Kunstnik Estookin tegi Kuressaare Teatris oma esimese ja seejuures tähelepanuväärse lavakujunduse. Kunstnik paneb altarimaali elama, nii, et temast saab kaheinimese tüki, kolmas tegelane.

Päev pärast esietendust jooksis Estookin Tartus oma elu esimese poolmaratoni. Selle aasta alguses, veebruaris, mõni päev enne Vabariigi sünnipäeva ja Venemaa Ukrainasse sissetungi teist aastapäeva, ilmusid Tallinna reklaamtahvlitele Õismäel, Lasnamäel ja Mustamäel pildid purukspommitatud majadesttahvlite nägemisulatuses. Sellegi suurt tähelepanu pälvinud kunstprojekti taga oli kunstnik Estookin koostöös Rebeca Parbusega. Näituse koondnimi oli „Hetk”

Tere Saame tuttavaks. Mina olen Margus.

Saame tuttavaks. Jaa, ma olen kuulnud. Mina olen Estookin.

Ütledki enda kohta Estookin?

Jah, nii on. Väga kaua aega on olnud nii. Umbes aastast 2009.

Miks?

Valisin endale ise selle nime. Estookini nimi tuli erinevatest tähtedest ja sõnadest, mida kritseldasin oma vihikukaanele põhikoolis. Soovisin endale nime, millega tunda end rohkem endana kui oma pärisnimega.

Sul on ilus pärisnimi ka?

Jaa. Mu kodanikunimi on Milla-Mona.

Milla-Mona! Kõlab armsalt. Ja see ei sobinud.

See on ikkagi minu nimi, aga ma lihtsalt ei kasuta seda kuskil. Jaa. 

Kas see maratoni jooksmine on mingi moevärk?

Ma isegi ei tea, kas on moevärk? Aga jooksmine on tõepoolest aina populaarsemaks muutunud. Nagu on mujalgi räägitud, siis generatsioonides on toimunud mingisugune muutus. Inimesed ei lähe enam baaridesse, vaid lähevad jooksuklubidesse. 

Kui pikk see poolmaratoni distants on?

21,1 kilomeetrit. Ma ei ole seda varem teinud. Ei ole jooksja olnud. Esmalt oli soov lihtsalt end proovile panna ja vaadata, kuhu suudan oma keha viia. Ja jäin edasi jooksma. Alustasin alles sel suvel jooksmisega. 

Kui vana sa oled?

Olen 27.

Ja Kunstiakadeemia teatrikunstnikuna lõpetasid?

Aeg on üks moonutus. Ma ajan tihti segamini, kas 2021 või 2022. 2022 ikka. Ehk siis 2 aastat tagasi. 

Sa olid Ene-Liis Semperi õpilane. Kas tema, no jah ta ei ole sundija, aga kas ta ütles teile, et minge ikka teatrisse ka?

Ta nii ei öelnud, pigem üritas ta meile anda võimalikult laialdased teadmised, et me saaksime oma teed valida. Stsenograafia tundus minu jaoks eriala, mis aitaks mu paremini mõista, kuidas teha näitusi ja ruumilahendusi. 

Oota, teha näitusi? Mis see tähendab, oma näitusi või kujundada teiste omasid?

Enda. Mul oli selle jaoks vaja laiemat silmaringi. Minu huvi seisnes selles, kuidas eksponeerida teoseid nii, et kogu ruum elaks. Alates teostest ise kuni atmosfääri, heli ja lõhnani välja. Kuidas tekitada teoste eksponeerimisel mitmetasandilisust ja tervikut. See on ka võrreldav teatriga. Teater huvitas mind samuti juba väiksest peale, kuid ma ei oleks osanud ette kujutada, et tegutseksin teatrikunstnikuna. Stsenograafia erialal õppides aga mõistsin, et see on meedium, kus ma saan kõik oma oskused kasutusele panna. 

Mida sa õppisid Ene-Liisilt?

Õppisin? Üks asi on Ene-Liisilt õppida aga tegelikult ka kogu meie kursuselt. Meid oli kursusel kokku viis (lisaks minule Anita Kremm, Kristel Zimmer, Liisamari Viik ja Linda Mai Kari). Oleme ka täna tihedalt seotud omavahel. Ene-Liis oli meid õpetades täpne ja taktitundeline. Ma arvan, et kõige suurem õpetus, mis sain, on see, kui oluline on meeskonnatöö. Ja kuidas enda ego maha tallata. Suur osa oli tõesti üldiste tehniliste oskuste omandamine, aga veel olulisem oli mõistmine, kuidas endast lahti lasta ja samas endaga uuesti tutvuda. 

