Lavastaja Üllar Saaremäe tsiteerib Andrus Vaarikut, kes olla öelnud, et teatris tähendab karjäär seda kohta, kust liiva võetakse

Üllar Saaremäe alustab intervjuud koos lastega, kellele mind tutvustab. Üks põnnidest ütleb viisakal tere ja siis ei ole kaksikutel tüdrukutel enam aega.

Üllar sõnastab enda teatrimõtte seisu, öeldes, et teatriuhindasid määrste on mõtteviisid muutunud. Muutunud – see, mida hinnatakse. Praegu ülimalt hinnatud lavastused on kindlasti head, aga ei nähta, et kusagil on veel midagi, mis võib-olla mingite teiste kriteeriumite, teiseaegsete kriteerumite järgi oleks ka kuldmedalit väärt. Küsin, kuidas jätta esile tõstmata Ojasoo ja Semperi „Macbethi”. Üllar ütleb, et saab aru küll, aga tema jaoks on teatris ikkagi tähtis näitleja. „Puht isiklikult: ükskõik, kui filigraanselt kaamerat teatrilaval ei kasutata ja kui võimas ei ole ERSO seal taustal või kui vingelt ei ole mõeldud ja läbi viidud mingeid tehnilisi täiuslikkusele lähenevaid nippe… see ei ületa ühelgi hetkel seda, kui meil on päris näitlejad rääkimas päris lugu päris kohas.”

Tahaks hakata pihta sealt, et sa oled nüüd olnud teatris üle kolmekümne aasta. Ja kõik see aeg on olnud üks muutuste aeg. Tajud sa ka teatri muutumist?

Jah. Aga ma jäin korraks mõtlema, et olen teatris olnud tegelikult 33 aastat. Jeesuse vanus. Müstilisem number kui kolmkümmend. 1992 lõpetasin lavaka ja Karl Robert saab nüüd suvel 33.

Muutunud on teater, muutunud.

Proovi läbi enda seda muutumist kirjeldada.

Mina olen muutunud konservatiivsemaks. Märgatavalt. Konservatiivsemaks ise teatrit tehes ja isegi teatrimaitse mõttes.

Kalju Komissarov ütles väga täpselt noorte rähklemiste koha, et eks see lastehaigus tule meil kõigil läbi põdeda. Ega ma siis aru ei saanud sellest, mis ta mõtles. Minu meelest midagi teistsugust teha oli igati põnevam kui traditsioonilist rida, publikule mõistetavat rida ajada. Ongi lahe, kui rebid laval hammastega kalal pea otsast ära, värvid näo valgeks ja silmaalused mustaks, viskad sealjuures saltosid – siiamaani mulle meeldib see ka. Aga siis tundus see kõik kui midagi uut ja novaatorlikku, paraku… Nüüd saan öelda, et kõik tuleb ringiga tagasi. Heaküll, kvaliteet on teine, aga ideed on samad.

Kvaliteedile mõeldes: nädal tagasi tuli välja ansambel Mandoterrori video loole „Oru Leenu”. Seal sa mängid väga vägevalt natuke purjus ja väga macho´t peremeest.

Ikka maani täis, mitte natuke purjus. Kusjuures tegime me selle klipi ikka purukaine peaga. Seal ei ole ühtegi hetke, kus, käsi südamele pannes, oleks kasutatud dopingut.

Mind selle sutsu juures võlus su jõulisus, täpsemini veel, püüdes osa iseloomustada, pehme jõulisus.

See oli tore võttepäev nende noortega. Enne võtteid nad saatsid mulle kirja, pakkusid, et tahavad muusikavideo teha natuke Kirvirähu „Novembri” ja veel rohkem Sulev Keeduse filmikeeles. Mõtlesin ohoh, vahi kui lahe, Keedusega olen koos töötanud, „Mehetapjas” olime isegi koos. Ja sellepeale polnudki rohkem vaja mind veenda. Kui nad mulle siis veel lugu ka lasid, siis mõtlesin, et no täiesti minu muusika.

Sa oled näitleja, lavastaja, teatrijuht, poliitik… Mina tean, et oled mänginud Hamletit ja Olovernest. Suure publiku populaarsuse aga saad sa ikkagi osaga „Oru Leenus” ja seriaalis „Viimane võmm”. Selline rollide kaal või tasakaal.

