Pidutseti sellel suvel nii, nagu homset ei tuleks. Orientalist Haljand Udam on kirjutanud: „Demokraatia tahabki inimesi üksteisest mittesõltuvateks indiviidide karjaks muuta. Kõigile võrdsed õigused ja üldine kirjaoskus.”. Kas meid eristab vaid karnevalirüü?

Kinni püütud

Tallinn. Presidendi roosiaia vastuvõtul on reporter kinni püüdnud – nii ta ennast väljendab – tuntud kirjaniku ja selle tütre, kes jurist ja riigikohtunik. Kinni püüdnud selleks, et mesimagusalt küsida, kui palju raha nad kulutasid aiapeo riietele.

lmselgelt ei pööraks ma sellele stseenile, mis videodokumendina veebiavaruses olemas, mingit tähelepanu, kui neil poleks kaasas last. Jah, vanaema ja ema on kaasa kutsunud blondi poisi, kelle kohta ema ütleb juba noormees. Ja siis see noormees segab moe- ja rahajutule vahele, näitab sõrmega taevasse ja ütleb: „Emme, lennuk!” Ema ei tee lapsest välja ja jätkab, et ühel härrasmehel peab ülikond kapis olema. Selle jutu ajal püüab poiss ka vanaema tähelepanu lennukile juhtida, aga ka vanaema ei tee poisist ja lennukist välja. Ta on just hetk tagasi kavaldanud, öeldes, et ei ütle, kui odav tema erkroheline kostüüm on.

Hans Christian Andersenil on muinasjutt „Kuninga uued rõivad”. Seal kelmid rätsepad lubavad kuningale õmmelda uued riided, aga tegelikult müüvad õhku. Mängivad töötegemist, kiidavad olematuid valmis saanud riideid, aksessuaare ja kuninga uut väljanägemist. Läheb aega, aga siis patseeribki kuningas tänavatel alasti ringi. Ja kogu rahvas kiidab tema uhkeid riideid. Kuni üks poisike, noormees, tulevane härrasmees, kellel on ülikond kapis, ütleb: „Emme, näe lennuk!” Tänavakunstnik Edward von Lõngus joonistas juba 2015. aastal pildi „Alasti kuninga”. Eesti on vaba olnud nüüd 33 aastat. Vahel tähendab alasti olemine ka tingimusteta aus olemist, siis inimene ilmselt ei mõtle sellele, mis tal riidekapis ripub.

Saatana ball

Pariis. Olümpiamängude üle nelja tunni kestnud avatseremoonias nägi Vene meedia lääne moraalselt allakäiku. Ilmselt just tänu sellele reaktsisoonile ei kõlanud nende eestlaste hääl, kes nähtut saatana balliks nimetasid, just väga kõvasti. Läänemaailma konservatiivid nimetasid sündinut jumalateotuseks. Ja järgnesid selgitused. Ka meie meedias ilmusid lood sellest, kas ikka mõnitati Leonardo da Vinci maalil kujutatud püha õhtusöömaaega või oli tegu hoopis ühe teise, vähem tuntud maaliga. Viidati Kreeka jumalate pidutsemisele Olümposel ja bakhanaalile, mis kõik sündis hoopis enne Kristust ja Püha õhtusöömaaega.

Avatseremoonia pealavastaja Thomas Jolly ütles: „Prantsusmaal on meil loominguvabadus, kunstiline vabadus. Meil on Prantsusmaal õnn elada vabas riigis. Mul ei olnud konkreetseid sõnumeid, mida tahtsin edastada. Prantsusmaa on vabariik, kus inimestel on õigus armastada, keda nad tahavad, nagu ka õigus mitte olla usklik. Prantsusmaal on rahval palju õigusi ja seda ma tahtsin edasi anda.”

Eesti vabariigi president ütles roosiaia vastuvõtu kõnes: „Kui Eesti riik sündis, siis väljendati vankumatut tahtmist luua riiki, mis on rajatud õiglusele, seadusele ja vabadusele. Pärast pikki okupatsiooniaastaid seati väärtusena esikohale vabadus, sest olime mõistnud: vabaduseta riigis muutub õiglus tühjaks sõnaks ja seadustest saab paljas võimuvahend.”

Olümpiamängude avatseremoonia etteheidete ja õigustuste käras ootasin ma, et keegi märkab esile tuua üht, ehk tõesti tagasihoidlikumat, kuid kirjus kavas, seda mõjusamat selge sõnumiga laulu numbrit. See, millest kõneleda tahan, on järelvaadatav: energiline tantsunumber Eiffeli torni taustal lõpeb tantsijate kokkuvarisemisega. Avatseremoonia on kestnud 2,42 minutit. Kaamerad näitavad kummalist veesõidukit Seine´i jõel. Pianist, tiibklavar ja õbluke lauljanna. Vihma sajab, nagu kogu maailm nutaks. Pianist hakkab mängima ja klaver läheb põlema. Ja väga lihtsas, puhtas seades esitatakse John Lennoni laul „Imagine”. „Imagine all the people Living life in peace…” („Kujutage ette, et kõik inimesed elavad rahus…”). Jõgi voolab, tiibklaver põleb, ühele majale, millest mööda sõidetakse, ilmub tulikiri „Imagine”. Vabaduse alus on vähemalt igatsus rahumaailma järele. Millisest lugupidamatusest siin rääkida saab. Lennoni „Imagine” tõesti algab sõnadega, et kujutage ette, et pole taevast, see on raske, aga kujutage ette, et põrgut ka ei ole…