Nii pagana noorelt saad selle tähtsusest aru? Enda otsimise raskusest.

Jah. Selle tükiga nüüd, „Kõndida vee peal”, oli mul samuti see küsimus, kuidas täita kunstniku rolli nii, et jääksin iseendale truuks.

Mis on see piir sellele, mida on vaja teha arvestades näidendi teksti ja milline on enda kunstnikuvisioon? Kuidas teenida võrdväärselt nii lavastust kui ennast? Seda piiri otsides sai tehtud mitmeid kavandeid. 

No nii, miks ikkagi kaks aastat aega võttis, enne kui jõudsid oma nö. erialase tööni?

Olin teinud vabakutselisena tööd nii ülikooli ajal kui enne seda. Alates albumikujundustest kuni reklaamini. Pärast ülikooli tundus minu jaoks loogiline liikuda projektitööde pealt edasi reklaamivaldkonda. Reklaamiagentuuris töötamine pakub mulle tihedamini võimalusi töötada erinevate projektide kallal ja samuti ka mõttekaaslaseid. Sellega on kaasnenud tööalane ja ajalise resursi stabiilsus, mis on mulle oluline. See stabiilsus annab mulle 

võimaluse puhata, mis omakorda võimaldab mul paremini luua.

Aga looming?

Oma loomingu jaoks olengi jätnud need vahemomendid, mis tekivad agentuuritöö kõrvalt. 

Ja üks selline oli „Kõndida vee peal” lavastuse kujundamine. Saan aru, aga mis see reklaami töö on?

Olen Optimist Creative’is kunstiline juht. Minu roll on luua ja olla vastutav reklaami ja turundusprojektide visuaalsete aspektide üle. See tähendab visuaalse stiili loomist ja järjepidevuse tagamist erinevates meediumites nagu trükk, digimeedia ja video nii, et see vastaks kliendi ja tema brändi nägemusele.

Lõppeesmärk on loovmeeskonnaga luua visuaalselt köitvat sisu, mis edastab sihtrühmale suunatud sõnumit.

Rääkisid ego allasurumisest. Kui klient on kunstikauge ja saadab su visiooni pikalt, kas oskad käitud?

Selliseid olukordi ikka tekib, kus klient ja loovmeeskond otsivad pikemalt ühist keelt. Kusjuures seda võib juhtuda oodatust tihedamini. Aga asi pole selles, kas keegi on kunstikauge, vaid siin on ka oluline, milline on kommunikatsioon. Kliendi ja loovmeeskonna aktiivne suhtlus on vajalik, et kõik asjaosalised mõistaksid ühtselt projekti eesmärki ja töökäiku. 

Sa suudad olla diplomaat?

Jah. Tööalane kriitika pole isiklik. See on profesionaalse töö üks osa.

Sul oli näitus New-Yorkis?

Jaa. See oli 2023. aastal. Ka see oli vahemomendil, mis tekkis reklaamiagentuuri töö kõrvalt. Näituse nimi oli “Õied ja pihtimused”, mis rääkis iseendale otsa vaatamisest ja endaga leppimisest. See on siiani minu omaloomingust üks mu lemmiknäituseid. 

Loomulik. Äge ju, et näitust teed New-Yorkis ja esimese lavakujundus Kuresaares?

Mis puudutab töötamist, siis võtan neid kahte asukohta üsna võrdväärselt. Olgugi, et New York on suurlinn ja Kuressaare on suvist Itaaliat meenutav väikelinn. Mõlemad kohad on mulle saanud südamelähedaseks ja täiesti erinevatel põhjustel. Mulle meeldib New Yorki räpane hingus ja seal ei-keegi olemine rahvamassis. Mulle meeldib Kuressaare rahulikkus ning perekondlik tervitus kohalikus pagariäris. Kuid olenemata lokatsioonist, on töötamise viis endiselt põhjalik.

Sa suutsid Kuressaare Teatri väikesest teatrisaalist teha kiriku?

Jaa, mis oligi see eesmärk. Lavastaja Jaak Allik tahtis alguses kujundusse päris altarimaali. Pärast, kui olin näidendi läbi lugenud, pakkusin talle välja, et teeme liikuva. 