Ma tajun oma populaarsuse järku tõusu alati, kui „Viimane võmm” on korduses. Mitte, et ma ise jälgiks, millal ta on, aga kui poeriiulite vahel hakkavad teismelised mind salaja pildistama või tahavad selfit teha, siis saan aru, et selge, ei tea mitmekümnes kord see võmm nüüd kusagil kanalil jookseb.

Nime nad muidugi ei tea. Üks lõbus lugu on mul sellega seoses. Vaatan, et poisikesed piiluvad riiulite vahelt. Mõtlen, et eks see võmm nüüd jälle käib. Tulevad ligi ja paluvad koos pilti teha. Teeme ja siis nad küsivad mu käest, et kuulge, kas teie olete see kuulus? Mina vastan muheledes, et no kui te nii arvate. Ja seepeale üks kuttidest karjatab: „Ma ju ütlesin, see ongi Ivo Linna!” Saad aru, kas 55 või 75, noorte jaoks pole sellel mingit vahet.

Ma seda muutumise küsimust seal eespool küsisin enda pealt. Ma ei olnud ikka kaua sellise lihtsa meelelahutuse mees. Ja nüüd märkan – eks see, mis meie ümber sünnib, avaldab selleks mõju –, et ootan küll kvaliteetset lihtsat meelelahutust. Või mis ootan –vajan.

Mul on selles suur eeskuju. Mõtlen Roman Baskinit, kelle mitmeid lavastusi võib liigitada puhtaks meelelahutuseks, aga nõudlikkus, millega ta suhtus materjali valikusse ja valitud truppi, oli teravam isegi kui mingi klassikalise teose puhul. Just, et on äärmiselt keeruline teha tõesti väga kvaliteetset meelelahutust. Ma ei mõtle siis seda, mille saab liigitada estraadiks, sellel on teised kriteeriumid, ma ikka pean silmas materjale, mis lasevad inimestel naerda kas iseenda üle või olukordade üle, mis on neile tuttavad, või ühiskonna üle. See nõuab äärmiselt suurt süvenemist ja enamasti ka peent näitlejatööd. Et see kõik mõjuks kergelt.

Me peaksime siin tegema vahet – ma ei oska öelda, kas selline termin on üldse kasutusel, aga pakun –, kvaliteetteatri ja rämpsteatri vahel. Me ei saa ja ei tohi lüüa kõike ühe lauaga. Et kui pealkirja all on kirjas komöödia või tragikomöödia, siis kohe ahah selge, see on nüüd see lugu, kus keegi tuleb kapist, publik teab, et ta seal kapis on, aga näed, see tola, kes lavale tuli, ei tea, ta ei saa aru… Väga on vaja teravat ja tervet huumorit ja nalja. Seda ei peaks kartma.

Kas Andrus Kivirähu „Kalevipojas”, mida sa lavastad ja mis esietendub juunis Laitses Graniitvilla teatrimäel, see kõik on?

See on noore Kivirähu kirjutatud, ma tellisin selle Rakvere teatri jaoks. Seda mängisime paarkümmend aastat tagasi, uued põlvkonnad on peale tulnud. Mulle tundub, et seda tükki lihtsalt peab uuesti tegema. See on nüüd just see sümbioos, millest me rääkisime, et ühtpidi on ta justkui selline rahvamäng, tolategemine, aga see, mille pärast… see, mis sellest tegemisest närviverega esile kerkib, on nii tänapäeva puudutav. Praegusel hetkel eriti, kui raudmehed on rivistunud piiri taha ja inimesed ei saa aru, miks nad peaksid pool oma viljast ära andma… Ülimalt hea näidend on see Andrusel. Ärge Kreutzwaldiga segi ajage, mis siis, et neil kirjanikel süsteem on enam-vähem sama.

Kes Kalevipoega mängib?

Siin ei ole nüüd mitte ühtegi onupojapoliitilist põhjust, see on puhas poliitika. Pojapoliitiline käik on see, et Kalevipoega mängib Karl-Robert Saaremäe.

Ta on heas vormis. Me pole väga tihedalt koos teinud, aga meil klapib.

Te võiksite pojaga koos mängida midagi, siis olekski noor ja vana Saaremäe ehk kohe kõrvuti võrrelda. Muutumine ka tunda.

Eks me vast kunagi leiame Robiga sellise materjali, mida kahekesi mängida, võib-olla teeme ära O´Neilli „Pikk päevatee kaob öösse”.

