Kaitseväe juhataja, kindralmajor Andrus Merilo astus tegevteenistusse, sest nägi reklaami „Liitu meiega, näed maailma!”. See reklaam talle ei valetanud. Nüüd, kui Merilo ütleb, et iga päev käib töö selle nimel, et Eesti oleks paremini kaitstud, see mitte ainult ei kõla usutavalt, vaid annab kindlust.

Küsin kaitseväe juhatajalt, kuidas rääkida praegusest olukorrast nii, et see ei hirmutaks. „Hirmu külvamine pole kunagi olnud kaitseväe ega minu eesmärk. Hirmu tekitab teadmatus,” kõlab vastus.

Merilo jätkab: „Tuleme lihtsate asjade juurde – kõik me oleme tundnud hirmu eksami ees, aga kui oleme hästi õppinud, tunneme seda vähem. Hirm tuleb sellest, et me ei tea, mida oodata. Kui me oleme valmistunud, on hirmu vähem. Niisama on ka sõjahirmuga. Meeldib see meile või mitte, meie naaber on sõjaline agressor. Minu sõnum on väga lihtne: hirmu ei tohi tunda.”

Tuleb aru saada, mis olukord on?

Jah. Meediamaailmas infot piisavalt palju, et aru saada: julgeolekuolukord on pehmelt öeldes ärev ja aina keerulisemaks läheb. Siin ei ole midagi vaja karta, tuleb teha kõik endast sõltuv, et potentsiaalne agressioon meie suunal ära hoida. Ja kaitsevägi ongi Eestis selleks, et see agressioon ära hoida.

Meie ülesanne on muuta sõjaline agressioon teostamatuks. See tähendabki valmisolekut Eesti riiki kaitsta. Ja kui algab sõda, siis tuleb see võita.

Just nimelt võidule pühendumine ongi see, mis hakkab hirme vähendama. Me harjutame oma sõjaaja ülesandeid, suurendame kõigi kompetentsi. Me peame olema valmis igasugusteks ootamatusteks, aga karta ei tohi, sest hirm on nõrkuse märk. Ja nõrkust me praeguses olukorras välja näidata ei tohi, mitte mingi hinna eest.

Olgu. Vaadake nüüd, kindral,milline lugu, kohtasin teie valveruumis oma vana kolleegi, ajakirjanik Rainer Kerget Õhtulehest. Kavalalt naeratades ütles ta, et rääkis teiega enne mind. Me oleme 25 aastat küll tuttavad, teie saite selle ajaga kindraliks, meie oleme ikka ajakirjanikud.

See kindraliks saamise aeg on natukene pikem.

Natuke. Lipnikuna alustasite.

Ei, ma alustasin sõdurina. Ma olen ajateenistuse käinud, olen teinud asju kõikidel tasemetel. Peaaegu lõpuni välja. Lõpus läks, nagu eesti keeles öeldakse, lappama.

Mis see lappama tähendab?

Minu ambitsioon oli saada enne diviisiülemaks ja siis järgmine kord kaitseväe juhatajaks. Aga olude sunnil tuli kaitseväe juhataja ametikoht vastu võtta varem, kui mu enda karjäärimudel oli valmis joonistatud. Aega läks 32 aastat.

Praegu on vastutus tohutu suur. Miks te ei keeldunud?

Ma ei ole sellest saladust teinud, et kui kaitseminister mingil hetkel mulle ettepaneku tegi, siis peamine argument, mis ma tema mõttega lõpuks kaasa läksin, oli seesama olukord, mida nimetame ärevaks.

Kui Venemaa ei oleks meile oht, siis mul ei oleks olnud mingit ambitsiooni võtta vastu kaitseväe juhataja ametit. Siis oleks kaitseväe juhataja töö sisu hoopis teistsugune, mis mulle ei sobi. Nii et peamine argument on praegune julgeolekuolukord. Tõenäoliselt see olukord läheb ainult halvemaks, aga meil on praegu võimalus see enda kasuks pöörata.

Miks te arvate, et teie suudate sellega paremini hakkama saada kui keegi teine?

Ma ei räägi, et ma kellestki paremini hakkama saan, vaid et mind on selleks ette valmistatud nende aastakümnete jooksul. Ja mingist hetkest teadlikult pandud kindralite konkursi karussellile. Ega mind ei ole saadetud koolidesse niisama. Need tasandid, mille olen läbinud, ei ole niisama, vaid mind on valmistatud ette mingiks otsustavaks positsiooniks mingil ajahetkel.

Lihtsalt see hetk jõudiski kätte varem, kui oli algeselt prognoositud ja planeeritud.

Küll seda on hea kuulda, et militaaralal ei saa olla juht, ilma seda ala sisuliselt tundmata. Tsivilist sellega hakkama ei saaks?

Militaaralal ongi karjäärisüsteem niimoodi üles ehitatud, konkureerimaks erinevate tasemete juhtimispositsioonidele. Kõik ohvitseride kohad mingil ajal ikkagi konkureerivad.

Rühmaülematena me ohvitserid enamasti kõik alustame. Kompaniiülemaks ei saa enam kõik. Pataljoniülemaks saavad veel vähesemad, brigaadiülemaks ja diviisiülemaks veel vähesemad ja kaitseväe juhatajaid on ka ainult üks.