Esmalt käisin kirikutes ja tutvusin erinevate altarimaalidega. Kuid Jaaguga vesteldes tunduski õige antud tüki jaoks kujutada altarimaalina hoopis seda, kuidas Jeesus kõnnib vee peal, sest see on näidendis läbiv metafoor. Samuti andis see võimaluse olla altarimaali kujutamisel mängulisem. 

Esmalt maalisin kaks digitaalmaali Photoshopis, kus ühel visuaalil kujutasin Jeesust kõndimas vee peal selg vaataja poole ning teisel visuaalil nägu vaataja poole.

Nendest kahest enda maalitud teosest lasin tehisintellektil genereerida erinevaid versioone pildirea jaoks, et saaksin teha altarimaalist liikuva pildi. Kokku tuli üheksateist kaadrit, mis ma panin veel läbi tehisintellekti omavahel moonduma. 

Nii staatilise kui ka liikuva materjali puhul, mida lõi tehisintellekt, pidin tegema palju korrektuure Adobe Photoshopis kui ka Adobe Premiereis. Parandades valgust ja varju, aga ka suuresti anatoomiat. See on omaette käsitöö, mis nõuab akadeemilise kunsti teadmisi. Kõige suurem väljakutse oli see, kuidas teha altarimaali liikumine vaevumärgatavaks. See nõudis eraldi videotöötlust, kui ka täpset ajastust laval sündivaga. 

Valgus? 

Valgus on üks olulisemaid osasid lavakujundusest. “Kõndida vee peal” valguskujundaja oli Tarmo Matt, kellega panime paika, kuidas valgusega kujutada vee sillerdamist, müstilisust, meenutuse ja oleviku vahel liikumist. 

Tehnilised oskused, aga alus on ikkagi loominguline käsitööoskus?

Ikka. Arvutiprogrammid ja tehisintellekt on tööriistad. Ja töö tegemise viisid on pidevas arenemises. Rääkides tehisintellektist, siis selle kasulikkus on automatiseerida ja kiirendada tööprotsesse. Teisest küljest on loomingu taga ikkagi inimene ning tema teadmised. Näiteks digitaalmaalis on endiselt oluline mõista akadeemilise maalikunsti aluseid. Kust tuleb valgus ja kuhu langeb vari? Mis on perspektiiv? Teadmised värviteooriast ja anatoomiast…

AI-l põhinevad tööriistad muudavad digitaalsete visuaalide loomise kättesaadavamaks inimestele, kellel puuduvad arusaamad kunsti loomise tehnilistest oskustest. Tihti vajavad tehisintellektiga loodud visuaalid vigade parandust ning ma ei räägi ainult, et on vaja eemaldada tehisintellekti loodud inimese käel kuues sõrm. Selleks, et miski mõjuks usutavalt, tuleb mõista, mis teeb midagi usutavaks. Selleks, et reegleid murda, tuleb esmalt reegleid teada. 

Akadeemilised oskused on alus?

Jaa. Annan loenguid Eesti Kunstiakadeemias stsenograafia osakonnas teemal digitaalne kavand. Räägin ka oma tudengitele, mis on oluline selleks, et luua üks usutav digitaalne teos.

Teisisõnu õpetan, kuidas mõelda programmis Adobe Photoshop. Kuidas püstitada endale eesmärk ja kuidas seda digitaalsete tööriistadega lahendada. 

Stsenograafia osakonnas õpetan esimest kursust, aga annan loenguid ka Avatud Akadeemias, kus on erinevate taustadega ja vanustega inimesed. 

Mis edasi saab? Teatrit tahad ikka veel teha?

Teadsin, et kui Jaagu kutse vastu võtsin, siis avan enda jaoks Pandora laeka. Kartsin, et see hakkab mulle meeldima ja olin seda varem sellepärast vältinud. Seega, jah. Tahe on teha ka  järgmist lavakujundust. Küsimus mida? Ei tea. Olen märganud, et parimad asjad juhtuvad ootamatult.

Praegu on mind ees ootamas kaks suuremat reklaamikampaaniat. Ja Kunstiakadeemias algavad mul uuesti loengud. 

Sinu näitused? 

Tegelen parasjagu digitaalmaalide seeriaga, mis käsitleb inimseisundeid seoses üksilduse ja ajaga. Samuti on mul soov teha dokumentaalne fotonäitus jäädvustustest New Yorkis. Kuid mõlemad projektid on veel pooleli ja ootavad oma aega. 

Ilmus Maalehes.