Tõnis Soopalu (35) peab Jõgevamaal üksinda 280 hektari suurust teraviljatalu. Lisaks on ta aktiivne põllumajanduse tutvustaja sotsiaalmeedias. Instagramis on tal üle 11 000 jälgija. Suu ei paindu tõsist ja tarka meest suunamudijaks nimetama. Ta ise ütleb küll, et on enesekriitiline, aga teab, et maailmas on kümneid miljoneid suunamudijaid, kuid selliseid, nagu on tema, on ainult üks ja ta õpib leppima ka oma puudustega. „Peaasi, et inimesed minust aru saaksid ja mina neist.”

Alljärgnev on mu esimene päris põllumajanduslik kirjutis Maalehe kogu Maalehes töötatud aja jooksul. Minu isa oli agronoom. Tõnis on maatööd teinud lapsest peale – oma põllumehest isa kõrval. Intervjuu sündis kombainikabiinis.

Kas su isa ja ema on sinuga rahul?

Ma usun, et on, nad ju kõrvalt näevad, mida ma teen, millise huvi ja kirega. Mul on õde ka, omal alal edukas. Vanemad teavad, et me oleme valmis andma sellesse, mida teeme, 100% ja rohkemgi. Nad on meile oma töökusega olnud eeskujuks.

Muidugi on nad seda ka küsinud, et Tõnis, kas põllumajandus ikka on see asi, millega peaks tegelema veel edasi. Et mõtle. Teistpidi on nad alati olnud toetavad. Nende jaoks on tähtis see, et ma teeksin midagi, mis teeb mind õnnelikuks. Ja see, millega praegu tegelen, seda kindlalt teeb. No vaata ringi! Ja mis saab vanema jaoks parem olla, kui laps on õnnelik.

Mis töö see on, mida sa täna teed?

Nisukoristus. Leivavilja ja saiavilja võtame.

Sul põllumajandusharidust ei ole?

Kutseharidus ikka on, lõpetasin Säreveres põllumajandustootja kolmanda kutsetaseme. See oli selline aastane kursus, kus õpetati kõike seda, mida mina praegu teen. Alates agronoomiast natukese finantsideni välja. Õpetati neid oskusi, mis on vaja, et olla põllumajandustootja. Masinaid õpetati. Kultuuride järgnevus, viljavaheldus, kuidas pritsida, mida pritsida, palju väetist panna, mis mullad sobivad mis viljade kasvatamiseks.

Ja enne seda oli sul bakalaureusekraad riigiteadustes, Tartu ülikoolist?

Jah. Kui ma ei oleks tulnud siia isa tööd jätkama, oleksin läinud magistrisse edasi ja õppinud rahvusvahelisi suhteid. Need süsteemid pakuvad mulle tänaseni huvi. Poliitikasaateid kuulan senimaani väga suure huviga ja loen ka, et olla kursis. See on mul nii-öelda hobi. Kui kõik oleks läinud teisiti, oleksin ehk jõudnud kuhugi välispoliitilisi analüüse kirjutama.

Mis sa meie põllumajanduspoliitikast arvad?

Alustaks sellest, et kõik inimesed Eesti riigis teevad tublit tööd. Ametnikud ka.

Ja nüüd ilus naine, kes oli enne kultuuriminister, juhib põllumajandust. Kas see meest muigama ei aja?

See on sul väga seksistlik kommentaar. Minu põlvkonnale ei tähenda see nüüd küll midagi, kas tegu on naise või mehega, peaasi, et ta teeb oma tööd.

Mulle tundub, et üldises poliitilises voolus on viga selles, et põllumajandus ei huvita mitte kedagi. Seda näitab selgelt see, et pannakse kokku põllumajandus- ja regionaalministeeriumid. Ühelt poolt põllumeeste ja kogu selle sektori mured ja teiselt poolt maakonnaliinide bussiaegade sättimine. Minu meelest need kaks asja ei käi kokku. Need kaks ministeeriumi peaksid olema eraldi asutused, mida juhivad eraldi ministrid. Siis ehk koguneks ka kompetents.

Mida su tunne veel ütleb? (Kombain nurrub vilja lõigates.)

