„Riho Sibul isegi mõtles vaiksemalt kui enamik inimesi,” ütleb Raivo Tafenau Vladislav Koržetsi ja Harri Rinne vastilmunud ja esitletud raamatus „Riho Sibul. Kuulaps.”

See on mälestusraamat. Riho elulugu muidugi ka, aga ikka palju suurem mäludokument. Kollektiivse mälu dokument. Autorid räägivad rohkem kui sajast intervjueeritud inimesest. See raamat on lisaks muule rocki ajalugu ja – mis minu jaoks ehk kõige tähtsam – ühe põlvkonna lugu. See raamat seletab seletamatut ja see teeb suureks mitte ainult Riho Sibula, kes mõjutas oma loomingu ja olemisega põlvkonnakaaslasi, vaid ka need põlvkonnakaaslased, kes omakorda mõjutasid teda.

Pildialbumina saab teda ka vaadata.

Närbujad

Vanemad vennad. Me põlvkonna päästsid sellest, et meist ei kasvanud tublid kommunistid, vanemad vennad ja biitmuusika. Riho Sibula juttudes ja ses raamatus figureerib ta vanem vend Valdeko, kes ehk ennekõike kujundas väikese venna muusikalist maitset. Mul vanemat venda ei olnud, aga klassivennal oli – Rapla esimese Omega trummimängija Tõnu Susi. Bändi poisid läksid TPIsse insenerideks õppima ja meie koolipoistena käisime nende juures linnaühikas plaatide ja lintide järel. Kui nüüd mõelda, et seitsmekümnendate alguses Leonid Brežnevi aegses Nõukogude Liidu väikeses alevikus käivad pubekaeas poisid koos raadiosõlmes ja kuulavad vanemalt vennalt lindistada saadud plaati „Jeesus Kristus superstaar”… Või sealtsamast allikast saadud Eesti ansambli Kooma lugu „Ma pesen oma hambaid verega”, mis siis, et me kõigi ühisel lugemislaual oli Arkadi Gaidari „Timur ja tema meeskond”. Tol ajal loodud muusika oli nii vaba ja aus, et tegi nõukogude inimeseks saamise üsna võimatuks. Ma isegi julgen öelda, et Nõukogude Liit lagunes just selle muusika ja seda kuulavate, jumaldavate inimeste pärast. Nende aadress ei saanud olla sovetski sojuz ka siis, kui selline moodustis eksisteeris. See on veel eraldi ime, kuidas see muusika läbi raudse eesriide meile kõigile pärale jõudis.

Raamatus on lühike peatükk pealkirjaga „Närbujad”. Selles räägivad Riho ise, Villu Kangur ja Vladislav Koržets Riho nooruse maailmavalus kirjutatud luuletustest ja nimetavad luulerühmitust „Närbujad”. Villu Kangur (Maalehes ei ole kombeks nimesid eraldi esile tõsta, raamatus on nii, olgu seekord ka siin MM) räägib sellest nii: „Riho teooria oli, et meie põlvkond on närbujate põlvkond. Enne meid olid arbujad ja meie oleme närbujad, meie oleme kasutu põlvkond, mida ei ole mitte kellelegi vaja, kellest ei saa midagi – ühesõnaga surnud, täiesti surnud põlvkond. Ta tõsimeeli rääkis sellest närbujate teooriast. Ta leidis, et kõik oli enne meid ära ja ta uskus siiralt, et midagi toimub ka pärast meid, aga vaat meie ajal…” Kuidas küll ma seda mõttekäiku mõistan! Eeskujud olid suured ees ja mitte vaid muusikas. Nüüd, just viimastel aastatel aga olen hakanud nägema just meie põlvkonna suuri ja omasid palju kõrgemalt hindama. Kahjuks Riho ei elanud nii kaugele, et oleks saanud sellest rääkida. Kuidagi nii, et me ümber elavad on liiga omad, et nende suurust märgata. Naabripoiss on naabripoiss, mis temas ikka erilist on.

Jah, lisaks selle raamatu lugemisel tekkivale nukrale rõõmule volksab ikka-jälle pähe mõte, et selleks, et meil kedagi hindama hakataks päriselt, tuleb ära surra. Ega ma lahendust ei tea ka, kuidas teisiti.

