Uku Uusbergi Linnateatri suurlavastus William Shakespeare´i „Nagu teile meeldib” on professionaalne. Sõna professionaalne tähendab ses kontekstis meisterlik. Mis see on?

Meisterlikuks teeb lavastuse läbikomponeeritus kuni viimase detailini. Miski pole juhuslik, vaid kõik on kõige teenistuses, valgus, muusika, laulud, tantsud, lavakujundus, parukad, grimm, kostüümid… Ja mis peamine, kõik on ehtne!

Lavastaja Uku Uusebergi eristab enamikust lavastajatest see, et teeb ka näitejuhi tööd ja- see paistab silma ja kuuldub kõrva ka ta viimases lavastuses. „Nagu teiele meeldib” lavastuses ei ole ühtegi nõrka või ennast silmnähtavalt kordavat näitlejatööd.

Uku Uusberg ujub me tänase esiletõstetava n-ö peavooluteatriga vastuvoolu. Seletan: Eesti teatri tendents on kaldu sinnapoole, et enam ei tehta teatrit, vaid seda, mida nimetatakse etenduskunstiks. Uku teeb endiselt teatrit ja innustab ka teisi seda tegema. Veel enam – seda, mis Uusbergi lavastustes sünnib, saab nimetada teatrikunstiks.

Võib öelda ka nii, et Uku Uusberg ja Linnateatri trupp ei lähene teatrile tootepõhiselt, vaid aatepõhiselt. Ja selle südamesiiruse tunneb vaadates ära. Tehtu erineb peavoolu eksistentsialismihõngulistest apokalüpsise kuulutustest. Tõsi ju see, et headuse võit on kunstmuinasjuttude väljamõeldis, aga see helguse usk aitab meil kindlasti õnnelikumad olla. Ikkagi see mitme Uusbergi tõdemus – armastus on kõige all.

Vastuvoolu ujumise all ei mõtle ma ainuüksi seda, et Uku Uusberg ei kasuta oma lavastajatöödes kaameraid ja üha suurenevaid ekraane. Ta lavastustes on sees heas mõttes teatraalsus. Näitleja ei ole tal osalisena ainult märk, vaid elus inimene oma vigade ja voorustega. Tegelased, kes laval, nad on omavahel suhetes ja sõltuvustes. Etenduse kulgedes muidugi võivad suhted muutuda. Uku Uusbergi lavastatud maailm ei ole polariseerunud, ta teab, et maailmas on – või veel hiljuti olid – olemas ka pooltoonid.

Polüfoonilisus

„Nagu teile meeldib” lavastuse juurde tulles, võtab Uku lavastada 425 aastat tagasi kirjutatud komöödia ja paneb selle, tundub, et pea muutmata kujul lavale nii, et see on mõjuv. Selle lavastuse narri nimi on Luisk, mis ju üsna mitmemõtteline. Lisaks luiskamisele on luisk see, millega vikateid ja nuge teravaks tehti kunagi, mõnel pool ehk tehakse seda ka täna. Ja Luisu mõtted on Georg Meri tõlkes näiteks sellised: „Usu mind, omaette vaadatuna on see tore elu, kuid arvestades, et see on lamburielu, ei kõlba ta kuhugi. Arvestades, et see on üksildane elu, meeldib see mulle väga; kuid arvestades, et see on omaette elu, on ta läbinärune. Arvestades jällegi, et seda veedetakse nurmedel, on see mulle hästi meeltmööda; kuid arvestades, et see ei kulge vürstiõuel, on ta igav. Kuivõrd see on mõõdukas elu, sobib see teadagi minu meelelaadiga; kuid et sel puudub suurem küllus, on ta tülis mu söögiisuga. Kas mõistad sa midagi filosoofiast, lambur?” No on ju, nagu teile meeldib?

Iseloomulik sellele, mida ma nimetan vastuvoolu minekuks, on ka see, et et Uku Uusberg ei lase Shakespeare´i uuesti tõlkida, vaid võtab vana ja ilusa tõlke, millest läbi närida on täna juba raske. Aga, et eesti keele ilu säiliks… on läbi närida võimalik ja on võimalik seda lavalt esitada nii, et see on arusaadav. Arusaadavaks ja lihtsaks aga muutub see tekst ja Georg Meri tõlge vaid siis, kui seda esitavad näitlejad sest aru saavad, mida ja kuidas ütlevad. Ja seda lavastus tõestab.