Kindlasti on üheksa inimest, kes mulle vastu vaidleb, aga meie elu on liiga Tallinna-keskne. Iga päev ma seda tunnen.

Tunnen, et põllumajandus on jäetud vaeslapse ossa. Põlumehed muidugi ka on sellised, et väga ei kurda. Küll me hakkama saame kuidagi, eks minagi sulle seda ütlen. Aga tegelik olukord on meil kehv. Meil on struktuurne probleem.

Mida see tähendab?

Struktuurne probleem on see, et meie saagid on liiga väikesed, kliima liiga ettearvamatu, hinnad liiga madalad – me ei suuda Eestis kasumlikult vilja toota pikas perspektiivis.

Sul peavad olema kas head aastad või väga head aastad, et kasumit teenida. Kui tuleb keskpärane aasta, siis tänaste kulude juures tuled kuludega nulli või teenid miinust.

Mida tähendab kuludega nulli?

Tähendab, et siis olen kõik asjad ära maksnud: väetised, taimekaitsevahendid, palga endale, liisingud, laenud, kuivatusekulud… Neid kulusid on veel, mille eest pean maksma.

Ettevõtluse eesmärk ei ole ju kuludega nulli tulla, vaid eesmärk on kasumit teenida, et investeerida. Kui aastate viisi kuludega ainult nulli tulla, siis ei ole mingit võimalust investeerida ja areneda.

Jah ja siis veel rohepööre.

Praegu on põllumeestel päris mitu asja, mida seoses rohestamisega peaksime tegema, aga ma küsin: mille eest? Ma ei näe meie sektoris seda raha, mille eest. Entusiasimi küll näen, tahetakse investeerida, aga raha ei näe. See käib minusuguste kohta, eks suurematel põllumeestel ole võib-olla pisut lihtsam, rahavood on paremad. Kellel veel on piimakari ka… Mina olen puhtalt teraviljakasvataja. Üks kord aastas tuleb raha sisse ja kui raha hulk osutub oodatust väiksemaks, siis on probleem.

Mis siis teha?

Kõige lihtsam oleks öelda, et andke põllumeestele raha. Mul ei ole retsepti. Minu tunnetus on lihtsalt see, et kui põllumajandusele pöörataks enam tähelepanu, siis meid ka rohkem märgataks. Põllumajandus on Euroopa Liidu üks tähtsamaid toetatavaid tegevusi. Euroopa parlamenti kandideeris meil 50–60 inimest ja kolmel neist oli põllumajanduslik taust. Lugesin ka neid valimisprogramme, mis tekitasid mus tunde, et ega see väga kedagi ei huvita, mida mina ja minusugused teevad või arvavad.

Ma muidugi põhjalikult neid asju ei jälginud, aga lisaks põllumajandusele ei räägitud kultuurist ka. Huvitav siis, millest räägiti?

Julgeolekust räägiti. Ja see ongi tähtis. Aga ei räägitud toidujulgeolekust. Minu jaoks on see olnud südameasi. Ja toidujulgeolekut me ei saavuta siis, kui väikesed talud, nagu minul, välja surevad. Kui me ei jõua enam talu pidada. Kui meil on 20, 30, 40 supersuurt ettevõtet, kes harivad ära kogu Eesti maa, arvatavasti teevad seda üsna efektiivselt… Aga kui meil peaks juhtuma – jumal hoidku – midagi sarnast, mis Ukrainaga juhtus, siis piisab Eesti toidujulgeoleku hävitamiseks mõnest raketist ja ongi kõik. Kui me vaikselt liigume aina suuremate ettevõtete poole, mis, nagu ütlesin, võivad olla efektiivsed, siis toidujulgeolek kindlasti kannatab. Mitmekesisus kannatab.

Suurtel põllumajandusettevõtetel ilmselt ei ole ka oma hoidmise tunnet?

Ei ole peremehetunnet. Ei ole kogukonnaga selliseid suhteid, nagu minul on. Anonüümsed suurettevõtted, kes su aia taga põldu harivad, võtavad sealt saagi ära, aga sa ei tea, kuhu saak läheb, kellele see läheb, mida siin üldse tehakse, kes see põllumees on – tunnetus kaob ära.

