Meie seast aasta eest ootamatult lahkunud Jõgeva legendaarse õpetaja Lianne Saage-Vahuri elutööd – kooliteatrite üle 30 aasta peetud luulepäevi–jätkavad nüüd ta õpilased.

Betti Alverile pühendatud põhikooliõpilaste luulepäevadele „Tuulelapsed” oli läinud nädalavahetusel tulnud lapsi Vastseliinast Kuressaareni – 17 truppi, milles üle 200 osaleja. Mängiti Ellen Niidu luulest lähtuvaid lühilavastusi.

Luulepäevade nõukoja uus liige, Ellen Niidu tütar Maarja Undusk ütles, et Jõgeva võiks külmapealinna tiitli vabalt luulepealinna oma vastu vahetada.

Ennast märkasin luulepäevade pikaaegse külalisena seekord mõtlemas, mis neist esinevaist lastest suuremaks kasvades saab. Mitte ainult sellest, kas saavad näitlejaks, ehkki vist üle paljude aastate tundsin mõnedes neist ära ka näitlejasarmi. Selle andekuse, mis ilmselt veab algaja teatrikooli ja hiljem lavale ka siis, kui ta on suurem.

Muude tunnete juures nägin päris rõõmu, mida vahest oskavadki tunda vaid lapsed. Pisike tüdruk, kes märgiti ära näitlejapreemiaga ja sai selle eest pisiskese mängukaru, oli siiralt üllatunud ja seejuures sõnatult üliõnnelik. Ühest noorte päevajuhtide ettekantud vahetekstist jäi meelde fraas, et need luulepäevad muudavad maailma paremaks. Mõtestada ma seda kuulmise hetkel ei osanud. Nüüd, näinud festvali lõpu eel selle pisikese tüdruku näos peegelduvat rõõmu, sain aru, et just see see on – parema maailma hetk.

Muidugi kinnistus sellel festivalil taas lugupidamine ja austus kooliteatrite juhendajate vastu. See töö, mis nemad teevad laste loovuse avastamisel ja luule juurde juhatamisel, on hindamatu.

Luule kuningamaa

Kirjutasin annete avastamisest. Aga lavakogemus ja esinemisoskus ei jookse ühelgi inimesel mööda külgi maha. Pisikekes J. V. Veski nimelises Maarja-Magdaleena Põhikoolis tegutseb juba aastaid näitering nimega Pahupidi Pärlid, mida juhendab Kristi Jaanus. Sealne printsiip on – ja on ikka olnud –, et iga laps saab, kui tahab, lavakogemuse. Kedagi eemale ei tõrjuta. Seekord mängisid sealsed lapsed luuletust „Ühel kaugel kuningamaal” ja said eripreemia.

Teine näide, mis meelde jäi, oli Jõgeva oma kooliteatri Liblikapüüdja 3.a klassi trupp. „Midrimaad” mängis terve klass. Arvan, et laval oli vähemalt 25 last. Ja see, kui asjalikult nad kokku kuulusid, kokku ei põrganud, üksteist oma sõnades ja liikumises juba jälgida oskasid, on suur asi. Suur ka siis, kui mõelda edasise elu peale nii, nagu nemad ehk veel mõelda ei oskagi. Neid lapsi juhendab Lianne Saage õpilane Sten Siirak, kes on ka festivali peakorraldaja, traditsioonide jätkaja.

Ellen Niidu kõige kuulsamat lasteluuletust „Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh” mängis, luges vaid üks trupp, Tartu Jakobi Mäe Teatristuudio oma. See oli lavastatud nii, et hõivas peale lava ka saali.

Ja üldse oli hea tunda, kuidas teistest kooliteatri tegijatest noor publik nähtule kaasa elas. Kõik olid äkki omad.

Kummardus õpetajale

Lianne Saage-Vahuri (1965–2024) surmast on möödas aasta. Mulle ja usun, et ka teistele luulepäevade nõukoja liikmetele ta meenus ka seekord. Üks niisugune hetk oli, kui pärast lavastuste plokki panid temaga kasvanud, karastunud helimehed laulma Mart Johansoni. Laulus „Külm” on read: „Igatsus põlvili teel. / Head teed. Head teed. / Head teed soovin sul…” Ma ei saanud edasi minna, istusin lavaääre terpile ja lõin pilgu maha, et pisaraid varjata.

Ma julgen öelda küll palju tänusõnu poistele, kes valisid muusika luuleetenduste vahele ja vaheaegadele. Nad tegid seda oma õpetajale mõeldes. Laulsid Jaan Tätte ja Urmas Alender näiteks, see tegi festivali atmosfääri ja oli omamoodi kummardus Liannele. Kuningas on surnud, elagu kuningas!

Eraldi:

Sten Siirak: tähtis on üksteist hoida

Sten, oled Lianne Saage õpilane, teatri Liblikapüüdja vilistlane. Nüüd vead eest nii Liblikapüüdjat kui ka luulepäevi. Milline on sinu Jõgeva luulepäevade kogemus?

Ma alustasin Lianne Saage kõrval 2015. aastal uksevalvurina. Pidin vaatama, et esinemiste ajal keegi saali ei astuks ega segaks. Sealt edasi liikusin ustelt lavale, minust sai lavameeskonna juht. Lõpuks olin kogu meeskonna juht – uksed, lava, tehniline meeskond. Mingil hetkel olin Lianne Saage kõrval see poiss, kes pidi teadma kõike. Luulekavades tegin ka kaasa loomulikult. Ja siis õppisin kultuurikorraldust Viljandi kultuuriakadeemias.

