2024. aasta Suveteatri mängukavas on Pärsiat, ufosid ja Eestit

Siin on ühes jorus nüüd kõik see, mis puudutab selle suvist teatrit, soovitusest selleni, millest kirjutasin. Valiku tegin peaaegu õige. Nägin rohkem, kirjutasin pisut vähem, aga pettuma ei pidanud. MM

Eesti Teatri Agentuuri andmebaas ütleb, et saabuval suvel on me teatriilmas tulekul 48 esietendust: juunis 22, juulis 16 ja augustis senistel andmetel 10. Tegelikult tuleb uuslavastusi ilmselt rohkemgi. Mida siis ikkagi vaadata tasub? Pakun oma esialgse, kahtlemata subjektiivse valiku.

Juuni: Eesti Teatri Agentuuri koduleheküljel kirjas 22 esietendust

1. „Richard III tagasitulek kell 9.24 saabuva rongiga”

Muidugi on esimese huvitekitaja pealkiri – Richard III ja rong? Kuidas nii?

Selgub, et Pärnus Endla teatri suures saalis 1. juunil esietenduva näidendi autor on Prantsuse näitleja ja näitekirjanik Gilles Dyrek. Muidugi on tegu komöödiaga. Näidend on uhiuus, maailma esietendus toimus 2022. aastal Avignoni festivalil ja oli 2023. aastal Prantsuse teatriauhindadel nomineeritud parima komöödia kategoorias.

Teater tutvustab lavastust muuhulgas nii: „Kokkuvõtteks on ainult kaks viisi suremiseks: kas rahus iseendaga, see tähendab teistega, või sõjajalal kõigiga, see tähendab iseendaga.“ See on tarkus, mille pensionile jäänud endine edukas poliitnõustaja Pierre-Henri ühelt kohtumiselt üles korjab. Nüüd, elu lõpul on ta otsustanud selle tarkuse järgi toimida ja iseendaga – see tähendab oma perekonnaga – rahu teha. Perekondlikust puhkusenädalast vanas maamajas saab aga tormiline rännak läbi peresuhete, eluvalede ja teatritõe, viies Pierre-Henri palju kaugemale, kui ta oleks osanud oodata. Või nagu ütleb üks tegelastest: „Teatris on kõik tõsi. Teater võib olla puhas vale, aga see vale muutub tõeks, sest kõik on valmis uskuma, mida meile jutustatakse. Kõik on tõsi, isegi kui mitte miski pole tõsi. Ja elus on vastupidi: ühel päeval sa avastad, et kõik, mida sa tõeks pidasid, oli vale, ja kõik vajub kokku … Üksainus asi on vale ja mitte miski ei ole enam tõsi.“

Lavastab Ingomar Vihmar, kunstnik on Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater). Ka näitlejate koosseis on paljulubav. Mängivad Liis Karpov, Fatme Helge Leevald, Kleer Maibaum, Saara Pius (külalisena), Siim Angerpikk (külalisena), Sten Karpov, Priit Loog, Sander Rebane, Indrek Taalmaa (külalisena).

2. „Rahamaa”

Kuidagi intrigeeriv on, et selle loo lavastaja on Hendrik Toompere jr, kes lavastas Ameerika rahamaailma näidendi „Lehman Brothers”, millel tänaseni raske pileteid saada. Kui palju on „Rahamaa” „Lehman Brothersi” vend või järg, kas neid saab seostada?

„Lavastus on sissevaade maailma, mis avaneb vaid ülirikastele, ja annab aimu, kuidas rahapesu on kujundanud lääneriikide poliitikat juba aastakümneid ja miks sellisest hämarast rahast nii raske loobuda on,” tutvustatakse Mehis Pihla tekstil põhinevat näidendit.

Draamateatri lavastust mängitakse Tartus, esietendus on 6. juunil 2024 Kammivabriku tehasehoones (Teguri 28a, Tartu).

Seda, mida näeme, tutvustatakse nõnda: „Loo keskmes on Tartust Annelinnast pärit noormees, kes satub tutvuste kaudu tööle pealinna panga välispanganduse osakonda. Osakonna põhiklientideks kujunevad idabloki oligarhid. Äri läheb väga hästi, Skandinaavia panga filiaali teenus on kindel nagu „šveitsarskaja”, salajane nagu „ofšornaja” ja lähedane nagu „peterburskaja”. Lõpuks on kliente nii palju ja käive nii suur, et kõigiga ei jõua enam viina juua, aga peab. Peategelane seikleb Euroopa parimates suusakuurortides ja Venemaa avarustes. Saab osa oligarhide lahkusest ja julmusest, prostituutidest ja turvameestest. See on tumeda huumoriga vürtsitatud lugu, kus sularaha ei tassita portfellis, vaid ratastega reisikohvrites.”

Lavastuse kunstnik on Kristjan Suits, Osades Tõnis Niinemets, Viire Valdma, Gert Raudsep, Markus Luik, Karmo Nigula, Inga Salurand, Nikolai Bentsler, Märten Metsaviir, Taavi Teplenkov, Christopher Rajaveer, Hanna Jaanovits (EMTA Lavakunstikool), Helena Lotman, Kersti Heinloo, Raimo Pass, Melani Mõtlik, Kersti Kuuse.

Ja nagu „lavastuses „Lehman Brothers”on lavastuses tegelane bänd: Maria Faust (Taani/Eesti) – saksofon/kapellmeister, Mads Hyhne (Taani) – tromboon, Oscar Andreas Haug (Norra) – trompet, Toomas Oskar Kahur – tuuba, Ahto Abner – löökpillid.

3. „Üks helevalge tuvi”

Köidab tähelepanu, et näidendi on kirjutanud ja lavastavad selle koos Mari-Liis Lill ja Priit Põldma.

Näidend põhineb Elin Toona mälestustel ja tema autobiograafilistel teostel „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust”, „Lotukata”, „Kolm valget tuvi” ja „Ella”. Eesti Draamatetri teine uuslavastus esietendub ja teda mängitakse alates 19. juunist 2024 Uuemõisa mõisas (Lossi 4, Uuemõisa, Haapsalu).

„Üks helevalge tuvi” on lugu kolmest naisest, kes on teel tõotatud maale, teadmata, kus see asub. See on lugu sõjast ja selle tagajärgedest lapse silme läbi. Aga eelkõige on see lugu tohutust elujõust, mis hoiab inimest püsti ka kõige keerulisematel aegadel.

Lavastuse koduleheküljelt selgub, et lavastuse „Üks helevalge tuvi” aluseks on kirjanik Elin Toona elukäik. „1944. aastal, vahetult enne Punaarmee sissetungi, põgenes seitsmeaastane Elin koos ema ja vanaemaga kodulinnast Haapsalust Rootsi poole. Sinna nad aga ei jõudnudki. Pagulasteekond viis Elini hoopis Saksamaale, Inglismaale ja viimaks Ameerikasse. Alles 2021. aastal kolis Elin Toona tagasi Eestisse, oma kodumaale,” kirjutatakse lavastuse tutvustuseks.

Kunstnik on Laura Pählapuu. Helilooja Rasmus Puur. Mängivad: Teele Pärn, Britta Soll, Kaie Mihkelson, Laine Mägi, Emili Rohumaa, Kristo Viiding, Richard Ester, Daniel Coll.

4. „Pink päikesepaistel”

Esimese tõuke just seda suvelavastust vaadata annab erakordne näitlejate koosseis.

Muidugi on hea lavastuse sünniks vaja ka lavastajat ja Vilja Nyholm-Palm seda on. Tema tehtud on muu hulgas aegumatu teleseriaal, Jaan Krossi „Wikmanni poisid”.

Näidendi „Pink päikesepaistel” autor on Ron Clark. Selle loo tutvustuses öeldakse, et „Pink päikesepaistel” on teravmeelne, vaimukas ja väga soe lugu vanadekodu elanikest. See on omamoodi kummardus eluaegsele sõprusele ning samas südamlik peegeldus sellest, milliseid pettumusi, rõõme ja ootamatusi võib saatus su ette heita ka vanadekodu pingil istudes…

Tegelaste kohta öeldakse, et härrasmehelik optimist Harold on olnud kolm korda abielus, rääkimata lugematutest kõrvalsuhetest. Burt on teravmeelne pessimist. „Adrie Adrienne Bliss on ilus ja müstiline filminäitlejanna, kes annab meestele uut ainet vaidlusteks ja võistlemiseks. Toob vanadekodusse uusi tuuli – organiseerib tantsuõhtu, päevase väljasõidu ning kui selgub, et kogu asutus tahetakse ära müüa, siis ka filmigrupi vanurite toetuseks dokumentaali tegema. Ometi on Adrienne’il omad keerulised saladused …”

Vanadekodu kujundab Karmo Mende. Mängivad Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Kersti Kreismann (Eesti Draamateater), Meelis Rämmeld (Endla Teater).

Esietendus on 27. juunil 2024 Teeristi Villa teatrigaraažis Noarootsis, kus on ka järgmised etendused.

5. „Kuninga käsk”

Siin on huvi tekitajad näidendi autor Mart Kivastik ja mängukoht Tartu Ülikooli muuseumi toomkiriku varemetes.

Vanemuise teatri suvelavastust tutvustatakse nii: „Nooruke Käsu Hans saab pooljuhuslikult Rootsi kuningalt ülesande, mille täitmiseks ei piisa ühest eluajast. Kuni käsk pole täidetud, ei või Hans hetkegi puhata. Ta peab rändama sajandite ja pealinnade vahel ja väsimatult kuulutama oma käsku. Tal tuleb sekkuda kuningriikide saatustesse ja seista ajalooliste suurkujude kõrval, kuid kõige raskem on tal end kuuldavaks teha kodumaal. Ränd läbi aegade on kord lustakas, kord murelik – just nagu elu ise.”