Aga kui kõik Tallinna kolivad, siis seda polegi vaja. Ma ei taha negatiivne olla…

…aga kas eelmised aastad on põllumehele head olnud? (See, kuidas kombain põllu otsas sujuvalt ringi keerab ja uue laia vaalu ette võtab, on muljetavaldav, lisaks veel silmapiiril olev kõrge taevas.)

See aasta on keeruline. Eelmine aasta oli kehv, mõnel juhul väga kehv. Võlad on põllumeestel üleval ja see aasta meid ka ei hellita. Hinnad on madalad võrreldes sellega, mis tootmisesse kulub. Põud, mis maikuus oli, tegi palju kahju.

Too mõni näide.

Minu enda näitel: arvatavasti mina kasvatasin Eesti kõige kehvema suviodra, kuigi ma ei tahtnud seda teha. Sain 640 kilogrammi hektarilt, aga oleksin pidanud saama 5 tonni. Ja süüdi oli üks enneolematu putukas, rohuhüpik, chaetocnema mannerheimii, kes hävitas taimed ära. See on kolossaalne miinus.

Kas seda putukaasja ette ei oleks saanud näha?

Muidugi oleks võinud pritsida. Ma pean endale tuhka pähe raputama, aga ma olen aastate jooksul võtnud selle suuna, et less is more (vähem on rohkem), ma ei taha liiga palju pritsida. Pritsimine on kulu, teeme seda öösiti. Päevasel ajal ei saa pritsida mitmel põhjusel, on tuuled ja kuumus. Pead öösel pritsiga ringi sõitma ja mõtledki, et no ei viitsi. Mõtled, et mis ikka juhtuda saab ja varem on see ennast õigustanud,aga sel aastal tuli putukas.

Põllumees teeb asju oma kõige parema äranägemise järgi. Kui ta pritsib, siis on vaja pritsida. Üldiselt on need preparaadid, millega pritsitakse kallid, et me niisama seda tegema ei hakka.

Inimesed ikka muretsevad mürgi levimise pärast.

Siin on asi teadlikkuses ka. Tänapäeva pritsid on niivõrd täpsed, pihustid on nii head, et sellist asja nagu tuuletriiv, nagu oli vene ajal, enam ei ole. Kui on normaalne prits ja pihustid ja pritsimees, siis ma võin sõita ka 20 sentimeetri kauguselt su põõsast mööda ja ei tohiks selleni ühtegi piiska jõuda.

(Tõnis lükkab kombainist vilja väljalaskmise toru välja. Meie kõrvale sõidab traktor ja kombainist hakkab traktori kasti voolama nisutera.)

See kõik, kui vähegi võimalik, käib hoo pealt. Tegelikult GPS juhib kombaini, mina ise ei juhi. Mina pean jälgima, et vili sisse tuleb, et laadimine toimuks. Päevas võtad 15–20% rohkem hektareid, kui sa teed laadimised hoo pealt. Seistes laadimine on ajakadu. Jälle üks näide efektiivsusest.

Põllul on kolm kombaini?

Jah, olen sõbral abiks. Tal on palju koristada. Tema põllud on vaja nisu alt talirapsi jaoks kätte saada. Ja nii ta mind appi kutsuski, et saaks nisu päevaga ära võtta ja talirapsikülviga alustada. Talirapsi külviga on selline asi, et kui päev-kaks hilined, siis võib olla selline vahe sees, et kas saad paar tonni hektarilt või kolm-neli tonni. See on tähtis asi.

Ehh, põnev, kuidas hiiglasuure kombainiga võtad väikest tirtsu nisu elektriposti ümbert.

Need postid on kõige suuremad vaenlased.

Peavad hoo kinni?

See ka, aga kui oled väsinud, siis peab ettevaatlik olema, et sellele otsa ei pane. Kui nii juhtub, on kahju väga suur.

Mis selle kombaini nimi on?

New Hollandi kombain, mõnda see ehk ka huvitab, et CX8090. See on minu kombain, teen sellega ära kõik oma koristustööd ja kui vaja, käin abiks ka. See kombain on universaalne, temaga saab koristada teravilja, rapsi, hernest, tatart, muid kultuure. Kõiki vilju, mis on teraga.