Kui otsustasite luulepäevade traditsiooni jätkata, siis mis see peamine põhjus oli?

See, mille Lianne meile sisse süstis, see kultuuritunnetus. Mulle tundub tähtis hoida seda traditsiooni sellisena, nagu ta aastate jooksul olnud on. Otsida uut oma ka, nagu Lianne seda läbi aastate tegi. See on ka mälestus Lianne Saagest, mida hoida.

Üks väärtus, mis talle tähtis oli: inimene peab olema südames hea. Üksteieise hoidmine on elus oluline. Meid see ka hoiab. See eelnev ajalugu hoiab meid ja meie siis hoiame teda.

Sa ei tee festivali üksi. Kes need teised on?

Enamik on ikka Lianne õpilased. Meie seas on gümnasiste ja ülikoolides erinevaid erialasid õppivaid inimesi. Joosep Katt näiteks õpib samuti Viljandis kultuurikorraldust. Inimesed, kes seda teevad, võtavad asja südamega.

Mis annab sulle julgust jätkata kooliteatrit Liblikapüüdja?

Olen ennast vahel analüüsinud ja mõelnud Voldemar Panso peale, niipalju kui temast lugenud ja kuulnud olen. Aeg-ajalt on siis selline tunne, et istun saalis ja tundub, et tükk on mu jaoks ühe tervikuna peaaegu et valmis, siis on tõenäosus, et minu suust tuleb lause: „Ma ei usu, uuesti.” Ma otsin oma ja see on see, mis käivitab ja julgust annab.

Miks see kõik mulle tähtis on? Mingi sisemine jõud on see, mis mind edasi kannab. See on nii loomulik ju. Lavastusi tehes on peamine laste rõõm ja tahtmine teha.

Luulepäevadel on tähtis ka noorte kokkusaamise rõõm. Helged hetked ja kallistused… Ja ma ei ole ju üksi, meie meeskonnas on natuke rohkem kui 20 inimest, sellele lisaks 70 Liblikapüüdja liiget.

Eraldi

Betti Alverile pühendatud 20. luulepäevade „Tuulelapsed” tulemused

LAUREAADID

Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja 3.a klassi trupp

„Midrimaa“.

Juhendajad Sten Siirak, Tiiu Õunap, koreograafiline nõuandja Ave Anslan.

Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja 4.–5. klasside trupp

„Imeline autobuss“.

Juhendaja Sten Siirak, koreograafiline nõuandja Ave Anslan.

Tartu Jakobi Mäe Teatristuudio

„Aastaajad“.

Juhendaja Liisu-Johanna Olgo.

Kolga Muhedad

„Juured ja tiivad“.

Juhendajad Helen Mikiver, Kaidi Almet.

Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja 6.–7. klasside trupp

„Kurbrõõmus lugu mu isa punase tutiga mütsist“.

Juhendaja Sten Siirak, koreograafiline nõuandja Ave Anslan.

Rakvere Linnanoorte Näitetrupp

„Niiti kerimas“.

Juhendajad Keed Sokolov, abi Tiina Rumm.

Tallinna Saksa Gümnaasiumi KOKK ehk Kunstiliselt On Kõik Korrektne

„Mängumaa“.

Juhendaja Eva Kalbus.

Kuressaare Hariduse Kooli Kreputlased

„Purjetiib mu paarimees“.

Juhendaja Rita Ilves.

ERIPREEMIAD

Eripreemia jalgratta leiutamise eest

J.V. Veski nimelise Maarja-Magdaleena Põhikooli Pahupidi Pärlid

„Ühel kaugel kuningamaal“.

Juhendaja Kristi Jaanus.

Eripreemia säravate esituste kimbu eest

Kadrina Keskkooli Sõnakunstiring

„Võilillelaps“.

Juhendaja Jana Sillajõe.

Eripreemia kostüümi eest

Kunda Ühisgümnaasiumi kooliteater

„Pikk päkapikupäev“.

Juhendaja Natalie Neigla.

Ugala teatri muusikalise kujunduse eripreemia

Rapla Vesiroosi Kooli teatristuudio Ega Vist 5. klassi trupp

„Süües kasvab isu“.

Juhendaja Krista Olesk.

Ugala teatri muusikalise kujunduse eripreemia

Vastseliina rahvamaja näitering

„Noorte lehtede päev“,

Juhendaja Kairi Kuusk.

UGALA TEATRI PREEMIA JUHENDAJALE

Sten Siirak; Rita Ilves

NÄITLEJAPREEMIAD

Jaak Mäe; Sännilee Lill; Emily Rästas; Käroli Sepp; Laura Tamm; Markkus Hämarsalu; Hugo Marten Härma; Krisly Jõelain; Anni Talts; Johann Lillenberg; Joanna Palu; Loore Sikka; Aleksander Medri; Rasmus Treier; Mari-Liis Saar; Kätlin Kirsipuu; Aleks Anslan; David Tammistu.

Nõukoda: Maarja Undusk, Leelo Tungal, Garmen Tabor, Jaak Allik, Priit Põdra, Martin Algus, Toomas Lõhmuste, Margus Mikomägi ja Maarius Pärn.

Ilmus Maalehe. Pildistas Lea Pihlak.