„Kalevipoja” trupp on meil väga võimas. Lauri Nebeli kutsusin kalalt ära suveks. Ta on joodikust Soome sepp, kes näeb kõike kahekordselt. Anne Reemann tuleb Lindaks. Väga lahedad noored on pundis. Maru kamp ja kes teine siili mängib kui mitte Alo Kurvits.

Segakoor Hellas teeb kaasa. Mõtle, Hell AS – Aktsiaselts Põrgu Kalevipoeg käib põrgus.

Kokkuvõtlikult on materjal, mis esmapilgul võib tunduda rahvamänguna, aga mille sees on palju teravaid ja täpseid asju, mis osutavad maailma asjade seisule. Sellise materjaliga tegelda on puhas rõõm ja äärmiselt vajalik ka.

Kas sinu põige riigikogusse…

See oli kaks aastat tagasi, ma ei mäletagi seda…

Sa olid ja ei jätnud kuskil muljet, et teed haltuurat. Said kunstnikuna mu meelest hakkama, ei mänginud ennast maha. Ma ei ütle seda sulle suusoojaks.

Kui päris ausalt, siis ma oleksin isegi tahtnud jätkata. Valijate hääled tulid ka sellised, et ma oleksingi saanud seda teha, aga Isamaa reiting oli sellel ajal nii mudas, erinevalt sellest, mis ta on praegu. Mul oli Lääne-Virumaalt rohkesti üle kahe tuhande hääle. Kõige väiksemas valimisringkonnas. Kui seda osakaalu võrrelda, noh, Lasnamäega, siis oleksin saanud vähemalt kaheksa tuhat häält. Eks see ka tee mind enesekindlaks.

Oleksin tahtnud jätkata, aga ma momentaalselt lülitasin selle nupu välja, kui sain aru, et enam mul sinna mäe otsa asja ei ole… Seekord.

Jah, ma võtsin väga tõsiselt nii seda tööd kui iseennast. Samas nüüd pean tunnistama, et ikkagi võtsin liiga tõsiselt.

Seleta?

Kõrvalpilk ja huumorimeel oleksid pidanud mul enda üle enam säilima. Ma andsin ju endale sajaga aru, et ma ei ole poliitik, olen rahvasaadik. Ma ei hakanud isegi ära õppima mingeid poliitikute võtteid. Käiguvahetusi.

Äkki see sind eristaski?

Ma ei kavatsenud ja ei kavatse muutuda asjades, mis mu jaoks tähtsad olid ja on. Jäin kindlaks, hoolimata sellest, et võib-olla enda koduerakonna sees üldiselt arvati teisiti. Seal on üks asi, mille ma enda jaoks sõnastasin siis: Isamaaga on mul kõige vähem eriarvamusi. Siia ei tohi nüüd mõelda võrdlusmärki, et kõige rohkem ühist.

Kuidas su kolleegid, ma ei pea siin silmas vaid isamaalasi, sinusses suhtusid – mehesse, kes katsub jääda ausaks?

Päris hästi, ma tihtilugu ei saanud aru, kas seal taga on mingi poliitiline mäng või mitte. Tihtilugu tulid mu juurde erinevate erakondade inimesed tänu avaldama ühe või teise seisukoha pärast, mida kaitsesin. Reeglina oli see muidugi see, mis ühtis siis nende omaga.

Aga kommunikatsiooni tüübid? Kirjutasid sulle ka jutupunkte?

Ikka tuldi ja eks ma neid jutupunkte tihtilugu ikka kasutasin. See maailm, kust ma tulin, oli ju täiesti teine. Nüüd olen tagasi. See oli väga huvitav rännak. Hoolimata sellest, et oled oma elu elanud, raamatuid lugenud, viinud ennast kurssi erinevate teemadega, on veel rohkem asju, mida sa ei tea. Jah, oled ehk kuulnud, aga süvitsi ei ole osanud minna.

Ma arvasin, et tean, mis on keskkond. Olin keskonnakomisjonis kaks aastat ja see oli mu jaoks võrreldav uue kõrgkooliga, õppisin juurde iga päev.Väikese perioodi olin ka maaelukomisjonis ja sealt hakkas selgeks saama, mis elu tegelikult elavad inimesed, kes on farmerid, kes peavad talu. Mis probleemidega nad põrkuvad, millised kitsendused neile on tihtilugu peale pandud. See oli minu jaoks uus.