Lavastaja on Tiit Palu, kunstnik Maarja Meeru. Muusika autor Ardo Ran Varres, laulusõnade autor Aapo Ilves. Mängivad: Karol Kuntsel, Lena Barbara Luhse, Ken Rüütel, Kaarel Pogga, Veiko Porkanen, Kristin Prits, Rasmus Vendel, Greg Värnomasing, Ruslan Trochynskyi, Rute Trochynskyi.

Esietendus 28. juunil Tartu Ülikooli muuseumi toomkiriku varemetes

Juuli: Eesti Teatri Agentuuri andmebaasis 16 esietendust

1.”Viimase Pärsia keisri mõrv”

Siin on nüüd esimene magnet Tadžikistani lavastaja, kellega tutvusin eelmisel aastal Narva Vabaduse festivalil.

Lavastaja Barzu Abdurazzakov on Aasia maailma tuntuim lavastaja, on guru. Lisaks on tal üsna palju konflikte sealsete regioonide võimudega.

Meil lavastab ta Barham Beyzaie loo sellest, miks variseb kokku Pärsia impeerium ja läheb araablaste kätte. Kuninga põgenemised, intriigid, korratus sõjaväes, teiste reetmine ja ebaõnnestumised. „Üksi jäänud, väsinud ja näljane kuningas otsustab ööbida veskis, kus kuninga ehetest võrgutatud veskimees sooritas pärslase jaoks ennekuulmatu pühaduseteotuse – ta tapab kuninga unes.”Kindlasti võib sellest lavastusest oodata mitmekihilist mõistujuttu.

Lavastuse produtseerib teater R.A.A.A.M. Kunstnik on Riina Vanhanen, muusialine kujundaja on Ardo Ran Varres. Mängivad: Jarmo Reha, Riina Maidre ja Jaan Tristan Kolberg.

Esietendub 4. juulil 2024 Kernu mõisa küünis.

2. „UFO”

Ei oska siin eelistada lavastajat kirjanikule või vastupidi. Vaatama meelitab kooslus.

Lembit Peterson on Theatrumis lavastanud kolm Ivan Võrõpajevi näidendit. Kõik tähelepanuväärsed – „Joobnud”, „Delhi tants” ja „Iraani konverents”, nüüd siis näidend nimega „Ufo”. Ivan Võrõpajev otsis interneti teel inimesi, kes väitsid, et neil on olnud kohtumine maavälise tsivilisatsiooniga. Ta valis paljude oma kogemusest rääkinud inimeste seast välja need, kelle lood tundusid kõige adekvaatsemad, kohtus nendega, filmis neid ja kirjutas nende lugude põhjal stsenaariumi. Nii avanevad paljude inimeste elu lood: nende hinged, samuti neid kujundanud olud ja igatsused.

Etenduse käigus annavad oma erilistest kohtumistest rõõmsalt ja samas tõsiselt tunnistust 9 meie planeedi eri paikadest pärit, erineva eluea ja kutsumusega, mitmesuguseid ameteid pidavat naist ja meest.

Lavastuse kunstnik on Kalju-Karl Kivi. Video- ja valguskunstnik Leon Allik. Helilooja Tõnis Leemets.

Mängivad Ott Aardam, Andri Luup, Helvin Kaljula, Teele O’Brock, Laura Peterson-Aardam, Tarmo Song, Anna-Magdalena Peterson, Merlin Kivi, Jonathan Peterson, Mark Erik Savi.

Esietendus 4. juulil 2024 Viinistu Katlamaja Teatrisaalis

3. „Rohelised niidud”

Siin ehk see huvi, et kuulda, kuidas kõlavad läinud sajandi 60nendate hitid, mida esitas Eesti Raadio meeskvartett, tänaste noorte meeste esituses

Muusikalise lavastuse autoreid on koguni kolm: Maarek Toompere, Ott Kilusk ja Tarmo Kiviväli. Lavastab Priit Võigemast. Sellise lavastuse juures on tähtis ka, et muusikajuht on Siim Aimla ja koreograaf Liisi Org.

Eesti Raadio meeskvartt koosseisus Uno Loop, Eri Klas, Arved Haug ja Kalju Terasmaa tegutses aastatel 1960 kuni 1964 ja sai oma üsnagi lühikese tegutsemisperioodi jooksul ääretult populaarseks ja armastatuks.

„Tänu neile sai Eesti rahvas kuulda selliseid laule nagu „Romantika”, „Viljandi serenaad”, „Imeilus suvepäev”, „Sügisesed kirjad” ja muidugi „Rohelised niidud”. Neis lauludes ei räägitud sõnagi nõukogulikust ülesehitustööst ega viisaastakuplaani täitmisest, vaid kaunist Eesti loodusest, suhetest ja armastusest,” tutvustavad tegijad lavastust.

Mängivad: Priit Võigemast, Birgit Sarrap, Priit Strandberg, Mait Malmsten, Jan Uuspõld, Sepo Seeman, Peeter Oja, Kalle Sepp, Laura Kalle, Marianne Leibur, Mart Toome, Liina Tennosaar jt.

Esietendub 25. juulil Kiidjärve mõisapargis.

August, Eesti Teatri Andmebaasis seni 10 esietendust

1. „Hungerburg 2024”

Intrigeeriv igast kandist vaadates. Ivar Põllu eksperiment. Ja koht Narva-Jõesuus, mida esimest korda nimega Hungerburg nimetati 28.08.1684.

Tartu Uue Teatri koduleheküljel on kirjas keeruline formuleering, et tegemist on ekapistliku viiepäevase kunstiretriidiga. Panen arusaamise kergendamiseks siia definitsioonid Vikipeediast: „Eskapism on reaalsusest eemaldumise, argielust kuhugi kaugele eemale (näiteks kujutlusse) põgenemise soov.” „Retriit (inglise keeles retreat, ‘taandumine’, ‘tagasitõmbumine’, ‘süvenemine’) on intensiivne vaimne praktika, meeleharjutustega tegelemise aeg paljudes traditsioonides. Retriit võib olla nii üksildus kui ka kogukondlik kogemus. Mõned retriidid toimuvad vaikides, teised võivad sisaldada ka vestlusi, loenguid, arutelusid vm, sõltuvalt korraldusest ja/või osaleja(te) mõistmisest ja tavadest. Retriit toimub enamasti eraldatuses, retriidikeskuses, kloostris vm. Retriit annab aega mõtisklusteks, palveks või meditatsiooniks.”

Ja siis on tegijatelt ja selle väljamõtlejatelt ka lihtsam tõlgendus, tegu on kobarlavastusega: „Valikus on lavastused, filmid, näitused, kontserdid, privaatsed sessioonid ja avalikud installatsioonid. Kõik on loodud sellesse toimumispaika, viieks päevaks. Kõik on iseseisvad teosed, kuid koos, ühes kohas ja ajas võimendavad üksteist. Tuleb kohale tulla ja olla. Teha oma programm ja usaldada voogu.

Ühed sündmused on suurearvulised, teised privaatsed. Enamasti kindlal kellaajal, mitu korda päevas. See kõik on plaani osa. Kindlasti tekib küllastuse moment, tahaks lihtsalt olla. Selleks on loodud kureeritud vaheala. On kinnine vaheala ja avatud linna-ala, kuhu pääseb ligi ka piletita. On paar erinevas stiilis baari ja kontsertpaika, kus igal õhtul esinevad erinevad kollektiivid. Nagu ikka sanatooriumis. Oli.”

Lavastajad: Joel Väli, Andreas Aadel, Renate Keerd, Ivar Põllu, Rene Liivamägi, Janek Murd, Maarja Mänd, Jaanus Kaasik, Kirill Havanski, Maria Reinup, Madis Ligema.

Dramaturgid: Andreas Kübar, Ivar Põllu, Roos Lisette Parmas, Sylvia Köster.

See kõik on paganama põnev. Eksperimentaalne, otsinguline… Täpse plaaniga saab tutvuda Tartu Uue Teatri koduleheküljel.

Esietendus 14. augustil 2024 Mereranna puhkekodus Narva-Jõesuus. Ja jätkub 15., 16., 17., 18. augustil Eesti ilusaimas kuurordis.

P.S. 3.–7.juulini toimub Rakveres järjekordne teatrifestival Baltoscandal, seal toimuva leiate aadressil https://www.baltoscandal.ee/.

Emajõgi, rahamaa – kes neid suudaks ühenda?

Enne kultuuripealinnas Tartus lavale toodud „Emajõe sünni” ja „Rahamaa” nägemist vasardas miskipärast peas: Emajõgi, rahamaa – kes neid suudaks lahuta … Võtmes, et Emajõgi on igavene nagu kuritegelikud rahapesuskeemidki. Lavadel nähtu sundis küsimuse ümber sõnastama.

Ma ikka ei mõelnud hästi, kui lubasin kirjutada koos neist kahest kultuuripealinna Tartu märgilisest lavastusest. Nii erinevad on nad, et kohe, kui hakkad võrdlema, teed ühele neist liiga.

Isegi suurtel ekraanidel toimuv neid lavastusi ei ühenda. „Emajõe sündi” saadab varem valmistatud ja monteeritud film, „Rahamaa” film sünnib kohapeal, selle võtavad siin ja praegu üles kaks kaamerameest ja kohapeal režissöör.

Pettusel seisev rahamaailm ei ole mind kunagi võlunud nii, et oleksin sellesse sisse pugenud. Ma pole seda ka väga põdenud, et raha mind ei armasta. Muidugi on armastuse puudumine, nagu enamasti ikka, vastastikune.

Seevastu jõgi, liikuv vesi, see, et ei saa kaks korda astuda samase jõkke, ka vee hääl on mind enda meelest alati võlunud. Isegi vaimustanud. Nii, et ei saa selleta elada.