Teil on kolme kombainiga omavahel ühendus?

Meil on raadioühendus. Rekameeste keeles lällar on peal. Vedajad mehed ka kuulevad ja teavad, millal kombain täis saab või kas ma jõuan kuhugi lõpuni, millal ma laadimist tahan… See on logistikaülesanne siin, et kõik toimiks ja midagi seisma ei jääks. Ülitähtis on see. Siin ei ole ühtegi seisakut ei kombainidel ega traktoritel, mis veavad.

Kas see kiirus, millega me praegu sõidame, on õige?

Tegelikult saaks natuke juurde panna. Aga minu isiklik tunde värk on, et eelistan võtta natuke aeglasemalt ja mitte hektareid taga ajada. Mind huvitab see, et saaks kätte kogu vilja. Kui liiga suur viljamass tuleb eest sisse, siis ta ei jõua läbi sõeluda seda kõike ja see hakkab tagant välja pudenema, triibud järel. Ja see on siis kadunud saak. Mis me siin sõidame, neli-viis kilti tunnis, see on igati okei.

Tavaliselt on nii, et kui hakkad kihutama, siis hakkab juppe ka lendama kohe. Sõidad kivi otsa näiteks. See, mille sa kiiruses võidad, ei tasu ära ajakulu, mille kulutad terade või sõrgade vahetamisele.

Kuidas Jõgeva kandi põldudega on, kas hull vihm on neile ka liiga teinud nagu Lõuna-Eestis?

Meil on paas suhteliselt lähedal, mullakihi paksus on mingi 20-30 senti. Siin on pigem kergemad ja keskmised liivsavimullad ja siit läheb vesi suht kiiresti läbi. Lõuna-Eestis, no seal on hullumaja. Seal on savikamad põllud ja saviplönnist ei lähe vesi nii hästi läbi, tulemuseks on muld, mis veega küllastunud ja masinat ei kanna.

Lõuna-Eestis, no seal on hullumaja. Seal on savipõllud ja saviplönnist ei lähe vesi nii hästi läbi, tulemuseks on muld, mis veega küllastunud ja masinat ei kanna.

Räägime su tegemistest.

Minu ettevõte või siis talu on Kaarli Agro OÜ. Vana talukoha nimi, kust pärit minu esivanemad, on Kaarli talu. Seal elavad minu vanemad praegu. Mina elan hoopis Jõgeva linnas.

Olen eelistanud seda, et mulle töö aknast sisse ei vaataks. Et kui siit põllult õhtul lähen, siis töö mind ei jälita. Panen puhtad riided selga ja ukse kinni. Mulle meeldib, et töö ja eraelu on tasakaalus. Eriti põllumajanduses, kus mingitest normtundidest rääkida ei saa. Saab rääkida kas väga suurtest või ülisuurtest töötundidest.

Samas kui vihma sajab, siis ei ole sul miskit teha. No ma tean ka, kui rumalalt see kõlab.

Ei ole see rumal midagi, nii ju enamasti arvatakse. Ma ka alustades nii uskusin, aga tegelikult… Mul on unikaalne positsioon, ma oma talus pean ära kõik ametid. See tähendab, et ma olen traktorist, mehaanik, finantsist, agronoom, logistik, varustaja… Vihmastel päevadel teen paberitööd, vastan meilidele, remondin midagi, otsin juppe. Sellist aega, et midagi teha pole, ei olegi.

Aga puhkus?

Mina ise arvan küll, et puhkan talvel, aga mu naine arvab teistmoodi. Kui oled väiketalupidaja – ja mina Eesti mõistes seda olen, mul on 280 hektarit põldu… Kivi oli, siin roolis peab ootamatusteks valmis olema… Kuhu ma jäin, et väike talu, mul ei ole remondibrigaadi, kes masinaid remondib, ja ei ole sulaseid. Olen üksi, pluss isa abiks kiirel ajal.

280 hektarit on suur hulk maad?