Ma põhimõtteliselt ei tahtnud minna kultuurikomisjoni, sest see oleks olnud nagu koju tagasi minek.

Lõpuks mu meelest sa ikka olid seal?

Olin jah. Kultuuri- ja hariduskomisjonis. Oli küll omane ja inimesed, kes sind kuulasid, olid kindlad, et sa asja tunned ja ei aja jama. Põnev oli, aga ma ei ole ennast kunagi mõelnud poliitikuks, veel vähem mingisuguseks ministriks, poliitikuks väljaspool riigikogu. Kui ma nüüd uuesti lähen, siis ma kindlasti kavatsen jääda parlamendi süsteemi, mitte mingil juhul ministeeriumisse asju ajama.

Kui sa oleksid kultuuriminister, ma küll usuksin su sõna ja kogemuste jõudu. Kunagi, ma usun, et see oli Jaak Allik, kes ütles mulle, et kultuuriministri sõnade ja ettepanekute kaal sõltub sellest, kuidas ministrite kabineti teised liikmed temasse suhtuvad, kas kui isiksusse või lihtsalt kohatäitjasse.

Olen sellega täiesti nõus, ma olen palju kultuuriministreid näinud. Mõni ei leidnud isegi aega, et teatriinimestega kohtuda, või sai kokku ja ütles, et ma pean nüüd sõitma hakkama, sest muidu ma jään ummikusse autoga. Äärmusi on olnud. Aga see ei ole ka kõikvõimas amet. Kui riiki on vaja kaitsta, siis kusagilt peab see raha ju tulema. Ma ei saa praegusele kultuuriministrile Heidi Purgale otseselt midagi ette heita. Süda on tal ju õige koha peal…

Väikesed saavad haiget. Sina oled ju kuidagi ennast oma hoolimisega sidunud just väikestega. Ma ei kahtle selles, et sul oleks võimalusi minna Rakverest suurtesse teatritesse üsna palju. Sa pole tahtnud.

Mis puutub Rakvere teatrisse, siis see on olnud minu elutöö. Äkki nii on vara öelda veel, aga ma läksin Rakverre, kui oli 26aastane, ja tulin ära, olles 47 – põhimõtteliselt parimad aastad, mille jooksul mind kutsuti tõesti suurtesse teatritesse, Vanemuisesse sealhulgas. Ma ei läinud.

Teater on koht, kus sõna karjäär tähendab seda kohta, kust liiva võetakse.

See on küll hea, et karjäär on koht, kust liiva võtta.

Seda ütles minu meelest Andrus Vaarik, nii et ma ei saa seda endale võtta. Ta vist ütles veel niimoodi, et näitleja jaoks tähendab karjäär kohta, kust liiva võetakse. Ma üldistaks selle kogu teatri kohta: ega sa minnes Rakvere teatrist Draamateatrisse ju karjääri ei tee. Lihtsalt lähed ühest teatrist teise.

Kas sa näitlejana kuulad lavastajat?

Komissarov õpetas olulise asja, mis alguses tundus jälle lihtsalt loosungina, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma temast aru saan. Ta rõhutas tihtilugu seda, et ma õpetan teid iseseisvalt toime tulema, sest te ei kujuta ette, kui palju on maailmas sittu lavastajaid. Sinu vastas istub üks vend, nimetab ennast lavastajaks ja ütleb, et mängi Hamletit, kes on humanismi tuletorn. Kõik, hakka mängima! Hea lavastaja on selline, kes tõesti sinuga tegeleb. See on hästi lai ja keeruline spekter: mõnele meeldib muukimine, ta ei jäta sind rahule, käib sulle närvidele, kuni saab kätte tema jaoks olulise värvi. Mõni annab sulle vabad käed, justkui ei juhi sind, aga samas sa saad aru, kui liigud õiges suunas. Ta ei kärbi su tiibu, ei pane sulle pähe muid mõtteid ja saavutabki täiesti ootamatu ja teise tulemuse.

Näiteks Mati Unt, kes ei osanud professionaalses mõttes mingeid märkusi öelda näitlejale, aga see, kuidas ta töötas, avas talle omase veregrupiga näitlejad. Paljud ei saanud temaga hakkama. Mingid täiesti uued kvaliteedid avanesid Matiga töötades.