Avanemised

Eile, kui täiskuu valgustas ööd, mõtlesin aknast välja vaadates taas sellele Linnateatri lavastusele. Seal tagalaval tõusis ja loojus kuu. Äkki seesama kuu? Mulle meeldib mõelda, et see kuu, mis ka 21. sajandi lavastuses Ardeni metsa valgustab, valgustas seda ka siis, kui William Shakespeare selle näidendi kirjutas ja poisiks riietunud tüdruk ei olnud tavaline.

Lavastuse teatraalsust saab nimetada ka muinasjutuliseks. Laval, lavakujunduses on kaks erinevat maailma, lossi suursugusus ja metsa vägevus. Eks seda või ju võtta vastandusena, et linnalossis valitseb kurjus ja metsas, koopas tarkus ja headus, aga omamoodi kõhedust tekitavad nad mõlemad.

Uusberg kasutab lavastades nii eeslava, kesklava kui tagalava, see annab sündivale sügavuse ja mõõdu. Kuidas linnalossimüür külgedele laiali laotub ja sellest tekib mets, on lisaks sellele, et ilus vaadata, ka avanemine. Ja kui metsast taas lossimüür saab, võib mõelda sulgumisele…

Uusberg ei kasuta oma lavastustes mikrofone, mis näitlejate hääli võimendaks, nende hääled kannavad ise ja loomulikult. Niisama on valitud muusikaga, seda ei võimendata, vaid lastakse väga headel muusikutel esitada naturaalselt ja ilmselt originaalpillidel sest kunagisest Shakespeare´i ajast. See on originaalne. Ja ka siin ei ole lavastaja printsiibis kinni, selgub, et tagalava metsale helilise sakraalsuse lisamiseks on kasutatud rippuvaid mikrofone. Abinõu toetab eesmärki.

Ses lavastuses on kunstnik näitlejatele kujundanud kostüümid, mida saab meie ajal vaadata kui ebamugavaid ja imelikke, ent selles lavastuses nad äkki näitlejaid ei sega. Hoopis toetavad.

Kokkuvõttes on „Nagu teile meeldib” teatrit rikastav lavastus. Seal on palju vaadata. Kui asetada see lavastus mingile skaalale ja teda võrrelda, siis mina paneksin ta ühte pihku Tiit Ojasoo Draamateatri lavastusega „Vend Antigone, ema Oidipus”. Need lavastused on vormilt väga erinevad, aga mõjult mu jaoks ülimalt sarnased. Mõlemad lavastused rikastavad teatri väärtusruumi.

Eraldi:

Uku Uusberg: ideaalid on sõja absurdsuse tõttu kustumas

Margus Mikomägi

Lavastaja Uku Uusberg ütleb, et tema jaoks pole juhus, et Shakespeare kirjutas samaaegselt komöödiaga „Nagu teile meeldib” oma “Hamletit”, milles on selle autori kõrgeim tase!

Miks Shakespeare 21. sajandil?

On selline ütlemine, et Shakespeare on iga näitleja kodumaa. Minule lavastajana on alati olnud erakordselt oluline koostöös näitlejaga luua tema rolli, seekord siis liikuda igaühega koos sinna “kodumaale”. See on igaühega ilus koostöö, mis on mu jaoks ka kogu teatri kunstilise juhtimise vundament – soov teha oma teatri näitlejatega sügavat ja pühendunud koostööd! Lisaks oli mulle eraldi oluline, et kaks uut noort näitlejat sukelduksid truppi ja koostöösse. See kõik on teatri seesmise juhtimise mõttes vajalik ja oluline ning minu arvates loovad kõik näitlejad väga kaunid rollid, kõik (ka kõige arhailisemad) mõttekäigud ja kujundid on kaetud ning organism elab ja hingab terviklikult. Kui palju see kõneleb vaatajaga, sõltub inimesest endast – täpselt nii palju nagu teile meeldib.

Miks sa võtsid lavastamiseks just selle Shakespeare´i komöödia? Nimeta kolm peamist põhjust neist paljudest?