Ma olen ise seda kõike timminud ja masinad on mul ka pigem suured kui väikesed. See kombain on 800–1000 hektari kombain. Sellepärast ma teistel abiks käingi, et kombaini õigustada. Aga oma viljad saan ka suhteliselt ruttu võetud, tänu talle. Homme lähen võtan oma vilja edasi ja mingi aeg tulen siia appi jälle.

Koostöö!

Siin küll. Aga Eesti inimese jaoks on koostöö väga-väga laetud sõna. Väga palju on üritatud koostööd teha ja siis – kuidas see lõpeb? See lõpeb suure tüliga.

No aga see peremees, kellele sa siin abiks oled, kuidas te arveldate? Kas ta maksab sulle, tuleb appis siis, kui sul on vaja?

See on nii ja teisiti. Kõige tähtsam on meil see, et usaldame teineteist. Me oleme väga kauaaegsed sõbrad, mõtleme suhteliselt sarnaselt. See ka, et me kumbki elu sees ei ole omakasupüüdlikud. Oleme valmis teineteisele vastu tulema ja pigem andma oma ära. See on ülitähtis. Meil ei ole seda suure Peetri ja väikese Peetri mängu, et kõigepealt võtame minu põllud ära ja kui aega jääb, siis võib-olla sinu põllud ka. Rahaasjad peavad korras muidugi olema. Veregrupp peab klappima.

Palju üldse Eestis sinuvanuseid talunikke on?

Meid ikka on. Aga kui võtta Eesti põllumajandustootjad, kes PRIAsse avalduse teevad toetuste taotluseks – neid on kümmekond tuhat –, siis on keskmine vanus ikka sinna kuuekümne tuuri. Võin natuke eksida, kuid olen veendunud, et noori põllumehi on liiga vähe. Aga ma saan sellest aru ka.

Mis siis saab, kui vanaperemees lõpetab ja noorperemees ei jätka?

Maa ostetakse ära. Ostjaid on alati. Põllumajandusmaa on olenemata põllumajanduse olukorrast alati hinnas olnud. Ega ta hinda ei kaota ja alati on keegi valmis sellel tootma. Probleem on selles, et väiksemate tootjate finantsiline võimekus on piiratud, ei jõua maad osta ja ei jõua ka nii palju renti maksta, nagu küsitakse.

Suurfirmad pakuvad oksjonitel hinnad üle. Maksavad näiteks, kui mingit tükki väga tahavad, rendioksjonitel 500 eurot hektari eest. Mina saaksin maksa 150, heal juhul 200 eurot ja nii olengi sellest tükist ilma. Pisut ebaõiglane see on.

Jah, kahju, mõtlen jätkusuutlikkusele.

Jätkusuutlikkus ja traditsioonid… Arvad, et ma ei ole mõelnud – pärast teist kehva aastat –, et mis siis juhtub, kui teen sellest sektorist exiti. Ma arvan, et ei juhtuks suurt mitte midagi, käiksin 9st 17ni tööl. Mul oleks kindel palk ja kindel puhkus. Aga siis mõtlen sellele, et olen nüüd 13 aastat põllumees olnud.

Selle 13 aastaga on nii palju muutunud. Mul on kaks last, nelja poole aastane poiss ja kahe aastane tüdruk, ma neid selles vaimus küll ei kasvata, et ükskord saab see teie omaks. Ma tahan, et mu lastel oleks hea, aga põllumajandus seda kindlust praegu paraku ei paku. Nüüd ma arvan, et su jätkuküsimus oleks see, et miks sa seda siis teed, mis sa teed.

Küsin siis: miks sa seda teed?

Esiteks on vist see, et ma näen oma töö tulemust. Näen algusest lõpuni. Ma saan seda kõike ise juhtida, tulemust mõjutada. Olen mingil määral ikkagi oma aja peremees. See, mida ma teen, on huvitav. Huvitav on iga päev õppida ja teada, et mida rohkem ma õpin, seda vähem ma tean, sest nii palju on neid asju, mida ma veel ei tea. Kogu aeg proovid ja katsetad.

Me oleme nagu mängurid: paneme suure hulga raha sisse kevadel ja meil ei ole õrna aimugi, kas midagi tagasi saame.

Põllumajanduses on sisendid ja siis must kast vahepeal. Kunagi ei tea, mis sealt välja tuleb.