Ma kuulan lavastajat, aga kui mu ees istub see tüüp, kellest Komissarov rääkis – see, kes ütleb, et Hamlet on humanismi tuletorn –, siis ma teen ise.

Roman Baskini ja sinu Hamlet 2013. aastal oli teisest puust.

Tead, ma ei mäletagi, et keegi teine peale Romani oleks Eesti teatris nii sotsiaalse närviga mulle teinud ettepaneku, et me peame selle tüki ära tegema. Mitte sellepärast, et ma pean Hamletit mängima, enne kui viiskümmend saan, või et tema peab Hamletit lavastama, vaid sellepärast, et see on see näidend, mis on ühiskonna peegel. See sattus aega, kus kultuuriinimesed kleepisid oma suud kinni, olid jääkeldri arutelud… mida kõike. Kui praegugi võimul olev reformierakond oli teinud oma järgmise sigaduse… Juba see, et Roman mõtles „Hamletit” tehes mitte ühele konkreetsele erakonnale, vaid Eesti poliitilisele süsteemile, on minu meelest täiesti geniaalne, mis kajas väga hästi kokku selle ajaga. Ja jah muidugi, kui see tükk tuleks välja praegu, isegi samade näitlejatega, ma arvan, et ta puudutaks ja kõlksuks väga hästi kokku sellega, mis just praegu sünnib.

Publik äkki seda ei märganudki, aga seal laudadel olid tassid kirjaga „Ilmeksimatud”. Geniaalne… Ma kuulen, et lastel mingi tüli läks üleval lahti, ma korraks vaatan. Mis teil juhtus? Nüüd olen tagasi.

Oled sa hea isa?

Olen hea isa suurtele lastele. Väikestele ka. Nendele olen praegu teistmoodi isa kui vanematele lastele olin. Mul hetkel puudub igasugune vajadus nende arvelt eneseteostuseks. Noore mehena ja teatrijuhina panin ma kogu energia ja võhma selle peale. Ma ei olnud üleolev, aga ikkagi mõtlesin ja ütlesin, et võtke nad mu küljest ära, viige nad lasteaeda. Erinevus on selles, et siis oli jõudu ja energiat sada korda rohkem, aga nüüd on mõistlikkust enam, mis tasakaalustab jõu ja energia puudumise.

Kui me oleks seda intervjuud, jutuajamist teinud 33 aasta tagasi, siis oleksin nad ammu luku taha pannud, aga praegu lasen neil siin kiikuda. Ja nad ei sega meid.

Isaks olemine on 24 tundi ööpäevas ametit. See pole ainult kodus istumine ja on pikem teema.

Toomas Suuman tuleb ikka Rakverega seoses meelde.

Temaga jah jõudsime võimsaid asju teha, „Majahoidja” ja „Johannese passioon” näiteks.

Jah Toomas oli luulelembene ja sina oled ka. Sinu puhul see on ootamatu – punk mees ja hella hingega?

Kui Suuman seda nüüd kuuleks, seda sõna luulelemb, ta ütleks, et mine p..sse kuradi Mikomägi. Ta ei kannataks seda enda kohta öeldavat. Muidugi mulle sobib hellus ka, aga Toomas Suumann ütles, et luule on meeste asi, et naised peaksid luulest eemale hoidma. Noh, tänapäeval võib see feministlikud naisluuletajad täiesti ära solvata, aga minu hea kadunud sõber ütles, et luule on võitlus, luule on sõda.

Luule ei ole mingi harda häälevärinaga lillede ja lillelõhnast riimides rääkimine. Luule on kontsentreeritud kunst, on sõnum. Punk on ka sõnum. Jah, ta võib olla palju rajum ja lihvimata. See on hääl, mõte, mida sa tahad välja öelda.

Homme on ühe mu hea sõbra matus. Ta nimi on Uno Laur, teda peetakse Eesti vanimaks punkariks. Tema kandis kolmel korral punklaulupeo tõrvikut. Küsis minult kord, et kas ma tean, kes on Eesti esimene päris tõsiselt võetav punkar üldse. Ja vastas ise, et see on Juhan Liiv. Ma kavatsen tema haual lugeda Juhan Liivi.

***

Me vestlus Üllar Saaremäega ilmub rahvusvahelise teatripäeval. Kui rääkisime, siis tundus meile, et tähtsaim sõnum selleks päevaks kõigile on lootus…

Ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet.