Jaak Alliku 26. lavastus „Kõndida vee peal” Kuressaare teatris kinnitas mu varasemat mõtet, et arvamusi kirjutav Jaak Allik on terav ja oma eriarvamustega tüüp aga lavastav Allik laseb enamsti etendusel rahuliklt kulgeda väga midagi rõhutamata ja esile toomata, usaldades autorit, näitlejaid ja publikut.

Pärast esietendust tekkis meil sõbraga dialoog nähtust ja ta tõi esile stseeni, kus 35aastane ajakirjanik Trond (Tanel Ting) küsib 50aastaselt piiskopiks kandideerivalt kirikuõpetajalt Marionilt (Piret Rauk), mida Jumal Stalini ja Breivikiga teeb. Kas ka andestab? Kuidagi automaatselt ütlesin, et ei, aga põrgu on tühi, sest kogu kurjus on maa peale lastud.

Nüüd kirjutades mõtlen näitlejate mu jaoks teatud pühalikule vaoshoitud mängulaadile. Näidend võimaldaks sosinaid ja karjeid. Need on näitlejate mängus olemas loomulikult, aga kõik on pisut hillitsetud. Ja siin tuleb mängu selle etenduse kunstnik Estookin, kes teeb Kuressaare teatrist kiriku. Loob õhkkonna, kus karjumine pole kohane. Loob kunstiteose, teeb valgusega vett, nagu Kristus veest veini tegi.

Lisaks sünnib kõik see, mis sünnib, pärast matusetalitust ja kogu tegevust vaatab altarimaalil pealt omamoodi elus Jeesus Kristus. Lavastaja Allik on, nagu ütlesin, hea oma delikaatsuses ja nii näitlejad kui publik tajuvad ruumi pühadust. Isegi niikaugele lähevad nad, et lavastuse tekstist on välja visatud seal algselt olevad roppused. Mõte sellepärast tõesti kaduma ei lähe. Alliku tekstirežii on täpne. Näitlejad teavad, mida mängivad ja mõttetihedus jõuab kohale

Kihilisus

Bengt Ahlforsi näidend ja Alliku lavastus koosneb sisuliselt kahest osast, üks neist maailmavaateline. Nagu heas näidendis ja lavastuses ikka, on need küljed omavahel läbi põimunud. Esitatakse küsimusi ja teooriaidki, räägitakse liberalismist ja konservatiivsusest, pedofiiliast paljust muust, immigratsioonini ja islami usuni. Küsimused mis on tõde ja mis armastus loosunglikku vastust ei saa.

Lasen tegelastel huvi tekitamiseks ise rääkida, pannes kõrvuti kaks tsitaati, mis näidendis muidugi kõrvuti ei ole. Marion: „Ma ütleksin niimoodi: kaasaegsus on muutumas vanamoodsaks, see on tupiktee. Vaba, mõistuslik indiviid, kes kogub siit ja sealt killukesi oma isikliku maailmapildi jaoks – see oli romantiline soovunelm. Me oleme kõik selle aja ja olude produktid, kuhu me sündisime.”

Trond: „Ma tahan lihtsalt teada, millesse teie usute. Kõike seda /jura/, mis käib risti vastu nii mõistusele kui ka teadusele ja mida haritud inimesel on võimatu tõsiselt võtta, peate teie oma ametikohustuste tõttu jutlustama, on ju nii? Usutunnistus! Neitsist sündimine? Ihu ülestõusmine? Et Eeva loodi Aadama küljeluust?”.

Marion ütleb, et palvetab selle ühtsuse eest maailmas, mida võis vanasti kirikuesistel platsidel märgata. Trond vastab, et meil on Facebook.

Teine pool etendusest on isiklik, seksuaalne.Siin tuleb muu hulgas mängu „ahistamine”. See, kuidas kaks asjaosalist 23 aastat hiljem näevad ühte eluseika. Juba etenduse alguses tuuakse mängu liblika tiivalöök, mis võib tõsta tornaadosid ja muuta inimeste saatust.