Seega: kui sättisin kahe etenduse vaatamised järjestikku, eeldasin, et Emajõgi kannab mind kaugemale. Et rahapesust kõneleva näidendi lavastus lööb närvisüsteemi sassi, ja seejärel loodus, mütoloogiline, eesti väga heal luulel põhinev oratoorium korjab selle taas kokku. No ei läinud nõnda.

Ilus muidugi, aga aru ei saa

Mu vana tark sõber iseloomustas nähtud „Emajõe sündi” kahe sõnaga – ilus ja igav. Selles on omajagu tõtt. Ilu avaldus suurel ekraanil jooksvas filmis. Filmi aga oleks pidanud tegema elavaks selle taustal lauldavad tekstid – jah, muidugi loodushääled ka.

Kui kavalehel on kirjas, et lauldakse Jaan Kaplinski, Aleksander Suumani, Artur Alliksaare, Hendrik Visnapuu ja Uku Masingu luuletusi, siis ma tahaks neid kuulda ja aru saada mõttest. Aru saada sellest, miks just need järvede ja jõe kaadrid on seotud just selle või tolle luuletusega. Kahjuks ei kuulnud ma välja (loe: ei saanud sõnadest aru) isegi rahvalaulude tekste, mis ju mul isegi lihasmälus olemas on. Lühidalt: mul jäi puudu kohtadest, millega haakuda. Ja siis olingi eksinu seisus: jõge tead, aga ei tea, kus sa seal parajasti asud.

Mõtlesin Märt Matis Lille n-ö uusklassikalisest helikeelest, et äkki ma lihtsalt ei ole sellega harjunud ega suuda seda vastu võtta sellepärast. Ma ei ole kunagi olnud hukkamõistja, ikka tahan mõista. Aga kuna helikeelde pandud sõnad, mida laulsid Iris Oja ja kammerkoor Collegium Musicale rütmistatud mõtetena minu mõtteid edasi ei viinud, siis otsisin pidepunkte kõikjalt, ja nii ei suutnudki keskenduda voolavusele. Usun, et just voolavus oli selle etenduse märksõna.

Muidugi tundsin ära jõefilmi monteeritud kaadrid Kaljo Põllu graafilistelt lehtedelt, aga see jäi vaid pelgalt äratundmiseks. Kuna emotsionaalset tervikut meeltes ei tekkinud, jäi vaid õlgu kehitada.

Kehv tunne tekkis, isegi see tunne, et olen milleski süüdi. Veel samal õhtul lugesin läbi kavalehe selle osa, mis pealkirjastatud „Kuidas mõelda jõest? Müüte Emajõe kallastelt” ja sain aru, et oleks pidanud seda tegema enne oratooriumi vaatamist-kuulamist.

Ahjaa, vaatasin igaks juhuks üle, mis oratoorium on, ja sain teada, et erinevalt ooperist ei kasutata seal lavakujundust, kostüüme ega liikumist. Need kõik olid „Emajõe sünnis” siiski olemas. „Oratoorium (itaaliakeelsest sõnast oratorio – ‘palvesaal’) on koorile, solistidele ja sümfooniaorkestrile kirjutatud mitmeosaline dramaatilisel süžeel põhinev heliteos,” loen Vikipeediast ja saan öelda, et seda ma Emajõe ääres Lodjakojas nägin, aga ei kuulanud välja.

Palusin lavastaja Margus Kasterpalult oratooriumi libertot. Ta saatis ja ma lugesin, loen veel. Põnev, mitmekihiline, mõttetihe mõtteaines. Mis peamine, arusaadav ning pilti ja teksti ühendav kirjeldus ja tekst. Mõtlesin ka seda, et kui koor ei saa laulda nii, et mõte selgelt publikuni jõuaks, siis oleks tulnud kõlanud luuletuste tekstid trükkida ja publikule jagada. Samas, teksti jälgimine laululehtedelt ju taas hajutaks tähelepanu ekraanilt, kus jõgi voolab ja aastaajad muutuvad.

Võimas oli pilt, mis avanes, kui etenduse lõppedes avanes Lodjakoja suureks ekraaniks olnud uks, kust valmis lodi Emajõkke lükatakse. Nägime jõge, kus uus lodi, mis minu jaoks kujutas Noa laeva, kuhu taimed, loomad ja inimesed paariti peale võetakse, et kõik edasi kestaks. See oli väga ilus ja mõjuv.

Äkki siis, kui lauljad oleks vanamoodsalt sõnad välja hääldanud … Võib-olla kiidaksin kogu etendust.

Kole hoopis kütkestas

Annelinna vaesest poisist välispanganduse osakonna suhtehalduriks töötanud Artur ütleb „Rahamaa” viimased sõnad: „Kurat, ikka veel saame!” Mõte selles, et suured sõidavad tõllas, vaesed ripuvad võllas. Mis tähendab ilmaelu kontekstis just elu Eesti Vabariigis … Suur saalitäis publikut on püsti ja aplodeerib ennastunustavalt.

Ühest küljest on ovatsioonidel ka põhjus: suurepärane, kuidas ja millise loomingulise koostöö energiaga meile pankades toimuvat musta raha puhtaks pesemist näidatud on. Samas see, mida tehakse, ja veel valusamalt see sõnum, et kui seda ei tee meie, siis teeb keegi teine, et kriisi ja sõdade ajal on kuritegelikul rahal ja inimestel, kes ennast sellega mis tahes moel seovad, eriti soodus võimalus rikastuda, peaks panema mõtlema panema, sundima korrakski endasse tõmbuma. See näide on nüüd pisike, aga iseloomulik maailmale, kus meil on õnn ja rõõm elada.

Kui Tartu kammivabrikusse etendusele sõit maksis jagamistaksoga 4 eurot, siis vahetult etenduse lõppedes, kogu publik ei olnud veel saalistki välja jõudnud, näitas nutitelefon taksojagamisteenuse arveks 10 eurot. Mis tähendab, et kui on kallis, käi jala. Või lavastuse kontekstis: vaeseks jääd siis, kui sa ei peta. Ennast ja teisi.

Lavastuse edu alus on muidugi Mehis Pihla väga hästi kirjutatud, üles ehitatud näidend. Selles saab igaüks veenduda, sest Eesti Draamateater on ka selles tipptasemel, et etenduse eel ja järel saab iga soovija selle näidendi raamatu endale kaasa osta. Et meeles püsiks.

Hendrik Toompere noorema lavastuse fenomenaalsus seisneb selles, et, kartmata mastaapsust, on ta suutnud üheks masinavärgiks liita teatri, filmi ja muusika. Kusjuures kõik kolm on ka eraldi vaadelduna väga head, aga nende koosmõju plahvatuslik.

Ma ilmselt lihtsustan, aga lavastajatäpsus ongi see, et ta ei lase lool kusagil laguneda. Lavastust hoiab mu jaoks tipptasemel koos ring, millest me välja ei pääse. Lavakujundus käib ringi, kaameramehed püüavad näitlejailmeid ja dialooge, käies ringi … Lavastaja lavastab nähtavaks selle ringi, mida me elus ju harva märkame. Ja see on vägeva väega tegu.

Mulle tuli pähe ringmäng „Kes aias”. Mäletate küll – sa otsi kohta, kus sa saad, ja lükka teine sisse. Ja see, et ringist – olgu siis siinkohal elu ringist, eestlaste eluringist – välja ei saa, on kole. Lavastuse sõnum, et meid pärast kolmkümmend aastat iseseisvust ikka veel võrdväärsete partneritena ei võeta, on ootamatu, valus ja kole.

Selle lavastuse hoog ja kaasakiskuvus tuleb rütmistusest, mis on mu meelest tehtud suurepäraselt. Varasemad sellest lavastusest kõnelevad lood kiidavad muusikalist kujundust ja nimetavad seal Maria Fausti Taani-Eesti tausta. Jah, muidugi saab selle muusika kohta, mis lavastust saadab, ehk öelda džäss, minul aga kõlksas pähe Väägvere pasunakoor, kes käis vankritega laulupeol. Pasunakooris on midagi eestlastele ürgomast, nii nagu ka selles, et oleme osanud ellu jääda mis tahes võõrvõimude vägivalla all. Kas rahavägivald ajab meid nüüd ummikusse? Meil enam miljonitest ei räägita, vaid miljarditest, mis puudu.

Vägevad näitlejatööd

Jah, muidugi algab teater näitlejatest. Mu meelest kordab lavastaja Toompere lavastaja Jaan Toominga tegu, pannes rahapesu näidendi peaosasse, seda tõsist ja suurt lugu vedama just komödiandi ja tippmeelelahutajaks saanud Tõnis Niinemetsa. Ja see ongi vägev, millega Niinemets hakkama saab. Ta sõna otseses ja ka kaudses mõttes poeb oma nahast välja, vahetab nahka, muutub sellega teiseks inimeseks, kui me harjunud oleme. Teeb seda meie silme all. Seda muutumist saab võrrelda näitleja Lembit Eelmäe tehtuga, kes Jaan Toominga lavastustes mängis suureks nii Kihnu Jõnni kui ka Põrgupõhja Jürka. Ka tema oli enne koomiliste pisiosade peal. Selline tegu näitab erakordse lavastajasilma olemasolu ja oma sisetunde usalduse edasiandmist valitud näitlejasse.