Meil on elu keset metsa

Palamulla. Selle küla lähedal on Varbola linnus. Hageri oma vana kirikuga ka ei ole kaugel. Selles külas on küün, kohalike inimeste kokkukäimise koht, kus Jaanus Benjamin juba üheksa aastat suvekontserte korraldab. Ma jõudsin selle suve viimasele, külalisteks Jaak Tuksam ja Ain Agan. Kontsert oli kummardus Riho Sibulale. Jaan Benjamin rääkis kuulama tulnutele loo, kuidas Riho Sibul 2022. aastal Palamullale esinema tulles kontserdi päeval oli helistanud ja küsinud, kas ta võib sõbra kaasa võtta. See sõber oli Ain Agan. Nüüd oli olnud üsna samasugune lugu, et Jaanus kutsus Aini ja Ain küsis, kas ta võib sõbra kaasa võtta ning sõber oli Jaak Tuksam. Neil seal Palamullal on kombeks, et iga esineja istutab puu. Jaak ja Ain istutasid pooppuu. Jaanus – ja see ei lähe mul ilmselt kunagi temaga seotult meelest – rääkis mulle kujutlusest, kuidas seda küüni saja aasta pärast ümbritseb uhketest puudest park. Kultuuriliselt on tähtis, et kõik puud saavad korraliku sildi, kes ja millal ta istutas.

Jaak Tuksam on Esti muusikute hulgas nähtus. Kui seda talle endale ütlesin, siis ta rohkem endale kui mulle tasasel moel ütles, ringi vaadates, et kõik on… nähtus. Ma nii ei mõelnud, mõtlesin hoopis, et sellist teist sügava loodustunnetusega ja poeetilise tekstitunnetusega ning päriselu endast läbi laskvat lauljat meil ei ole. Tuksam on kohal, kui laulab ja mängib. Ta laulud elavad tema sees ja ja kui ta nad siis välja laseb, vaikselt, vahel isegi sosistades, jõuab maailma valu ja ilu kuulajateni. Ain Agan – kuidagi tahan siin rõhutada – on soolokitarrist, aga see, kui delikaatne ja Tuksamit tunnetav oli see, mis ta mängis, on erakordne.

Ja siis see „Meil on elu keset metsa”. Palamullas olid külas Maarja küla elanikud. Selgus, et just seal on kootud Palamulla küüni kaltsuvaibad. Maarja küla hümniks on valitud just Jaagu tuntuim laul „Meil on elu kesest metsa”. Siis nad koos laulsid, autor ja psüühilise erivajadusega täiskasvanud. See oli emotsionaalne kõrghetk: „Meil on elu keset metsa. /Aga seda me teame, et siniseks taevaks saame,/sest süda laulab kuldse päikse poole./”

Ajakirjanik Rannar Raba paneb intervjuule pealkirjaks: „Marju Lauristin: inimene peab tehisarule vastuseismiseks metsa minema”. Ja Lauristin ütleb: „Peame hakkame otsima oma mina juuri hoopis teistest kohtadest. Jõuame sellesse, millega üha rohkem inimesi juba tegeleb, olgu siis tegu ökosemiootika või biosemiootikaga. Hakkame mina-pilti looma rohkem seal, kus meil on suurem ühisosa loomade, taimede ja seentega. Otsime rohkem seda, mis on mulle ainuomane kogemishetk. Liigume tagasi inimese suveräänse väärtuslikkuse juurde. Nagu see oli koolihariduse algusaegadel, Sokratese päevil: õpilane ja õpetaja ei arutanud mitte ainult neid asju, mille peale nad olid tulnud midagi lugedes, vaid kõigepealt ikka selle üle, mida nad olid kogenud taevasse vaadates või jõkke astudes.”

Lauristin ütleb sedasama, mida Tuksam teab ilma tehisintellekti surveta ilmselt juba ammu. Aga Marju Lauristini tasub siin veel tsiteerida: „Inimene peab hakkama masinale vastu seismiseks rohkem käima metsas, merel, teiste inimeste juures, laulma, tantsima …”.

Miks mulle tundub, et sellel suve tantsib Eesti rahvas nii nagu homset ei oleks?

***

Mõttetants on rännak. Tantsida saab seda kõikjal, Tallinnas, Pariisis, Maarja-Magdaleenas, Raelas, või Palamullal, jah, muld on tähtis, kuigi Hando Runnel kirjutas juba 1976. aastal, et ei mullast sul olegi enam suurt lugu kui kõndima õpid parkettide pääl.

Ilmus Maalehes.