Von Krahli Teatri ja Delfi meedia Reformierakonna missa Tallinnas Noblessneri valukojas röövib vaatajalt viimasegi usu riigimehelikkusesse. Aga appikarje see ka ei ole.

„Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast” on dokumentaallavastus poliitika ja poliitikute halastamatusest. Halastamatuse vastand on halastus. Teater oma põhiolemuselt on dialoogikunst. Selles lavastuses poliitikale ja poliitikutele ei halastata.

Eero Epner on oma teksti missaks kirjutanud. Kui autor on tahtnud, et see, mis laval sünnib, on missa, siis on sellel mingi suurem tähendus kui näidendi vorm. Kaugeltki mitte religioosse inimesena olen aastate kogunedes aru saanud kristlaste põhipalvest, Meie isa palvest. Aru saanud on ehk palju öeldud, aga sellest, et seal on tähtis koht „anna meile andeks meie võlad, nõnda kui meie andeks anname oma võlglastele”. Reformierakonna preestrid valgetes toogades lava pühakojas pattu ei tunnista, andeks ei palu. Vaid isiklik eneseülistus! Terpid on, annavad märku, et mida kõrgemale ronid, seda valusamalt kukud. Ja siis ei märgata kukkumise hirmus enam seda mis elav.

Jäin mõtlema, kas kooripoistele kasvasid oravasabad külge etenduse käigus või olid need nendega kohe alguses. Mu jaoks oleks etenduse võimsaks teinud, kui see oleks lõppenud sellega, et kooripoisid oleksid oma kohevad oravasabad tuleriidal ära põletanud, sümboolselt. Ikka on ju räägitud, et tuleb uus põlvkond ja teeb inimnäolist poliitikat, et ta peab peale kasvama. Jutuks olev lavastus seda lootust ei kinnitanud.

Julm mäng

Ikka küsitakse minult, kuidas meeldis. No pigem meeldis kui ei meeldinud, aga ma enamasti mõtlen mõjust, mitte meeldivusest. Ebameeldiv ei pruugi alati olla halb. Mõjuvuse märk on, kui lavastus mind erksaks teeb. „Kindlates kätes” tegi.

Kui paar päeva pärast etenduse vaatamist ilmus veebi Maalehe loo pealkiri, et sotsi – esimese hooga kirjutasin Tõnis Niinemetsa, aga ikka Lauri Läänemetsa – unistus on Eesti, kus kedagi ei jäeta maha: „Kui selleks on vaja peaminister olla, siis ma olen valmis.” Jah, Tõnis Niinemetsa ma usuksin, kui ta unistaks sellisest Eestist, kus aated ei muutu tooteks. Kus inimesed on hoitud.

Etenduse juurde tagasi tulles: märkasin, et suutsin seda, mis nägin, võtta reformierakondlaste eneseirooniana, aga kaua see tunne ei kestnud, sest nii see ka mõeldud ei olnud. Vaadates on mul ehk küll võime ennast ära petta, aga see lavastus oli nii intensiivse teksti ja teatrikeelega, et jutustatav ja näidatav ei jätnud kahtlust – kõike, mida erakondlased teevad, teevad nad võimu pärast. Sellepärast püüavad hääli. Ja meie siin saalis oleme nad valinud. Oleme olnud nupud nende mängus.

Juhan Ulfsak, kes lavastuses mängib muuhulgas Kristen Michali, ütles mulle 2019. aastal antud intervjuus nii: „Üks poliitilise teatri võimalus olekski see, mis ei ürita luua mingisuguseid surematuid kujundeid, vaid tegeleb mõnes mõttes sama asjaga, millega peaks tegelema uuriv ajakirjandus. Tihti mujal maailmas tehaksegi teatrit koos uurivate ajakirjanikega. Vahe on selles, et lehes töötades on sul raskem kogutud informatsiooni avaldada. Sul peavad olema allikad ja tõendid, muidu kaevatakse kohtusse. Teatris on täiesti võimalik ühiskondlikku korruptsiooni ja võimu kuritegusid paljastada, tehes seda kas või kabaree vormis.” Siis ähvardas meid vabaduste kaotamise oht ja koll oli EKRE. Nüüd ei saa ma lahti mõttest, et „Kindlates kätes” on vesi Helmete kõneldud süvariigi õudustele. Viimastel valimistel käisin Raplas ühel EKRE valimiskoosolekul. Ma nägin seal üsna sedasama, ainult kehvemate näitlejate esituses ja väiksemas ruumis. Aga kogunenud rahvas möirgas kaasa. Ma parem ei ütle, mida tundsin.

