagi algus ja ots. Ja siis muidugi näitlejate kooshääl, hääl, mis laulab vaid häälikuid: aaa, ooo, mmm… Tekib kandev toon, millele mängida koos, elus, kunstis ja laval. Tudengid loovad lavale uue instrumendi, inimteremini. Ja nii nagu Ülo Soosteri looming on mänguline ja mitmetimõistetav, on seda ka tudengid ja Ivar Põllu lavastus. Veel kord lavastus täis sosinad ja karjeid. Tunnete skaala kaks otsa. Võimendatud emotsioonid.

Noorte energia… noorelt pole traagika veel traagiline, selline ongi elu. Ei otsita teed traagilisest välja, vaid ainus soov on luua ja avastada. Elu on põletav ja palavikuline, teisiti ei kujutata seda ette ei teatrikoolis käies ega ajalikkuse ületanud kunstniku saatusest rääkides. Ja veel see kaks otsa: Sooster elab Moskvas ja unistab Hiiumaast. Kontrastide küllus annab elule võlu ja kunstile igavikulisuse. Lavastus kunstist peab ise olema kunstitöö. „Soosteri koolkond” seda on.

Kuskil seal Soosteri lavastuse lõpuosas öeldakse, et geeniuste aeg on otsa saanud. Sellele tahaks ju vastu vaielda, aga puuduvad argumendid. Ivar Põllu eelmises lavastuses „Tarty 1985. Laskumine orgu” mängiti muu hulgas ka seda – vist otse ei öeldud –, et suurmeestest saame teada tagantjärele.

Nagu ikka, täiendabja võimendab Ivari lavastust ta kaasa kunstnik Kristiina Põllu just seda n-ö läinud sajandi tubateatrit toetav kujundus, kus pole midagi üleliigset ja kõigel, mis on, on tähendus.

Palavik

Dramaturg Priit Põldma ise ütleb oma kirjutatud näidendite kohta, et need on elulistel faktidel põhinevad fiktsioonid. Nii on tal lood Uku Masingust, Ernst Ennost ja Nikolai Baturinist. Nüüd siis „Palavik”, lugu kunstnikest ja muidugi ka Tartu vaimust, vaimsusest ja Pallase kunstikoolist. Erinevate natuuridega inimeste kunstnikuks olemisest ja elust kunstis. Tiit Palu lavastus on Priit Põldma teksti hoidev ja sellest lugupidav. Lavastaja ei eksperimenteeri, vaid seab loo lavale ja sünnivadki väga head näitlejatööd. Palu lavastab loo kunstist ja sõprusest, ka traagikat on, aga ehk vähem kui samuti ju pallaslase Ülo Soosteri loos. Ja nagu heale lavastuse kohane, hakkavad mõjuvalt meelde jääma detailid, näiteks Konrad Mäe ja Nikolai Triigi teineteisele sarnaseks muutumine lavastuse vältel. Ängi väljenduse tagajärg on küll erinev – Triik hakkab jooma, Mägi pannakse hullumajja.

Teine vaatus algab, kunstnikud, käed risti rinnal, selline inimese üksiolemise märk. Ja siis märkad vabanemist, kui käed ei ole ristsõlmitud. Mähar ja Kaljujärv on nii head näitlejad, et ei ekspluateeri mõjuvat üle.

„Palavik” on kultuurilooliselt tähtis lavastus ja selle õnnestumine muidugi tugineb Vanemuise teatri väga heale ja juba kokkumänginud trupile. Aivar Tomminga pisikesed kõrvalosad on selle väljakujunenud meisterlikkuse näiteks kindlasti.

Seski lavastuses on emotsionaalselt väga võimsana meelde jääv helikujundus, originaalmuusika autor Astra Irene Susi. Helikujundus kõlab kokku Pille Jänese lavakujundusega. Mu jaoks on nende ühine joon just inimvõimete piiride vaheline kuristik või lõhe või katkestus… See ahastav kitarr ja välgusähvatus, mis korraks katkestab tasakaalu maaimas.

Eraldi:

„Soosteri koolkond” ja Ilmar Laaban

Ivar Põllu, mis on sinu amet Viljandi kultuuriakadeemias?

Nooremlektor, nimeliselt näitlejaõppe kuraator, sisuliselt sisukorraldaja.

Kes on akadeemia 16. lennu õpetajad?

Neid on õpetanud Tõnis Veelmaa, Katariina Unt ja Elina Reinold.

Kas sa mõtlesid Soosteri lavastust tehes Jaan Toomingale?

Alguses Toomingale ei mõelnud, mõtlesin sürrealismile, aga kuskil proovides hakkas tunduma, et see võib olla Toominga-laadne. Alguses oli ka Ilmar Laabani luulega töötamist, hiljem läks see suures osas kärpesse, oli treeningu osa. llmar Laabani luule oli minu jaoks võti Soosteri piltidesse, sest ta tegeleb samamoodi samade asjadega, aga teises kunstikeeles.

Avastasin lavastust vaadtes sinus ka pedagoogi võimed.

Pedagoog tuli olla. ja see oli ka palju huvitavam, kui kohe tulemuse juurde suunduda.

Saime koos lavastuse keelt otsida sest ma pole midagi sellist varem teinud.

Veel eraldi:

Ühel nädalavahetusel

„Soosteri antoomia” valguses on mu meelest tähtis anda kontekst. Ülo Soosteri lavastus esietendus kunstniku surmapäeval. Samal ajal esietemdus Pärnu „Endlas” Elmo Nüganei lavastus „Arkaadia”, Eesti Draamateatris Ringo Rammuli lavastus „Maag” ja Vanemuise teatri suures saalis Sander Puki lavastus, komöödia „Hiilgv” . Küllap oli esietbdusi veel, aga need hakkasid silma mõeldes mida vaatama minna.

Ivar

Ivar Kui siia lisada ka muusikaline mõõde, siis üsna samas ajahetkes esitas Eesti festivalorkester Paavo Järvi juhatusel Ameerikas New-Yorkis, Carnegie Halli Arvo Pärdi „Tabula rasat”, Teose esiettekanne oli 30. septembril 1977 Tallinnas.

Ilmus Maalehes. Pildid Maris Savik, Henry Griin ja Sven Arbet.