Raamatu selgroog

Raamat „Kuulaps” on Vladislavil hästi struktueeritud. Soovitan lugeda sisukorda ka. Siis saab aimu, millest jutt ja mis järjekorras. Raamatu lõpus on nimeregister, kes millisel leheküljel räägivad. Üldiselt tavapärast rääkijate tutvustamist, et nüüd räägib muusik, nüüd kunstnik, nüüd luuletaja, nüüd külamees, selles raamatus ei ole. Rääkija räägitust selgub nagunii, kes ta on ja kes ta Rihole oli.

Elu ilu

Siin on vaid näputäis näiteid. Kildudest kokku kõliseb see raamat, pilt Riho Sibulast ja pilt meie põlvkonnast. Toomas Vanem meenutab Riho sõnu esinemiseelse ärevuse peale: „Sa ei saa kellestki teisest paremini mängida – ainus, kellest saad paremini mängida, oled sina ise.” Ja pange nüüd mängida asemele kirjutada või laulda või heina niita… See on maailmavaade.

Arvo Urb mõtleb raamatus: „Artiste on erinevaid. Ühtedel on kohe eesmärk saada staariks. Rihol seda ei olnud. Ta oli läbinisti muusik.Talle oli staariks olemine koormaks.”

Immo Mihkelson: „Tõsidus või usk maailma intellektuaalsuse selgitamise võimalikkusesse – see oli mängus kuulda. Ihalus intellektuaalse keerukuse järele.” Põlvonnast rääkides – kui hea oleks seda Riho ihalust ka põlvkonna märgiks pidada…

Meeli Küttim räägib sellest, kuidas üks tema koertest armastas öösiti käia Riho Hirmuste kodu prügikasti sorteerimas. Ja tema läks hommikul ja koristas selle ära. Ütleb, et ei tea, kas Riho seda teadis, sest tema siis magas. „Ükskord tuli ta mu värava taha „tere” või „head aega” ütlema ja koerad hüppasid ta ümber. Riho ütles: „Vähemalt keegi armastab mind.””

Jaak Tuksam: „Vahel me tülitsesime – Riho oli sarkastiline ja võis salavata üsna koledal moel, olla lausa solvav, aga jäime sõpradeks. Vahel jälle avaldas ta armastust, et lausa kõhe hakkas. Lõpupoole püüdis ta saada rõõmsamaks vanainimeseks ja ta muutus tõepoolest.”

Erkki-Sven Tüür: „Sageli oli sedasi, et me istusime tema terrassil ja lihtsalt vaatasime aeglaselt muutuvas päikesevalguses aasa ja puisniitu seal taga, kuulasime linnulaulu ja vahel ei rääkinud midagi, lihtsalt nii hea oli olla. Siis üks ohkab ja teine ohkab ja ütleb: „Kuula!”– „Jaa!” – „No vaat, eks ole!” Selliseid momente oli hästi palju.” Raamatus on sees ka Anne Tüüri kevadine rabarberikook…

***

Sesse raamatusse on mahtunud muusika ja tekstide sünnilood, esinemised, kohtumised, kurbus ja hästi palju armastust. Mälu on teadagi subjektiivne ja selektiivne. Omaette väärtus on, et raamat Rihost on Vladislav Koržetsi hästi tugeva puudutusega. Selles on tarka delikaatsust ja ka üsna ebameeldivat 21. sajandi kapitalismi. On hoitust, lehvivaid lippe ja on olemise talumatust. Seda lugu räägivad isiksused ja Koržets dirigeerib. See on tema valik ja mõtete reastus. Tema annab peatükkidele sissejuhatava kammertooni ja häälestuse. Koržetsi puudutuses on sees Riho hingepuudutus, on koos ratsionaalsus ja tunnetus, just nii, nagu heas muusikas ja kunstis see olema peab.

Ja ma ei saa lugejaid ilma jätta Peeter Volkonski luuletusest, mida Riho mängis ja laulis oma isa mälestuseks tehtud plaadil „Must”: „Kui rinna peale risti paned käed,/ siis vaimusilmas väga selgelt näed,/ et sõbrad, kes on lahkund liiga vara,/ veel seisavad su kõrval nagu mäed.”