Kõigi näitlejate võime mängida kaamera ees ja kannatada välja suured plaanid on kindlasti omaette oskus ja harjutamise tulemus. Minu lemmik selles lavastuses on muidugi Gert Raudsep, kes on just selline pangadirektor, nagu ma neid usun olevat. Ja ta teeb seda, mis teeb, ülihuvitavalt – millised ilmed …

Ja veel ühte liini tahaks rõhutada, mis lavastuses rahapesudialoogide kõrval vaikselt kasvab. Peategelasest pankuri väikevend, kunstihuviline humanitaar Andro, keda mängib Märten Metsaviir. Poiss, keda tõsiste juttude ajaks toast välja lüüakse, aga kes vaatab pealt, saab ühiskonnakriitiliseks kunstnikuks. Pangahärrast suur vend Artur saab talle öelda, et selliseks sai Andro just tänu verisele rahale, mida ta võib hukka mõista, aga mis tal võimaldas õppida.

Muidugi ei ole vahest õigemat aega näidata teatris dramaatilist ja musta rahaäri. Samas olen üsna kindel, et kui „Rahamaa” loojameeskond seda mõtet teoks tegema hakkas, polnud olukord rahaga nii hull kui praegu. Või kui oli, siis me seda ei teadnud.

Eraldi:

Emajõe sünd“

Mütopoeetiline oratoorium

Muusika: Märt-Matis Lill

Libreto: Valdur Mikita ja Margus Kasterpalu

Loodusdokumentaal: Remek Meel

Video ja animatsioon: Taavi Varm

Lava ja kostüümid: Kristjan Suits

Valgus: Priidu Adlas

Liikumine: Ingmar Jõela

Lavastus: Margus Kasterpalu

Laval: Iris Oja, Andres Mähar, Endrik Üksvärav, Anna-Liisa Eller, Vambola Krigul, Anto Õnnis, Tammo Sumera, Ingmar Jõela, Steffi Pähn, Germo Toonikus; kammerkoor Collegium Musicale (dirigent Endrik Üksvärav).

Esietendus Emajõe Lodjakojas 13. juunil. Mütopoeetiline oratoorium „Emajõe sünd“ on osa Euroopa 2024. aasta kultuuripealinna Tartu põhiprogrammi kuuluvast Ellujäämise Kunstide loodusloovusfestivalist, mida korraldab Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed.

Rahamaa“

Eesti Draamateatri suvelavastus

Lavastaja: Hendrik Toompere jr

Dramaturg: Mehis Pihla

Kunstnik: Kristjan Suits

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Helilooja: Maria Faust

Helikujundaja: Lauri Kaldoja.

Videorežissöör: Ove Musting

Koreograaf: Eve Mutso

Mängivad: Tõnis Niinemets, Viire Valdma, Gert Raudsep, Markus Luik, Karmo Nigula, Inga Salurand, Nikolai Bentsler, Märten Metsaviir, Taavi Teplenkov, Christopher Rajaveer, Hanna Jaanovits (EMTA lavakunstikool), Helena Lotman, Kersti Heinloo, Raimo Pass, Melani Mõtlik, Kersti Kuuse.

Bänd: Maria Faust (Taani/Eesti) – saksofon/kapellmeister, Mads Hyhne (Taani) – tromboon, Oscar Andreas Haug (Norra) – trompet, Toomas Oskar Kahur – tuuba, Ahto Abner – löökpillid.

Esietendus 6. juunil Tartus Kammivabriku tehasehoones.

Lavastus kuulub Euroopa 2024. aasta kultuuripealinna Tartu sündmuste põhiprogrammi.

Eesti – maa, kus kullerid paljajalu käivad

Margus Mikomägi

Eesti Draamateatri Haapsalus esietendunud „Üks helevalge tuvi” on kurja eestpõgenemise ja tagasituleku, muutunud reaalsuse lugu. Ja ei teagi, kumb rohkem haiget teeb, kas see, et pead surmahirmus kodu maha jätma, kannad selle võtit kogu elu kaasas või see, et siis saad tagasi lapsepõlvekoju ja sind ei oota enam mitte keegi ega miski.

Kõnealune lavastus on hea klassikaline teater. Dokumentaalteater muidugi ka. Poeetiline ja argine.

Lähen siin alguses korraks argiseks. See, mida me nägime, on kirjanik Elin Toona lugu. Või peaks vahe sisse tegema ja ütlema: väliseesti kirjanik Elin Toona lugu. Näidend „Üks helevalge tuvi” on kirjutatud tema autobiograafiliste romaanide põhjal.

See argine on muuhulgas viide lavastuse lõpule, kus Eesti riigiametnikud kirjanikule ütlevad, et ta mäletab valesti. Ametnike kadalipp on lavastatud nii, et neid tundub olevat hordide viisi. Kelle poole Elin ka ei pöörduks oma sooviga seada õiglus jalule, saab ta ikka vastuse , mis seaduse seisukohast õige, aga inimlikust vaatevinklist isegi naeruväärselt julm. Õiglus oleks Elin Toona jaoks see, et kirjanik saaks mingilgi moel tagasi võimaluse elada Haapsalus, väikeses majas mere ääres, kus ta lapsena alustas. Reaalsus on see, et ta elab Taeblas kolhoosiajal ehitatud majas neljanda korruse korteris. Niipaljuks jätkus tal raha, et see endale osta, kui ta Ameerikast tagasi Eestisse kolis, koos pojaga.

Ma ei pääse argisuse mullist välja, Elin Toona sai oma kunagise kodumaja krundi eest Haapsalus 14 873 EVP-d. Siis oli nende väärtus 200 dollarit. Niisugune oli seadus. Täna maksaks selline mereäärne krunt asjatundjate sõnul vähemalt 150 000 eurot. Elin Toona on täna 86aastane intelligent.

Paljasjalgsed kullerid

Selles loos laseb Elin Toona poeg Rein, kes eesti keelt ei oska, tehisintellektil tõlkida oma vanavanaisa Ernst Enno luuletuse kus kullerkupp läeb paljajalu. See tõlgib „the courier goes barefoot…”, et kullerid käivad paljajalu. Poeg küsib, mida see tähendab. Ja ema siis selgitab, et tegu on lillega. Kollase lillega. Kullerkupuga, kes paljajalu läheb… Näidendi autorid ja lavastajad Mari-Liis Lill ja Priit Põldma ütlevad vaatajatele küll seda, et Ameerikas kullerkuppe ei kasva, aga ei seleta üle selle luuletuse suurt igavikulist plaani ja seda, et kullerkupud hakkavad Eestiski otsa saama… Selle konteksti annab stseenile kogu eelnev lavastus.

Ernst Enno kirjutas ka oma lapsepõlveranda jõudmisest, et siis maale pisarsilmi suud anda.

Mitu seppa…

Peaks vist pisut vaatlema ka näidendi ja lavastuse pealkirjaks olevat katket liisusalmist „Üks helevalge tuvi”. Ma püüdsin meenutada, miks ma seda tean? Arvan, et see teadmine on pärit ajast, kui olin eelkooliealine, kui oli eelkooliealine ja me peitust mängisime. Lugesime: „Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud. Luku võti katki murtud. Ütle, mitu seppa peavad seda parandama? Seda ütled sina, vana tatinina.” Aga kust just selline salm kuuekümnendate aastate lasteni jõudis, ei ole aimugi.

Muidugi on selle lavastuse valge tuvi Elin Toona ehk siis näitleja Teele Pärn. See on suur, emotsionaalselt raske roll. Teele Pärn tuleb elu tundma- ja selgeksõppimise muutustega kõitvalt, isegi näiliselt kergelt toime. Ja see noor näitleja suudab mängida nii, et on teine ja ja kolmas plaan selle välise taga.

Ükski suur roll ei sünni üksi, väikese kasvava Elina kõrval on ema Britta Soll ja vanaema Kaie Mihkelson. Kolm eri põlvkonda näitlejatena, kolm eri põlvkonda elukogemustelt ja teatripraktikalt ja kui need kolm on kõrvuti laval, siis mulle vaatajana tundub, et neile naistele ei ole maailma päästmine ka võimatu, kui nad hoiavad kokku. Ja ka siis, kui mõelda näidendi süžee ja tegelikult Elin Toona eluloo peale, siis justkui see ülepõlvkondade naiste omavaheline suhe ja üksteise toetamine aitaski neil elada ja ellu jääda.

Peaosaliste kõrval tegid hiilgavaid pisiosasid, karaktereid kõik lavastuse trupis mänginud näitlejad.

Kirjanik Ernst Enno oli huvitatud kõigest sellest, mis on meelteväline. Äkki ma teadsin seda helevalge tuvi salmi ainult sellepärast kogu elu, et mõista nüüd nähtud lavastust. Selleks, et igavikulisusest ja paratamatusest mõelda. Selleks, et mõista. Mitu seppa peavad parandama võtit…

Rahatuvi

Kindlasti hakatakse Draamateatri selle suve kahest lavastusest kõnelema koos. Teen algust, kuigi „Rahamaa” Tartus ja „Üks helevalge tuvi” Haapsalus on vormiliselt täiesti erinevad, on nad maailmatunnetuselt sarnased. Nad täiendavad üksteist.

„Valges tuvis” on selgelt loetav paralleel 1944. aastaga, kui Elin oma ema ja vanemaga Eestist paadiga põgenes, ja selle situatsiooniga, milles me praegu viibime agressiivse Vene riigi otsese ohu piiril.

„Valge tuvi” lõhub juba müüdiks saanud tõsiasja, et kõik eestlased, kes jõuavad Ameerikasse, saavad hiigelrikkaks. Selgub, et ei saagi kõik. Ja rahamaa on meie oma pealinnas, kus saadakse rikkaks ja kah kõik või siis enamik ei saa. Elu lühike, rahatuvi paksuke…

Lisaks valitud võrreldavatele teemadele näitavad just need kaks etendust ära Draamateatri uuenenud meeskonna võimekuse ja see on seda väärt, peab tõesti püsti tõustes aplodeerima.