Nüüd sa küll liialdad.

Eks ma muidugi utreerin, aga ainult selleks, et sina ja võimalik lugeja aru saaks.

Sa õppisid Jõgeval. Kas sa ei sattunud Lianne Saage ja ta „Liblikapüüdjate” teatriseltskonda?

Oi ei, minu talent ei avaldu teatris ega muusikas.

Ma hoopis vastupidi mõtlen. Oled selge sõnaga, atraktiivne, lõpetad oma mõtted kihvtilt ära. Kõik hea näitleja omadused. Esined ja räägid, mõtled väga heal tasemel nii elus kui instagrammis.

See avanemine on mul toimunud tänu sotsiaalmeediale. Tegelikult ma olen ekstravertne introvert. Mulle meeldib perega kodus olla, lihtsalt olla. Esinemine on olnud üks mu hirmusid, mida ma olen asunud ületama. Eks ma natuke edev ole alati olnud, aga see ei avaldunud mul koolis mitte kuidagi. Ma ei tahtnud kuhugi sattuda ja midagi teha. Nüüd on mul tekkinud himu õppida ja katsetada. Valmisolek riskida, see on mu meelest igale edukale põllumajandusettevõtjale vajalik omadus. Peab oskama mõelda kastist välja.

Kas sa oma põlde veel künnad?

Ei, ma pole osa põlde kündnud juba 8–10 aastat. Põhjus on lihtne, esiteks on see igav ja tüütu töö. See on ka kallis töö, kulub palju kütust ja metalli. See on aeglane töö, ajamahukas, aga ajaga täna põllumajanduses priisata ei saa, eriti kui ma teen kõike üksinda.

Aga mina ei ole ka see mees, kes ütleks, et taome adrad külvikuteks. Adral on põllumajanduses oma koht, aga mina kasutan atra vaid siis, kui on vaja teha uudismaad. Kasutan minimeeritud harimist. Kunagi arvati, et muld peab puhkama. Künnad ta sügisel ära, talv otsa puhkab ja kevadel võtab puhanuna külvi vastu.Tänase päeva mõte on, et mullale meeldib elada ehk teisisõnu peaks mullas midagi kogu aeg kasvama.

***

Kui Tõnis kombainiga järgmist viljaringi koristama asub, mõtlen talle järele vaadates, et mu kadunud agronoomist isa oleks tema üle uhke. Minu üle ehk ka natuke, et just temst kirjutan.

Farmer Tõnis –instagramm

Tõnis Soopalu on lisaks oma tegevusele põllumajanduses aktiivne ka sotsiaalmeedias. Ta kirjutab blogis Eesti põllumehe mõtetest ja teeb instagrammiklippe oma igapäevategemistest. Eesmärgiks ikka see, et noored inimesed huvituksid põllumajandusest. Tänu sotsiaalmeediale suhtleb Tõnis inimestega Lätis, Leedus ja Soomes. Ta on kohtunud Saksa ja Itaalia põllumeestega. Instagrammis on tal üle 11 000 jälgija ja see number vaikselt kasvab.

„Ma näen statistikat ja tean sellepärast, et enamus jälgijaid on Tallinnast. See peabki nii olema, sest oleme Tallinna poole kaldu.” Tõnis ütleb, et ta on saanud vastukaja, et paljud jälgijad ei tea põllumajandusest mitte midagi. „Nad ütlevad, et aitäh, Tõnis, ma saan nüüd paremini aru, mis te teete. Millega põllumehed tavaliselt ajakirjandusse satuvad – kehv saak, üleujutus, no hea saak võib ka olla.”

Tõnis on endale võtnud ülesande näidata seda, mida ta teeb, miks ta teeb, rääkida probleemidest ja näidata seda kõike ausates värvides. „Ma usun, et asi veel nii hull ei ole, et arvataks, nagu tuleks piim ja leib poest, mitte põllult. Ja ma siis püüan anda oma osa, et inimesed teaksid ringi sõites rohkem, mis põldudel toimub ja kuidas toimub. See on minu väike missioonike.”

Ilmus Maalehes, pildistas Karl Mikovitš.