Täna mõtled humanismist, homme reedad kodumaa? Betti Alver kirjutas 1940. aastal: „Vaim, kandes kord triumfipärgi/ ja rikast rüüd,/ praevardas väntas nuumat härgi –/ kuid nüüd? kuid nüüd?/ Jõuk püsib nüriduses hardas/ ja pärg on pärg./ Kuid sõber, tea: nüüd vaim on vardas/ ja väntab härg.”

Betti Alver kirjutas ennast igavikku. Ilmselgelt luuletas ta härjast, aga pidas silmas diktaatorit. Ühte pätti. Meil on demokraatia ja meie vaimu keerutavad härjad. (Kõik kindlasti pätid ei ole.) Kollektiivselt keerutavad. Valusalt kõigile teistele. Ja ikka nii, et tahtsime paremat, aga välja tuli nagu ikka. Selle vaimukeerutamise juurde käib pidev jutuvada. Seda nimetatakse aruteluks, mis aitab jõuda „õigete” lahendusteni.

Tasakaaluga on kehvasti.

Mõelgem või prioriteetidest – saadet „Mis värvi on majandus” näidatakse kell kaheksa ETVs ja saadet „Plekktrumm” kell kümme ETV 2s.

Näitlejad avaldavad meelt, õpetajad streigivad. Rail Baltic aina kallineb, ja sellele eraldatakse nipsust üsna sama suur summa, kui kultuurilt kärbitakse.

Rahvas ka olla vähem jooma ja suitsetama hakanud, aktsiisi laekub vähem ja kultuurkapitalil pole rahaga hõisata. Hasartmängumaksust laekuvad eraldised siiski olevat suurenenud, nõnda et elame-näeme. Elame-näeme, kui pikaks kasvavad kultuuriinimeste järjekorrad selle kapitali ukse taga.

Ma väga loodan, et kultuuriministeerium ei lase sündida kusagil läbi lipsanud mõttel, et teatrite juhtideks peaks palkama kultuurist kauged, aga ennast juhtide ja majandajatena tõestanud inimesed.

Betti Alveri kallim, tema abikaasa Heiti Talvik, kelle NKVD saatis asumisele Tjumeni oblastisse ja kes seal suri, on nii ka kirjutanud: „Kui tal’ timuk nööri viskas kaela,/ kraaksus ta veel, takerdudes paela:/ „Vennad, hüvasti! Ma kärvamast ei tõrgu./ Põmmdi veel üks peer — ja viuhti alla põrgu!””