1. Shakespeare’i loodud maailmades on alati sügavalt polüfoonilised juhtumid, milles kõigis avaneb halastuse ja armastuse temaatika läbi huumori ja filosoofia ja suure tegelaskonna. Kui materjaliga piisavalt kaua istuda, hakkab avanema miski, mis algul pole nähagi, iga „juhtumi” allhoovus – just see tundus selle materjali juures oluline. Juhtum, mis avaneb läbi kahe paari vendade, kes on valmis üksteist tapma ja mis siis saab. See konflikt on olemuselt sama jabur, kui venelaste ja ukrainlaste vastasseis ja kui vaid juhtuks niisamuti, kui juhtub näidendis “Nagu teile meeldib”. Täna tundub mu arvates oluline äratada ellu ideaale, nii teatrikunstilisi kui elamise omi, mis sõja absurdsuse tõttu on kustumas, ent ometi on looduslikult inimese pärisosa. Ka sellest just see konkreetne näidend jutustab.

2. Näidendis „Nagu teile meeldib” käib sündmuskohtade vastandumine läbi linna ja looduse (väline vs sisemine, fassaad vsausus). Mulle tundus oluline ehitada tänasele inimesele seda õhustikku, pakkuda talle installatiivset vana head teatrit, kus ruumid on suured ja müstilised ning kus iga tegelase mõte avaneks nii, et me sellest aru saaksime.

Lisaks Shakespeare’i kujujundimaastik Georg Meri tõlkes, mis on lummavalt arhailine, kuid kui on lõpuks rahuliku analüüsi abil avatud, muutub hämmastavalt arusaadavaks ja ka täna vaimukaks ning oluliseks, on oma olemuselt samuti väliselt üks, seesmiselt midagi muud. Lõppeesmärk ühesõnaga, et kogu tegelaskond mängiks ühes natuke teistsuguses maailmas, aga nii tõeliselt, et see meile avaneks ja avaks midagi, millest me kõik koosneme. Ajastus püsimine on muinasjutuline filter, et tekitada ajamasina kogemust, mille abil virgutada vaataja ajurakke ja turgutada tema ilumeelt – mõlemat on hetkel tarvis teatris väga toita.

3. Pealkirjas (ja ka näitemängus endas) „Nagu teile meeldib” on peidus kogu polariseerumise läte. Olge kõik vabad, nagu teile meeldib (liberaalsus, üksikisiku vabadus), olgem kõik nii, nagu teile (seal) meeldib (konservatiivsus, hierarhia). Kus on reeglid ja seadused, linnas ja metsas, südames ja ajus jne. Leidlik fraas ning nii meeldivalt paljutähenduslik, et puhas rõõm avada nii mitme tahu alt kui võimalik – As You Like It. Ning olen vägagi kindel, et täpselt nii mitmetähenduslikuna oli see pealkiri ka autoril 425 aastat tagasi leiutatud. Lisaks “You” küsimus, mis inglise keeles on nii Teie kui Sina ning on kindlasti ka Jumal.

See on mõistagi ka suur armastuslugu, mis on koomiliselt viltu oma kummalises suhtes sugude pihta ning arhetüüpset naisalget ja meesalget avav. Ka see tundus sobivat just tänasesse kujunevasse lääne väärtusruumi kui midagi vajalikku ja mõtlemapanevat ning ka lihtsalt naljakat.

Veel eraldi:

„Nagu teile meeldib”

Lavastaja Uku Uusberg

Kunstnik Jaagup Roomet

Kostüümikunstnik Eugen Tamberg

Valguskunstnik Rene Liivamägi

Grimmikunstnik Anu Konze

Muusikajuht Andrew Lawrence-King

Liikumisjuht Eve Mutso

Helikujundus Arbo Maran

Lavavõitlus Indrek Sammul

Konsultant Kristjan Üksküla

Osades: Kaspar Velberg, Hele Palumaa, Kristiin Räägel, Laurits Muru, Rain Simmul, Allan Noormets, Andero Ermel, Argo Aadli, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla (külalisena), Tõnn Lamp, Egon Nuter, Indrek Sammul, Mart Toome, Simo Andre Kadastu, Sandra Uusberg, Hele Kõrve, Epp Eespäev, Andrew Lawrence King (külalisena), Meelis Orgse (külalisena), Peeter Klaas (külalisena), Tõnis Kuurme (külalisena), Taavet Borovkov, Jaak Kaljurand, Jasper Roost, Ingvar Uski, Johanna Liiv, Külli Pavelson, Loreta Janson

Ilmus Maalehes.