Katkine klaver

Kohe kui ma Haapsalus Uuemõisa Idatiivas asuvasse mängupaika sisenesin – 1920.–30. aastatel oli see Läänemaa õpetajate seminari saal, Nõukogude ajal puidutööstus – ja märkasin lagunenud tiibklaverit, mõtlesin, et see on tegijate ilus kummardus Linnateatri lavastusele „Nachtland”, kus minu jaoks ka üks peamisi murekujundeid oli põlenud klaver. On see nii või mitte, polegi tähtis, tähtis on, et tekkis see seos. Aeg, kus kaks erinevat loojakooslust peavad ajastu sümboliks erineva lagunemisastmega tiibklaverit, teeb… no võiks teha ka võitlusvalmiks. Võiks anda lootuse, et asju on võimalik parandada.

Haapsalu lavastuse muusikalise kujunduse kirjutas helilooja Rasmus Puur ja selles muusikas oli lavastusele omaselt valu ja ilu. Dramatismi ja vaikust. Klaverit!

Lavastuse kunstnik Laura Pählapuu kasutab ära just selle ruumi erilisi võimalusi. Üks autor ja lavastaja Priit Põldma ütles, kui küsisin, kas see vahesein, mis eraldas n-ö taga- ja eeslava, oli ehitatud spetsiaalselt: „ Sein koos ukse- ja aknaavadega oli seal enne, aga nõukaajal kinni ehitatud. Me lasime need sambad ja ukseava välja puhastada. Uks ise on pärit mujalt, Laura Pählapuu leitud ja sinna avasse sobitatud.” Ruum, kus mängiti, andis lavastusele oma väe ja jõu. Tore, et autorid ja esitajad selle ära tundsid.

Õnne otsima

Mõte tegeleb mitu päeva pärast esietenduse vaatamist sellega, et lahkumine ei pruugi üldse olla nii valus kui tagasitulek. Peas keerleb kadunud poja tagasitulek. Ilus ja karm. Et lahkumise tunnet suudame kuidagi ette kujutada, aga mida tagasitulek tähendab? Ja kas üldse saab naasta sinnasamasse, kust kunagi ära mindi? Ikka seesama, et ei saa kaks korda astuda samasse jõkke.

Nähtu elustas minus ka 10 aasta taguse mälestuse, kui esietendus Tõnu Õnnepalu näidend „Vennas”. Vahest sellepärast, et see oli Sass Eelma lavastus ja Kaie Mihkelson mängis. Aga kindlasti ka miski ühine meeleolu. Eestlaste Ameerikasse mineku lugu oli ju seegi. Õnne otsimise lugu.

Äkki eristab eestlasi teistest rahvastest heatahtlikkus kurja maailma suhtes? „Üks helevalge tuvi” on kodutunde otsimisest maailmas.

Mille pärast imperaatorid surevad, tapetakse

Kernu mõisas näeb Tadžiki lavastaja toominglikku teatrit

Margus Mikomägi

Barzu Abdurazakovi lavastus „Pärsia viimase keisri mõrv” on intensiivne, kõrgendatud, võib öelda, et ooperlikus mängulaadis jutustatud tragöödia sellest, kuidas ainuvalitseja surmaga sureb ka rahvas.

Kui selle sissejuhatava lause kirja panin, tekkis endal küsimus, kas lavastaja ja näitlejad tahavad mulle äkki öelda, et diktaatorit tuleb elus hoida? No muidugi ei ole see nii. Seda aga öeldakse ja näidatakse mulle küll mismoodi inmesed hätta satuvad ainuvalitseja võimu all.

Kui püüda lavastuses nähtut-kuuldut ratsionaalselt seletada, jookseb mõte rappa. Pähe tekib paras ristsõnamõistatus, millel ühest vastust ilmselt polegi. Kasvõi see, et pealkiri räägib viimasest keisrist, aga lavalugu algab sellega, et surnud on meie õilis toitja, juhtide juht, omajate omaja, vankumatu valitseja, kuningate kuningas. Aga jah, need mõtted tulevad palju hiljem, kui etendus nähtud.

Kuskilt on meeles loosung, et Stalin, meie päike! Nii on ka muude paralleelidega. Lugu räägib Pärsiast, aga mõte läheb tänasele Venemaale. Kusjuures mõttevoolu sinna ei sunnita, ei otse ega vägisi. Kuuldud tekstide all on veel teine tekst ja ehk kolmas-neljaski, mis sinna pandud, mõeldes tänasele olukorrale Tadžikis. Millest meie suurt midagi ei tea.

Võlts ja päris paatos

Muidugi, mõistujuttu räägitaksegi ju selleks, et inimene mõistataks ja sellest protsessist õpiks õppimata. Mida rohkem on aega Kernus mängitavale lavastusele mõelda, seda keerulisemaks nähtud lugu läheb. Või ei saagi mõistujutt anda ratsionaalseid üheseid vastuseid? Küllap nii on, miks muidu on lavastaja ja Bahram Beyzaie näidendi põhjal kirjutatud uue lavateksti autor Barzu seadnud asja just nii, et kõik laval sündiv on ülitäpne. Pole üleliigseid sõnu ega žeste. See, mida näeme, on visuaalselt põnev, nagu juba ütlesin, intensiivne, totaalne teater. Vaataja haaratakse kaasa. Kui tekib vaikus laval, siis see on kuuldav.

Valitud mängulaadi saab nimetada ka ülemängimiseks. Kohe saab aru, et seda tehakse meelega. Palju on paatost. Ja meenub, et kõik paatoslik ei ole võlts, ma usun seda näitlejate siin ja praegu paatost. Usun, et teisiti nad ei taha ja ei saa.

Miks lavastaja valis selle loo jutustamiseks just sellise mängustiili? Võimalik vastus on, et sellepärast, et maailma suurtest asjadest ei saa ja ehk ei tohigi rääkida samal moel nagu poest vorsti ostmisest.

Ebaõigluse laitus

Jutt on ju maailmas aegade algusest valitsevast ebaõiglusest. Selle lavastuse liikumistes ja häälekasutuses ei viita miski argimaailmale, selles puudub realism. Ja tegelased ei ole lihtsalt inimesed, vaid sümbolid. Näitlejate mäng on lavastatud ülidramaatiliseks ja traagiliseks murdumise piirini. Ja väekaks ja suureks muutub see kõik, millest räägin, siis, kui näitlejad sellesse, mida nad teevad, usuvad, laskmata valitud stiili sisse ühtegi kahtluse varjundit. Nii oli.

Kunigas sureb

Autori ja lavastaja Barzu soovil sünnib loo jutustamine laval nii, et kogu möldripere – mölder (Jarmo Reha), naine (Riina Maidre) ja tütar (Marion Tammet) – vahetab mängu kestel rolle, kõik saavad mängida kuningat, kõik möldrit. Kusjuures see lugu on lavastatud nii, et osade vahetus nii-öelda nipsust, kostüüme ja grimmi muutmata, poolelt sõnalt, on arusaadav ja selge. Põnev ka.

Sellele, miks just nii, saalis mõtlemiseks aega ei anta. Miks just nii küsimus tuleb hiljem. Vastus ehk see, et impeeriumis, mida juhib ainuvalitseja, diktaator, on rahvas niisamamoodi diktaatorlik. Barzu sõnastas selle Maalehele antud intervjuus nii: „Kui selle ülemäärase uhkuse juures tuleb võimule tsaar, kellel pole ajusid, siis ei hävi mitte ainult riik, vaid ka selle riigi rahva konstruktsioon. Kui valitseja on rumal, siis ta külvab rumalust; kui on loll, siis ümbritseb ennast lollidega ja lollus levib kogu maal; kui on varas, siis kogub enda ümber vargaid ja kogu maal levib vargamentaliteet.”

Ni jääbki etendust vaadates meelde fraas: „Rahvast ei saa tappa, aga kuningat saab. Kui sureb kuningas, sureb ka rahvas.” Ja kusagil vaid korra mainitakse, et kuningat tohib tappa vaid uus kuningas. Aga selles lavastuses tapab kuninga vaene mölder. Möldrinaine lausa küsib: „Oh, kuningas! Sa ütlesid, et kui sured sina, sureb ka rahvas. Kuidas ootad minult, et veristan kogu rahva?”

Jah, nende lavamängude sees on ka see võimalus, et kuningas on tüdinenud, ei jaksa enam valitseda ja nõuab enda tapmist. Mõte läheb veel sinna, et kui kuninga, imperaatori, ainuvalitseja tapab keegi tema enda ringkonnast, siis saab ta tappes endale ka impeeriumi. Ja kogu rahva. Kas siis, kui mölder tapab kuninga, saab kuningas temast?

Põhjused, miks tappa

Noppisin etendusest põhjuseid, miks möldripere peaks tahtma kuningat tappa? Ahnus, kuningaga kaasas olev varandus. Kuigi, mis kasu on varandusest? Mölder ütleb: „Kullast oli kasu mulle siis, kui päästa see võis veel mu poega või ravida minu tütart. Mis kasu on mul tükist kullast, kui ma olen nüüd üksinda kõrbes?”

Kuningas on oma rahvale öelnud: „Mine külla. Ole, kes tahes, kel on lammas, peab teadma, et see on õigusega kuninga omand. Vägivallatse, varasta! Tee mis tahes! Te kõik olete röövlisoost.”

Kuningas on kutsunud sõtta möldri poja ja see on seal hukkunud. Kuningas vägistab möldri tütre ja magab ta naisega… See ühes möldriperes juhtuv on tõesti üldistatav kogu allutatud rahvale.

Ja veel on selles loos üks tegelane, kohtunik (Jaan Tristan Kolberg), kes lavastuse algul nõuab kuninga mõrvarite hukkamist, lubab suust välja rebida valeliku keele, aga lavastuse lõpus ütleb, et paisake pikali võllas. Ütleb, et las räägib legend, et ajalugu on võitjate rääkida.

