Kindral Laidoner, Ivo Uukivi, ärimees Puhk, Jüri Tiidus, riigivanem Päts, Ain Lutsepp, niiditõmbaja, riigikogu esimees Kaarel Eenpalu, Indrek Sammul ja keskel Centum klubi perenaine proua Krüdner, Harriet Toompere.  Wabadusrist Draamateatris.

Pildistas: Mats Õun (Rohkem pilte Draamateatri koduleheküljel)

Lugu ilmus Maalehes.

 

Draamateatri uuslavastus „Wabadusrist“ lõhub müüti õndsast kuldsest Pätsi ajast, kus Laidoner juhatas väge.

Kui Indrek Hargla kirjutatud ja Hendrik Toompere Draamateatris lavastatud „Wabadusrist“ läbi saab, siis ilmselt pole ma ainus, kes mõtleb kolmandale ja neljandale vaatusele. Mõtleb sellele, mis me rahvast edasi sai ja saab.

Miks ometi? „Wabadusristi“ lavaaeg hõlmab kuusteist aastat me vabariigi ajaloos. Näidend algab katkega Johan Laidoneri kõnest, mis peetud Riigikogu saalis 1924. aastal pärast 1. detsembri mässu mahasurumist. Kindralit mängiv Ivo Uukkivi kõneleb veendunult: „Mässajad ja äraandjad on pandud sõjavälja kohtu alla. Meie Vabadussõja vaim ei ole mitte surnud veel. Oma põhiseaduslikku korda ja vabadust kaitseme meie viimse veretilgani…“

Kusagil sealsamas alguses kinnitab Eesti vabariigi maailmamees Karl Robert Pusta, keda mängib Tõnu Oja, riigivanem Konstantin Pätsile (Ain Lutsepp), et popslikkuse väljakangutamine noorest vabariigist tähtis on. Pätsi särav idee on luua pealinna klubi, kus elataks seltsielu: „… kus kõik poliitilised jõud oma vaenused koju jätavad ja siin härrasmehe kombel mõtteid vahetavad, mis? Euroopa kombe järgi? Erakonnad, ärimehed, kirjanikud, kultuurlised tegelased!“

 

Kuluaarist vaikivasse ajastusse

Ja sünnibki klubi Centum. Kuluaar, öeldakse lavastuses ja kordagi ei kasutata tänases ajakirjanduses levinud väljendit “poliitiline tagatuba”. Seal „kuluaaris“ siis sünnib poliitiline reaalsus, mis viib noore vabariigi vaikivasse ajastusse ja lõpuks baaside lepinguni.

Centumis käivad kõik me riigi suured pojad. Lisaks Pätsule ja Laidonerile ärimees Joakim Puhk (Jüri Tiidus), kes rahastab kõiki erakondi, punalippe lehvitav sots August Rei (Lauri Kaldoja) ja vabadussõdalaste juht Artur Sirk (Tiit Sukk).

Klubis tunneb end vähem või rohkem koduselt rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip (Raimo Pass), kes juhtis Eesti ja Nõukogude Venemaa rahuläbirääkimisi 1920. aastal, mis lõpetas Vabadussõja (Tartu rahu), ja oli välisminister ka 1939. aastal, kui sõlmiti Eesti ja NSV Liidu vastastikuse abistamise pakt. Ja veel üks ülitähtis ajalooline mees, Karl Einbund, kes 1935. aastal eestistas nime Kaarel Eenpaluks (Indrek Sammul) ‒ mees, kes tahtiski olla tagaplaanil ja protsesse juhtida.

Üks naine on ses klubis oma looga, proua Krüüdner (Harriet Toompere), kelle poeg Laidoneri käsul maha lastakse selle eest, et ta 1924. aasta riigipöördekatses sõdurina vastu ei hakka. Laidoner muide lööb Centumi perenaiseks saanud prouale külge.

Uku Uusberg mängib meest, kel nimeks Richard Pihlak. Sellel tegelasel ilmselt pole isegi ajaloolist prototüüpi. Uku loob laval mehe, kes ühes situatsioonis kiidab ennast õpetanud professorit taevani ja veidi hiljem paneb ta vangi. See on mees, kes ei paista silma, kelle vapside käesideme sees on peidus käerauad, kes ühel hetkel paneb klubis lauale vabadussõjalaste nimekirja, kus lisaks vapside partei ostsetele liikmetele kirjas ka nende pereliikmed ja lähedased…

Ses lavaloos ei ole peategelast. Kõik, kes laval ja ajaloos, on selliste saatustega, et igast neist saaks andekas autor kirjutada psühholoogilise draama, otsides vastust küsimusele: miks ometi.