Marion ütleb eespool nimetatud Facebooki kohta: „Jah, ja iseenesest on see hea, aga sellest ei piisa. Vaatamata kõigele pole me siiski mingid küberolendid, me oleme inimesed, lihast ja verest. Ja vaimult. Aga ka meie vaimne pool vajab füüsilist lähedust teiste inimestega, midagi, mille ümber koguneda ja mille eest seista. Usku.”

***

„Kõndida vee peal” on näidend ühes vaatuses, autor on öelnud – ja lavastaja Allik seda mu meelest väga arvestab –, et teine vaatus (kõik see, mis edasi saab) sünniks vaatajate koduteel, kodudes ja peades.

Ilmus Maalehes.

Kuressaare teatri hetkesisust – kärpehirm

Kuressaare teater elab nagu teisedki teatrid kärpehirmus. Nende olukorra teeb kehvaks see, et kui teistelt väiketeatritelt kärbitakse 4%, siis neile võib see tähendada 8% kärbet.

Teatri loominguline juht Aarne Mägi seisab keset väikest kabinetti, ajab käed laiali ja küsib, kustkohast siin midagi kärpida on. See pilt jääb meelde.

Kaheksa protsenti kärbet tuleb sellest, et teatril on leping, mis ütleb: kui kultuuriministeerium kärbib toetust neli protsenti, teeb seda samavõrra ka teine sihtasutuse asutaja Saaremaa vald. Kui ministeerium toetust tõstaks, tuleks seda teha ka vallal.

Praegu on Aarne Mägi sõnul nii, et SA Kuressaare Teatril on kaks asutajat: riigi poolt kultuuriministeerium ja omavalitsusena Saaremaa vald. Eks kõik ole ikka ka läbirääkimiste küsimus.

2024. aasta eelarves panustavad nii riik kui ka omavalitsus võrdse summa, kumbki 247 254 eurot.

Raha laekub ka teatri omatuludena, millele lisanduvad veel teatri taodeldud ja saadud projektitoetused Kulkalt, Teater maale programmist ja mujalt. Eelarve kogumaht on tänavu 741 457 eurot.

Kuressaare teatris töötab 14 inimest. Palgal on kolm näitlejat ja üks lavastaja. Näitlejatööd teeb tihti ka Teatrijuht Piret Rauk. Mängukavas on 7 lavastust.

420 000 eurot on tööjõukulu, millest makstakse koosseisuliste töötajate palgad ja käsunduslepinguga töötajate tasud. Need viimased on publikuteenindajad ja garderoobitöötajad. Lisaks makstakse siit veel nendele külalisnäitlejatele, kes ei saa esitada arvet.

Halduskulud 2024. aasta eelarves moodustavad veidi üle 240 000 euro, selle summa sees on siis maja ülalpidamiskulud, transpordikulud.

Kuressaare teatri saalis on 215 istekohta pluss neli kohta küljeloožis, mida välja ei müüda.

Saaremaal elab 33 300 inimest, Kuressaares kuskil 13 000. Teater mängib ka väljaspool Kuressaaret – Saaremaal, Hiiumaal ja ka Mandri-Eestis.

2024. aasta jaanuarikuust kuni septembri alguseni külastas teatrit veidi alla 10 000 piletiga vaatajat. Koos külalisetendustega külastas teatrimaja 16 000 inimest.

Hooaja/aasta repertuaari valides järgitakse kolme põhimõttelist suunda: üks kohapärimusega seotud lugu, suvelavastus, lastele/noortele mõeldud lavastus.

Praegu on repertuaaris kolm lavastust noorele vaatajale ja publikupuuduse ja mängukordade üle nuriseda ei saa. Näiteks lastelavastust „Sipsik” on näinud 17 500 vaatajat. „Varsti on sajas etendus ja lugu läheb edasi, sest põlvkonnad on juba vahetunud,” ütleb Aarne Mägi.

Kui me temaga teatri sisust räägime, ei tea me veel, et „Kõndida vee peal” esietendus kujuneb suursündmuseks.

Ilus Maalehes. Pildistas Meriliis Metsamäe.