Toominglik Barzu

Barzu Abdurazakov ütles pärast esietendust, et ta on kohtunud võluvate näitlejatega, et tema jaoks on näitlejad inglid. „Näitleja töö on võlukunst, see ei ole maine. Näitleja on professionaalne siis, kui ta on ingel. Ja inglite asi on muuta maailma. Ma siin Eestis nägin nelja inglit. Mõtlen neid nelja näitlejat, kes olid täna laval.”

Juba etenduse ajal läks mõte sellele, et Barzu on oma lavastamiselt ja ka retoorikalt sarnane meie Jaan Toomingale. Leidsin Jaani tsitaadi, mis üles kirjutatud „Kaupo ja Lembitu” proovis: „Mina usun teatrijumalasse ja teatrihaldjaisse. Osa peab hakkama näitlejat looma. Osa on eesti keeles õnn. Näitleja mõtleb ja elab õnnele. Väljaspool osa ei ole näitlejat olemas. Kui näitleja usub endasse, mitte oma osasse, on ta diletant.”

Mõlemad lavastajad omal moel nõuavad näitlejatelt maksimaalset muundumist. Nõuavad eneseületamist, enda unustamist ja osasse pugemist. Kernu lavastuse trupp seda tingimusteta teeb.

Eraldi

Pärsia viimase keisri mõrv

Lavastaja

BARZU ABDURAZAKOV (Tadžikistan)

Kunstnik

RIINA VANHANEN

Valguskujundaja

PRIIDU ADLAS

Muusikaline kujundaja

ARDO RAN VARRES

Etenduse juht

KAREN ADLER

Osades

MARION TAMMET

RIINA MAIDRE

JARMO REHA

JAAN TRISTAN KOLBERG

Selle pildi allkirjaks sobib lavastuse tekstiraamatus olev lõpumõte, mida ma lavastusest ei mäleta: „Et pääseks maailma piinast kõik need, kes seda lugu loevad! Kõndigu nad selle maailma pinnal sammul kindlal! Et nad abikätt ulatades ei kohtaks pistoda tera! Et nad iial ei näeks päeva, mil sõbrast saab vastane!”.

Nemad on jutustajad: Naine, Riina Maidre, Mölder, Jarmo Reha, Tütar, Marion Tammet ja Kohtunik, Jaan Tristan Kolberg.

Sthali grammatika” ehk Jumal vaatab sinu tisse

Poolprofessionaalne, on sõna, mis minu jaoks iseloomustab Albus Kukenoosi küünis esietendunud lavastust „Sthali grammatika”.

Poolprofessionaalne ei ole mõeldud hinnanguna. Lavastuse peaosades on tegevnäitlejad, selle meeleolud, atmosfääri ja ka tundetooni annavad aga amatöörid – kohalikud regilauluansamblid Arhailised Mehed ja Ambla Naised.

Seekord on Piibe teatri juht, näidendi autor ja lavastaja Arlet Palmiste võtnud raske ülesande rääkida tõsistest asjadest rõõmsas toonis, nii et publik, kes Kukenoosi seda lugu vaatama tuleb, oleks rõõmus juba enne, kui ta lugu vaatama hakkab, ja lahkuks teatrist veel paremas tujus. Tänu Arlet Palmiste ülevoolavale energiale see kõik ka õnnestub.

Kui eespool ütlesin, et koorid loovad lavastuse atmosfääri ja annavad lavastusele mõõdu, siis juba enne etendust teeb seda Arlet Palmiste ise. Pole ju vähetähtis, et autorit ja lavastajat jagub ka autode parkimist korraldama ja publikut tervitama.

Kukenoosi küüni ees on lavastuses mängivatest näitlejate suur raamitud foto. Arlet seletab saabuvale publikule, et see on fännifoto. „Selle ees saab pilti teha. Võite teha seal, mis tahata, võite suudelda.” Suudlemise soovitus tundub sellel hetkel pelgalt Arleti vaimukus, aga kui etendus läbi on, saan aru, et see jutt ei olnud üldse mitte niisama. Lähete vaatate, saate aru, ja äkki isegi suudlete.

Maa rahvas

Mu jaoks tegid selle lavastuse teatri seisukohast kõige huvitavamaks need, keda nimetame amatöörideks – kooride liikmed, kes kaasa mängides, nagu juba ütlesin, lavastusele mõõdu andsid. Huvitav polnud üksnes see, kuidas nad laulsid, vaid ka see, kuidas reageerisid, kuidas pühaikke rituaale läbi viisid, peategelasi saatsid ning kuidas lavale tulid, seal olid ja sealt läksid.

Toon ühe vahva näite. Seda ei tohi nüüd kindlasti võtta etteheitena. Kui mina oleksin lavastaja, siis ma seda üht asja paluksin igal etendusel korrata. Nimelt, ühe regilaulu ajal viskas üks laulev talunaine uhkel jala üle põlve, no nagu kontoripreili seda teeb. Viskas, laulis… See jalg oli üle põlve vaid korraks, siis sai naine ise aru, et nii ei sünni, ja istus, laulis, põlved pika kördi all ontlikult koos, edasi. See hetk jääb meelde. Ja nende talupoegi mängivate maainimeste näod.

Pooltoone, pooltoone

Professionaalsed näitlejad selles trupis pisiasjade otsa ei komista, nad teevad oma tööd, no korralikult, aga vaadates tekkis mul küsimusi. Ja isegi mitte näitlejatele, vaid lavastuse kunstnikule Riina Vanhanenile ja lavastajale Arlet Palmistele.

Üks ja peamine, mis siiamaani rahu ei anna: miks mõisnik Adam Schrafferile, keda alguset peale tutvustatakse kindralina, on pähe pandud pehme kauboikaabu ja kaela see valge krae? Nii mõjub ta musketärina. Riho Rosberg mu jaoks ei püüagi mängida kindralit. Ja sealt siis vastuolu.

Ühele tekkinud küsimustest sain hiljem vastuse, nimelt on selle lavastuse kindrali musketärlik väljanägemine ajalooliselt põhjendatud. Just selline oli olnud tolleaegne, moodne kindralimunder.

Saan aru, et mõisnik on jäik just usu teemadel, lubab maausulise nõianaise Ea (Liis Haab) korduvalt ära põletada, aga seda teeb ta pigem veendumusest kui sellest, et on kindral. Kui tal oleks peas tärniga müts, kas siis oleks teistmoodi, ma ei tea. Kindral kuidagi seostub mul sõnaga kindlus, nii et ehk siiski.

Mulle tundub, et kirjutaja Palmiste on siin põnevamalt mõelnud kui lavastaja Palmiste, sest erinevus kindrali ja kirikuõpetaja Heinrich Sthali (Reimo Sagor) vahel oleks visuaalselt teravam kui lihtsalt mõisniku ja kirikuõpetaja vahel.

Ja no hiiglaslikku metsseapead ükski eesti nõid, ma usun, oma rituaali ajal ei nüsinud. Saan endale öelda muidugi, et see on teater ning siin ei peagi otsima argi- ja ajaloolist tõde, aga see jäi silma, niisama nagu nõia vastuolulisus – ilus tark naine, aga pisut kurja moega.

Lavastuses on palju ilusaid misantseene ja kokkumängu. Kui proffidelt midagi enamat ootaks, siis ehk pooltoone. Aga taas sellele enda ootusele vastu vaieldes: see mida publik näeb, on komöödia, ja seal on paksud värvid mitte lubatud, vaid isegi ehk kohustuslikud. Ja naljakas tõesti on.

Keeletegu

Ma siiamaani ei ole nimetanud näidendi peateemat. Pastor Sthal koostab teistele saksa pastoritele eesti keele õpikut, et nood saaksid rahvale nende keeles jumalariiki kuulutada ja neid neid paganausust loobuma manitseda.

Nali ilmselt ei lähe kaduma, kui selle siin ära räägin. See on ka vaid üks näide eesti keele ilust ja sellest, kui raske on muukeelsel seda mõista. Talumees Ülo (Tarvo Sõmer) seletab Sthalile, et ta läheb nüüd. Ja pastorile ei mahu pähe, miks ta peab vastma, et mine-mine, mitte läheb-läheb.

Üldse on need keelemõistmise kohad Palmistel hästi kirjutatud ja näitlejatel hästi mängitud. Kas või see, kuidas Puuri sõjas käinud Ülo, kes natuke oskab saksa keelt, külaravale mõisahärrat tõlgib. Mõisahärra käsib lõpetada hooramine ja koju minna. Ülo aga ütleb, et mõisahärra käsib teil koju minna ja hoorama hakata. Ja rahvas rõõmustab…

Üks suur teema, mida näidendit lugedes märkan ja mis lavastuses esile ei tõuse, on Lutheri usu ja loomuliku loodususu vastuolu, mis mu jaoks on märgatav tänaseni. Aga ilmselt on nii, et kui seda teemat oleks tahetud lavastuses suureks mängida – näidend seda mu meelest võimaldab –, oleks see hoopis üks teine lugu ja lavastus.

***

Pärast lavastuse õnnelikku ja uskumatut lõppu istun Kukenoosi mäel, vaatan taamal laiuvat nisupõldu ja avarust, näen rõõmsana lahkuvaid inimesi ja mõtlen, kui palju ja vähe on tegelikult vaja selleks, et olla õnnelik. Kasvõi mõneks tunniks. Albus ikka tasub ära käia, seal jumal vaatab sinu sisse. Aga vabalt võivad S-täht ja T-täht selle keelesegaduste tüki järel ka sassi minna.

Lavastus

Stahli grammatika”

Autor ja lavastaja: Arlet Palmiste.

Mängivad: Reimo Sagor (Vanemuine), Tarvo Sõmer (Rakvere teater), Liis Haab ja Riho Rosberg.