Nüüdse lavastuse meeskond ei ole läinud seda teed, et oleks otsinud vastust küsimusele, miks läks nii nagu läks, miks üks või teine tegelane käitus just nii ja mitte teisiti, kas ta kahtles, kas kahetses… Pigem annab lavastus vaatajaile järeleaitamistunni me rahva ajaloost. Näitab seda, et ajalugu kordub farsina. Lugu vaadates tekivad pähe pildid tänastest me riigi valitsejatest, tänastest ärimeestest, kes pildil, tänastest reeturitest, tänastest maailmavaadete vahetajatest.

Hendrik Toompere on mu meelest seda lugu lavale säädes olnud kirglikult julm. Ja ma jahmatan mõttest, mida ikka ja jälle olen endast viimastel aastatel eemale peletanud ‒ et võim rikubki inimesi, noori inimesi seda enam, aatemehed muutuvad pragmaatikuteks, teevad seda, mida on vaja omakasuks, unustavad maa ja rahva ja riigi. Jah, mulle ei meeldi see mõtteviis. Usun, et see ei meeldi ka Hendrikule. Sellega, et võim ja raha inimesi rikub võib ehk veel kuidagi leppida, aga sellest lavastusest õhkub ka mõtet, et inimene sünnibki kaabakana. Kui see on nii, siis…

 

3., 4., 5., 17. vaatus

…siis kolmas vaatus sellest, kuidas Stalini Eestit valitsema upitatud klikk pea kõik teise vaatuse peategelased vangilaagritesse saada ja tapab, on õige tegu. Materdage mind selle mõtte eest! Ega selle mõttekäiguga saa piirduda… Mõeldes ja nähes, kuidas me vanavanemate omas riigis kõiki jälgiti, pealt kuulati, kõigi järele nuhiti, läheb mõte edasi Nõukogude okupatsiooni ajale ja KGB-le, kes seda ju niisama moodi varjatult tegi. Paralleel on käepärast võtta, ka okupatsiooni ajal oli priviligeeritute klass, olid vargad, kes kommunistliku partei ladvikusse kuuludes karistust ei kartnud. Ma ei taha siit edasi mõelda me uuele võimalusele, mis algas juba paarkümmend aastat tagasi. Kas inimeste mõistus otsuseid tehes üldse laseb ja suudab mõelda sellele, mis saab 14, 24, 50, 100 aasta pärast?

Ilmselt on ka see lavastaja taotlus, et selle kuueteistkümne aasta jooksul vananeb vaid Konstantin Päts, teised tegelased jäävad enamvähem samasse toonusesse, milles olid etenduse alguses. Lutsepa Päts igatahes väsib ja vananeb silmanähtavalt. Tundub, et jalad ei taha teda kanda.

Lavastus lõpeb puudutava stseeniga sellest, kuidas Vene lennukid kasutades Eesti vabariigi õhuruumi lendavad Soomet pommitama ja siis laulavad naised: “Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel…” Laulavad nii, et pole lootust.

Eraldi tuleb selle lavastuse puhul kiita lavastaja lavaruumikasutust ‒ tegevused ees-, kesk- ja tagalaval. Ja kunstnik Ervin Õunapuu esteetikat, lavakujunduses ei ole mitte midagi juhulikku ega üleliigset. Vaid korraks seal kusagil teise vaatuse lõpu eel valgustub välja Centumi klubi luksus ja dekoor. Aga see on hetk vaid. Kunstnik on seekord kavandanud ka kostüümid ja see ‒ nagu kujunduski, on maitse näitus, mis teenib lavastuse üldist ideed vaadata ajaloole otsa ilma roosade prillideta.

Üüve-Lydia Toompere kummalises nihestuses säetud tantsunumbrid meenutasid esimesest viimaseni pidu katku ajal. Selles, kuidas noor liikumisjuht näitlejad tantsima oli saanud, väljendus mu meelest elutraagika minevikus, olevikus ja tulevikus.

Päris kindlasti kannavad nii selle lavastuse autor ja tegijad koos publikuga kaasas seda, mis sünnib täna Ukrainas ja maailmas. „Wabadusristi“ lavastuses on stseen, kus pealinna Jaani kiriku pastor poliitilise politsei poolt vangi viiakse. Selle eest, et palvetab, aga ei palveta õigesti. Pole ime, et Eesti teatris on just täna mängukavasse lisandunud kaks me riigi ajaloos vähe käsitletud asjade ja lugude lavastust, lisaks eelkõneldule ka Mart Kivastiku/Kalju Komissarovi „Vares“ Pärnu Endlas.