Nüüdse etenduse lõpus, kui reformierakond on läbi käinud kogu alatuste ja manipulatsioonide, sõprade mahamüümise ja jah, ka kuritegude tee, ütleb just Juhan Ulfsak, nüüd juba ilma tagurpidi seljas oleva valge kampsunita: „Vaata seda, Kaja nimega Kallas, vaata seda ka sina, H.P., kes sa arvasid, et on võimalik olla ka number kaks, et poliitikas võib olla ka number kaks, et ei peagi alati valimisi võitma, vaid võib olla number kaks – eks ole siis number kaks, H.P., sest numbrit üks on ainult üks, ja see üks olen mina, sest mina olen erakonnaga üks, ainult mina olen erakonnaga tõeliselt üks ja nüüd ma olen number üks.

Võimatut ei ole olemas. Me läheme tagasi vanade väärtuste juurde. Me alustame uuesti, otsast peale. Me teeme seda kõike veel kord. Ja veel kord. Ja veel kord.”

Lavastus

Lavastaja Jaak Prints kasutab lavastuses tänapäevast teatrikeelt, näitlejate hääled on võimendatud, teatud stseene näidatakse kahe kaamera vahendusel suures plaanis suurele ekraanile. Laval sündivat saab vaadata ka kui teatriliseeritud kontserti. On orel ja on Eesti parim poistekoor. Pühad viisid ja magedad sõnad.

Tegevus ja tekstid on tihedad ja antakse edasi sellises tempos, et mingit meeleolutsemist ja mõtlemise pausi publikul tekkida ei saaks. Vaheaega pole. ( Poliittehnoloogia . MM) Näeme psühholoogilist teatrit, massideklamatsiooni, muinasjuttuvestmist, nukutetrit, stand-upi, kabareed ja tsirkust. See on teatri tulevärk ja suure teatrikogemusega Jaak Prints saab selle ohjamisega suurepäraselt hakkama. Millegipärast tundsin puudust suurest punasest vaibast ridadevahelises vahekäigus. Kes veel seda lavastust vaatama läheb, vaadaku vahel lakke – seal teeb valgustaja pühakoja lage.

Millest mul pisut kahju on: et neid pikki saali tagumisest otsast läbi vahekäigu lavale tulekuid-minekuid oli raske näha, need jäid publikule selja taha. Aga juba seegi, mida nägin, mõjus – need valgused, milles tuldi, ja need tempod tundusid lavastuse hästi tugeva osisena. Mõjutasid „valijat”.

See lavastus hajutas minus trafaretse mõtte, et poliitikasse tullakse aadetega, aga võim ja raha rikuvad inimese ära. Sain kinnitust, et poliitikasse tullakse juba rikutuna. Kas see oli eemärk?

Eraldi tahaksin lavastaja Jaak Printsi kiita selle eest, kuidas ta oskas kokku sulatada noored ja vanad näitlejad. See on tase ja pedagoogi tarkus. Nemad olid võrdsed.

Mis puudu jäi

Mis puudu jäi, on minu käest küsitud. Lootusest! Vahel on vägev, kui lavastus lootust ei anna, aga mulle tundub, et hetkel nii ei peaks.

Sellest lootusest muidugi ka jäi puudu, et äkki lavastus mõjutab poliitilist tegelikkust. Et lööb õhu puhtaks. Vastupidi – ei mäleta, kas seda öeldi otse või mõtlesin ma selle välja, aga teadmine, et teised on veel hullemad, jäi. Kuhu niimoodi edasi Eesti? Isegi kui tahaks.

Lavastus rääkis meile pilkaval moel sellest, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Seda mõtet, et me tuleme rikutuna nõukogude ajast, ma seekord ei märganud. Pigem seda, et inimene ongi loodud olema küüned enda poole ja ei saagi teisiti kui hammas hamba vastu. Mis rahva teenimisest me räägime! Muidugi oli sellel lavastusel vaimukas väljanaerev alatoon, aga ta mõjus mulle ikkagi tõe kuulutamisena – lepi, ori, missa ju!

Teadmist, et madal ja kõrge üheskoos, teineteist toetades eksisteerida – nagu looduses on – inimühiskonnas ei toimi, on raske taluda.

Mõtlesin kaua, milline luuletus võiks seda tegelikku julgustükki Eesti teatris iseloomustada ja siis meenus, kuidas Tõnis Tulp kunagi seitsmekümnendate lõpus laulis Peep Ilmetit: „Võib-olla, et ripub me rajal suur silmuseks silmatud köis, võib-olla meil homset ei ole, kuid olnu on jäädavalt meis.”