Kaasa teevad regilauluansamblid Arhailised Mehed ja Ambla Naised.

Kunstnik: Riina Vanhanen.

Heli ja valgus: Jaanus Tüli.

Etenduse juht: Triinu Palmiste

Esietendus 16.juulil Kukenoosi küünis.

Lustakas juhtum segadustest keelte ja kommetega.

1623. aastal saabus Heinrich Stahl õpetajaks Järva-Madise kiriku juurde. Kohe asus ta võitlusesse kohalike inimeste nõidumiskommetega, kuigi need olid visad kaduma. Stahl asus õppima eesti keelt, et ennast maamatsidele arusaadavaks teha. Nii koostas ta esimese eesti keele grammatika.

Härraks olemise talumatu raskus, vol2*

Margus Mikomägi

Öö õigus”, mida mängiti 2024. aasta juulikuus Alatskivi lossi sõiduhobuste talli sisehoovis, on lõppenud. Aga lavastuse valus puudutus ja teemade aktuaalsus ei kao.

„Mis maa see on?”küsib Siiri Sisask Peeter Volkonski sõnadega „Mahtra sõja” lavastuse jaoks 1998. aastal tehtud laulus. „Mis inimestega juhtub, kui nad vabaks saavad?” küsib Toomas Suuman oma 2014. aastal esietendunud näidendis „Viimase öö õigus”. Ja nüüd, 2024. aastal küsis lavastaja Eili Neuhaus Toomas Suumani näidendile toetudes lavastuses „Öö õigus” neid asju veel tundlikumalt uuesti. Küsib, kuidas saada sirge selgrooga rahvaks?

Igavesed varjud

„Vaikus. Selles vaikuses hiilivad ringi mälestused. Nad on siin vangis. Nad kõnnivad ettevaatlikult ja kikivarvul ja ometi nõnda kõrvulukustavalt, et valus hakkab. Tühjus on alati valus. Unustatud tühjus seda enam.” Nii alustab Toomas Suuman oma näidendit.

Publik seda teksti ei loe ja ei kuule, see on kirjutatud näitlejatele ja lavastajatele, kes seda kunagi mängima hakkavad. On mu jaoks väga Toomas Suumanit iseloomustav. Oma näidendile paneb Suumann nimeks „Viimase öö õigus”.

Ka mina loen seda alles pärast Alatskivi vabaõhulavastuse nägemist. Loen ja see valus magus puudutus on tagasi, mis lavastuses sees. Maani kummardus vabale mehele Toomas Suumanile.

Jah, muidugi neile, kes publiku hulgas Toomas Suumanist midagi ei tea, on see ehk vaid köömes kergem vaadates kaasa tunda neile, kes vabadust mõistavad vaid isikliku heaolu ja valitsemisena. Kes ei taha aru saada, et vabadus annab võimaluse olla suur.

Aquila non capit muscas.” See ladinakeelne väljend tähendab, et kotkad kärbseid ei püüa. Ehk: suured inimesed ennast peenrahaks ei vaheta. Või nagu ütleb Tõnis Rõuk, Ojastu suurtalunik selles lavastuses: „Riigi võib iga mees vabaks kuulutada, aga inimest….”. Ja sealsamas ka nii: „Inimesi pidi käivad ainult ahnus saada ja hirm kaotada. Kui pole enam hirmu ega ahnust, siis vast tuleb vabadus, ainult ei tea, kas siis veel on inimesi selle vabaduse jaoks…” Tuleb väga tuttav ette.

Omadele võõras

Lavastus „Öö õigus” on eestlaste sisemaailma süvenev lugu. Psühholoogiline lugu sellest – eks julm ole enda kohta nii öelda ja mõelda –, kuidas orjarahvas vabaks saades ei ole vaba, vaid tahab olla orjapidaja.

Loo taustast. Noor mõisahärra tuleb Berliinist Eestisse, selle tundega, et tuleb koju. Mõisavalitseja ja talumees on osanud selle mõisa seoses vabaduse tulekuga paljaks varastada. Noor mõisahärra, kes on kasvanud üles koos talulastega, kingib neile, kui kuuleb, et ta sõber tema armastatuga abiellub, ühe käeliigutusega oma viimase varanatukese, raiküpse metsatüki.

Mõishärra, ikka see noor, läheb peagi ka Vabadussõtta, tahab omaks saada, saab Vabaduseristi ja ikkagi ütleb vanaks ja sandiks jäänud suurtalunik Tõnis talle: „Härra oled, võõras oled! Tulingi ütlema, et sa, härra, ära pane nüüd pahaks, aga sa võid siin ulguda ja armastada, lasta end peksta ja ära kinkida oma viimase särgi, sa võid rongijaamast kasvõi põlvede peal Ojastule tagasi roomata – võõraks sa jääd! ”

Ja siis saab Vabadussõja kangelane teada, et riik, mida ta kaitses, pakub talle linna ühetoalist korterit mõisahäärberi vastu, sest kitsarööpmeline raudtee turbarabasse peab minema just üle häärberi asupaiga.

Siin on küsimus mul, kuidas võis Toomas Suuman näidendit kirjutades teada midagi Nursipalust või Rail Balticust, Eesti Rail Baltic asutati ametlikult 2014 oktoobris? Et sellega nii läheb… Meie nüüd teame.

Võimsa sõnumiga lavastus

Eili Neuhausi lavastuse tõstab mu jaoks kõrgele just tundetoon, millega see on tehtud. Näidatut saab nimetada ka mäluakende puhastamiseks. Lihtsus ja suured tulekud-minekud annavad lavastusele tragöödia mõõdu.

Näitlejate valik on õnnestunud. Ma seal eespool ei kirjutanud meelega pisut melodramaatilisest armastuskolmnurgast, mille keskel naine. Mehed kaklevad ja sõdivad. Naine armastab. Selles loos on valusaid nüansse, aga päris lõpus laseb lavastaja naisel astuda kaklevate meeste vahele, võtta nad käevangu ja minna. See on võimas, sest noor näitlejanna on vägev, vägev nii sisult kui väljanägemiselt. Kuidagi alles hiljem jõuab kohale, et naine teeb seda, mis teeb, mitte enda, vaid tuleviku pärast. Oma laste pärast. Ja see ehk päästab kunagi maailma.

Maria Teresa Kalmet näitab „Öö õiguses” seda väge, et on suurte lavade ja suurte kangelasosade jaoks valmis. Silmapaistev.

Väga hea partner kogu lavastuse trupile on Jaan Tristan Kolberg. Tema osalises on nii nooruse sinisilmsust kui härraslikku üllameelsust, kaastunnet, imestust, mõistmatust, ka ülbust ja, mis peamine, koduigatsust. Koduigatsust, mis annab inimesel mõõdu. Väga hästi mängitud.

Neile kahele sekundeerib näidendis sama põlvkonna esindajana Madis Mäeorg. Ja selle mehe pragmatism elust läbi lõikamisel on märgiline, Ta toob mõisahärra Vabadussõjas tule alt välja, aga hiljem ei halasta talle ametnikuna, ütleb, et kui sa oma häärberist ei loobu, paneme su Seevaldisse. Hästi mängitud, elust tuttav tüüp.

No ja lõpetuseks vanameeste paar, Indrek Saar ja Eduard Salmistu. Mõlemad mängivad ennast arhetüüpideks. Elu jõud ja valu on neis. Võtavad noorhärra ees mütsi maha, aga härraks peavad vana mõisnikku, kes mitte midagi ei teinud. Nende mänguhimu ja moondumislusti vaadates tulid meelde Tammsaare vägevad vanamehed. Lugupidamine nende elutarkusele ja elujõule nii osades kui elus.

Alatskivi rahvatantsijad olid samuti omal kohal nii nagu see üks kask, mis kasvab õues…

Et jääks ellu

Lavastaja Eili Neuhaus ei osanud mulle kindlalt vastata, kas lavastust mängitakse ka tuleval aastal. Ma julgen öelda küll, et peaks, nii hea on selle lavastuse sõnum ja see, kuidas see on edasi antud. Delikaatselt ja valusalt ja nii rütmistatuna, et tähelepanu ei haju.

Ma pakun plaani, et lavastuse võiks üle tuua Rakvere teatri repertuaari, väikesesse saali näiteks. Toomas Suumani auks, vabaduse auks ja me rahvaks saamise lootuses. Ka nende näitlejate ja lavastaja pärast, kel jätkus südant ja julgust lavastus valmis teha. Nagunii on pooled selle kokku saanud trupi liikmed Rakverest.Toomas Suumanni ja Raivo Trassi auks ja kaduviku nimel, teatrijuhid – olge mehed, tehke see ära.

Eraldi:

VABAÕHULAVASTUS “ÖÖ ÕIGUS”

Idee autor: Toomas Suuman

Töötlus ja lavastaja: Eili Neuhaus

Kunstnik: Reili Evart

Mängivad

Tõnis Rõuk, Ojastu suurtalunik – Eduard Salmistu (Rakvere Teater)

Toomas Rõuk, tema poeg – Madis Mäeorg (Rakvere Teater)

Jüri Laugats, Ojastu mõisavalitseja – Indrek Saar

Anna Laugats, tema tütar – Maria Teresa Kalmet

Heinrich von Linden, Ojastu mõisahärra – Jaan Tristan Kolberg

Kaastegev Alatskivi rahvatantsurühm “Kassikangas”

* Kasutasin sama pealkirja, kui kirjutasin 2015. aastal Toomas Suumani sama näidendi esimesest lavastusest, mille lavastas Raivo Trass. Selle kirjutise leiab tänagi Maalehe veebist või teatritasku.ee-st.

Ottabeth” Tõstamaal, etenduse meelolu kujundas akendest puhuv tuul

Gerda Kordemetsa kirjutatud ja lavastatud näidendit „Ottabeth” mängitakse Tõstamaa mõisas edasi ka tuleval suvel. Üks meid kõiki puudutav mõte, mis ajalooliste tegelaste abiga vaatajateni tuuakse, on see, et enne uut algust tuleks vanaga lõpparve teha.

Meil alati ei tule vanaga lõpparve tegemisel appi müstilised jõud, Tõstamaal seekord see siiski nii on. Selles lavastuses Alexander Stael von Holstein ütleb oma mõrsjale Olga von Gravele: „Pääsu pole, Oljakene, me läheme alati homsele vastu. Isegi, kui me homme ei abiellu.” Nii on ja „Ottabethi”etendused olid kõik välja müüdud.

Rääkisime pärast päevast etendust, mida vaatasin, sealkandis turismitalu pidava, näitlejataustaga sõbra Mart Vahteliga suveteatri ääretust publikumenust. Mart on suure jutuga ja siis ütles midagi sellist, et inimesed käivad teatris elamas oma elamata jäänud elu. Mingi iva selles mõttekäigus on.

Kapitalistlik argipäev ja asine maailm kisuvad meid ju tõesti n-ö päriselust eemale. Hea teater aga kisub päriselu poole. Või noh, annab argisele igaviku meki ja mõõdu. Koduteel Tõstamaalt Raplasse mõtlesin, kas see on nii ka minuga. Milline idealist ja romantik ma nooremana olin. Mõtlesin sellest, kuidas teatriskäimine tuletab seda meelde, äratab ellu kunagise romantilise poisi tundeid.

Musikaalsed kardinad tuules

Ikka märkan suveteatrist kirjutajate paatost, et vaat see oli nüüd see õige suveteater sellepärast, et lahutas meelt. Mulle tundub, et see võib olla, aga ei peaks olema põhikriteerium, mida suveteatrile külge kleepida.

Näiteks „Ottabeth” Tõstamaa mõisas oli lavastatud nii, et see, mis minuga vaatajana juhtus, ei oleks saanud juhtuda näiteks kusagil statsionaarsel teatritegemiseks ehitatud laval. Ma nüüd ei räägi lavastuse ja näidendi sisust, vaid emotsioonist, mille sain.

Nimelt olid lavastuse teises vaatuses lahti kolm Tõstamaa mõisa saali rõdule ja parki avaneva vaatega akent. Akende ees olid valged siidkerged kardinad. Sellel päeval, kui mina olin vaataja, paistis päike ja tuul puhus neid kardinaid aeg-ajalt lendu.

Niisama aeg-ajalt tekkis tunne, et näitlejad peavad dialoogi ka nende tuules liikuvate kardinatega. Seda mõtlesin hiljem, et lahtised aknad ja muutuv ilm seal taga teevad iga etenduse kordumatuks.

Gerda Kordemetsa seekordne näidend on tegelikult üks noorepõlve armastuse lugu. Lahtiste otstega lugu, mis segab ausalt uue elu alustamist. Sanskriti keele professor, Tõstamaa mõisnik Alexander Stael von Holstein tahab Hiinas elades abielluda, aga päev enne pulmi selgub, et ta on midagi oma mõrsjale Olga von Gravele rääkimata jätnud. Sellest konflikt, miks? Siis tuleb mängu viimane Hiina keiser Puyi, kes elab Keelatud linnas ja toob kingituseks salapärase kasti, millega saab ajas ja ruumis rännata. Selle kasti abil liigub Stael von Holstein tagasi Tõstamaa mõisa, kohtub seal oma noorpõlve armastatu Ottabethiga. Saab sellest kummalisest (ja võib-olla sugulaste vahelisest) suhtest vabaks ja on valmis eluga edasi minema.

Lugu on ajaloo sugemetele toetuv fantaasia, mis mu meelest väga teatripärane. Ja lavastatud on see nii, et tekib soov juurde uurida, kes olid ja mis elu elasid Alexander Stael von Holstein ja muidugi viimane Hiina keiser Puyi.

Emotsionaalsed seosed

Mina tahaksin korra veel kardinate juurde naasta, et rõhutada, mis seosed kõik vaataja meeltes võivad tekkida ühestainsast nüansist etendusel. Täpselt kümme aastat tagasi olime Teheranis. Mulle meeldis istuda hotelli ees ja vaadata elu. Kohe esimesel päeval jäi silma paarisaja meetri kaugusel üle suure tee asuva maja teise korruse aken. See oli lahti ja sealt lehvis välja punane kardin. Ja nii nädal aega, muutumatult. Õhtuti põles seal toas tuli. See käivitas fantaasia, et kes seal elavad ja kus nad on ja miks… Iraani nimetati ka siis kurjuse riigiks, aga suhted ülejäänud maailmaga ei olnud nii teravad kui hetkel.

Tookord aasta hiljem tuli Jarek Kasari laul „Tühi kleit tantsib tuules”. Mulle muidugi siis see Teherani aken meenus. Jarek laulab: „Kohe avan ukse, tunnen külmajudinaid./ Seljataga tõuseb tuul nagu kõikide maailma meeste ohe./” Sellised seosed. Neis tuules lehvivates kardinates Tõstamaal oli mu jaoks nii kuradi suur igatsus sees – igatsus parema maailma järele –, et karju appi. Milline vabadus on kardinate lehvimises tuules…

Vaat see on mu jaoks lavastamise kunst, et need aknad lahti jätta ja kardinad ette. Lavastaja ei saa ju teada, mis seosed vaatajal tekivad. Aga Gerda, tunnetab täpselt Tõstamaa saali ruumi ja lavastajana kasutab sealseid võimalusi meisterlikult. Ja just see laseb vaataja emotsioonidel sündida.

Ei saa jätta meenutamata Saueaugu teatritalu analoogset fenomeni. Vast 2005. aastal vaimustas vaatajaid Margus Kasterpalu lavastuse „Kustutage kuuvalgus” lõpus avatud küüniuks, vaatega teatrit ümbritsevasse igavikku. Nüüd teeb Saueaugul sedasama Priit Põldma oma lavastuses „Kotka tee taeva all” – avab uksed ja laseb maailma sisse ning see maailm on iga kord uus. Seda ei oleks võimalik kogeda ilma suveteatrita, millel kahtlemata võib olla ka meelelahutuslik funktsioon.

Tulevik ja minevik

Gerda Kordemets loeb mu palvel kokku enda kirjutatud näidendid ja saab neid kokku 17. Seda alates 2011. aastast, kui Tõstamaal esietendus neist esimene, ka Tõstamaa-aineline „Pruutide kool”. „Näidend hakkab ennast ühel hetkel ise kirjutama. Ainus asi, et liiga vara ei tohi kirjutama istuda. See peab olema sees kuidagi valmis ladestunud. Ja ma pean teadma, kuidas algab ja kuidas lõpeb. Mõtteliselt, mitte veel dialoogi või tegevuse vormis. Nii et: kõik on kusagil juba olemas ja valmis, tuleb lihtsalt usaldada ennast ja universumit. Aga just see on raske,” räägib Gerda Kordemets. Kindlasti mõtleb ta kirjutades sellele, et igal näitlejal oleks ikka roll. „Nad ju tulevad kokku oma puhkuste ajast ja vabatahtlikult, ei tahaks, et keegi oleks lihtsalt augutäide.” Samuti mõtleb ta kirjutades, nagu ütleb, „sellele klišeele, et saaks naerda ja nutta”.

Gerda sõnul püüab ta nüüd minna tagasi oma varasemasse Tõstamaa suveteatri rütmi, kus mängitakse juulis eelmise aasta lavastust, samal ajal tehakse proove uuega. Ja augustis mängitakse taas uut. Veel ütleb ta ühe tähtsa asja, mis avardab suveteatri mõistet: „Mõis on juba iseenesest lugu.” Nii ongi, et iga mängukoht suveteatri kaardil on iseeneset lugu, mida siis vaataja kui tahab, tunda ja ehk ka tundma saab.

Hea suveteater, nagu „Ottabeth” ju on, avardab kõigele muule lisaks publiku ruumitaju. Peale Tõstamaa käiakse ju ära ka Hiinas.

OTTABETH”

Näidend kahes vaatuses

TEGEVUSAJAD: 1924 ja 2024

TEGEVUSKOHAD: Tõstamaa häärber ja Keelatud Linn Hiinas

Autor ja lavastaja: Gerda Kordemets

Kunstnik ja kostüümikunstnik: Triin Tammann

Valguskujundaja: Priidu Adlas (Draamateater)

Muusikaline kujundaja: Kaidi Soosaar

Grimmikunstnik: Karina Sauväli

Heli- ja valgustehnik: Markus Kuslap

Inspitsient-rekvisiitor: Pillerin Pihelgas

TEGELASED

(ilmumise järjekorras)

Olga von Grave, Stael von Holsteini mõrsja KERSTI TOMBAK

Alexander Stael von Holstein LAURI KINK

Doktorant ALDEN KIRSS

Muuseumitöötaja NATALI VÄLI

Hiina keiser Puyi (tagandatud) (ehk Henry) ALDEN KIRSS

Hiina keisrinna Wanrong (ehk Wan Jung) NATALI VÄLI

Hiina keisri liignaine Wen Hsiu (Wanrongi koopia) KAIDI SOOSAAR

Mõisavalitseja Karl ALDEN KIRSS

Mõisateenija Madle KERSTI TOMBAK

Ottabeth ehk Olga Mathilde Isabelle Elisabeth von Meyendorff NATALI VÄLI

Etendused 28. juulist 17. augustini 2024 Tõstamaa mõisas.

Kõik lood ilmusid Maalehe paberlehes ja Eesti Päevalehe veebiväljaandes. Fotod; Viio Aitsam,  Heikki Leis, Mats Õun, Kalev Lilleorg, erakogu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.