Sa pead juhtimistasandil kõigepealt pädevused omandama, juhtimissooritusi tegema, teistega võrreldes teatavas mõttes silma paistma, et konkurentsis oleksid natukene eespool või siis võrdväärne teistega, kelle vahel valik toimub. Kaitsevägi on selles mõttes väga hea süsteem, et siin kindralini väljajõudmine eeldab, et sa oled kõik tasandid korralikult läbinud.

Ma loodan siiralt, et kaitseväe juhi ametikoht ei muutu tulevikus avaliku konkursiga täidetavaks. See lihtsalt ei toimi. See on sõjaväeline organisatsioon, kus sa pead sõna otseses mõtte läbi pädevuste omandamise kasvama.

Nimetage mõned oskused.

Oskused on erinevad, me tegeleme siin inimeste ja protsesside juhtimisega. Peame mõlemat oskama. Inimesi tundma, saama aru, mis neid motiveerib või piirab. See tuleb kogemustega. Kui sa oled olnud rühmaülem, siis sa komapaniülemana saad palju paremini aru, kuidas rühmaülem mõtleb. Kui sa oled alustanud sõdurina, siis sa tunned enda alluvaid läbi ja lõhki. Tunned neid mitte ainult kui inimesi, vaid mõistad ka rolle, mida nad täidavad. Oskad juhina adekvaatsemaid otsuseid teha.

Siia kõrvale tuleb kogu väljaõppe tsükkel, kus on erinevad tasemed, mis on erinevate ametikohtade eelduseks. Kui sa käid veel läbi koolid, kus õpid teooriat praktikale juurde, siis tulebki kokku praktiline juhtimissooritus.

Jah, see kogum on tähtis ka tsiviilelus.

On. Aga miltaarilmas, lahingus, peame otsustama asju, mis määravad inimeste ellujäämise või surmasaamise. Seda me väga kõva häälega ei taha rääkida, aga tegelikult me õppustel seda harjutame. Ülemad harjutavadki, kuidas eesmärk täita. Hävitada vastane võimalikult väikse omainimeste kaotuse hinnaga.

Kui päris aus olla, siis ega sõjas ühtegi head otsust pole, on ainult halvad valikud. Talendi määrabki see, kes suudab halbadest kõige vähem halva valiku teha, otsustada ja oma plaani võimalikult tõhusalt täide viia. Sõjaline võit tuleb alati kaotuste hinnaga.

Teie eelkäija kindral Martin Herem ütles kuidagi nõnda, et küsimus ei ole selles, kas sõda algab, vaid millal ta algab. Kõlab sedamoodi, et sõda polegi võimalik ära hoida.

On ikka võimalik. Seda sama väidet olen ka mina kasutanud oma varasematel ametikohtadel, eriti rääkides välismaa meediaga.

Praegu kõik märgid näitavad, et eskalatsioon järgneb. Et täiemahuline sõda Ukrainas ei ole ainult regionaalne konflikt, vaid sellele järgneb kindlasti midagi. Küsimus on, et kus, millal ja milline see eskalatsioon välja näeb.

Meie oleme praegu selles seisus, kus me ei sõdi reaalselt ja meil on võimalus seda ära hoida. Me peamegi kõik pingutused selleks tegema. See ongi meie praegne fookus, tegelikult Eesti rahva püstitatud ülesanne. Kui me vaatame julgeolekupoliitika aluseid, siis seal on väga selgelt kirja pandud meie eesmärk: muuta agressioon Eesti vastu teostamatuks. Eesti kaitseväe ülesanne on sõda ära hoida. Kui see ebaõnnestub, siis tuleb kaitsta Eesti riiki ja võita sõda.

Minu arvates me praegu teeme rahva mandaadiga seda, mis veel võimaldab meil sõda ära hoida. Aga kui me istuks, käed rüpes, ja loodaks, et asi läheb mööda või äkki ei juhtu midagi, siis kohe kindlasti on sõda varsti meie õuel. Meie kätes on see, kas suudame sõda ära hoida või mitte.

Mis tegelikult toimub? Teadlikkus olukorrast…

…ma julgen väita, on meil väga heal tasemel. Otsused, mis me teeme, ei põhine mitte õhu nuusutamisel, vaid pigem ikkagi analüüsil. Üritame aru saada, milline potentsiaalne tulevik võiks välja näha. Veelgi tähtsam on aru saada, millisena me tahame, et see välja näeks. Ja siis me peamegi tegutsema selle nimel, et tulevik oleks selline, nagu meile vaja. Mitte kaitseväel, vaid rahval ja riigil.

Kuidas te suhtute sellese juttu, et Ukraina sõja kestmine on meile kasulik, sest siis ei jaksa Venemaa meil kallale tungida?

Öelda, et sõda, kus iga päev inimesed saavad surma ja on tohutud kannatused, on kasulik, ei ole päris õige ega aus. See kõlab ka väga halvasti. Ma ei ütleks, et mida kauem sõda Ukrainas kestab, seda parem meile. Arvan, et see sõda tuleks võimalikult kiiresti lõpuni viia, suruda agressor tagasi sinna, kust ta tuli. Kõik, mis ta on hõivanud, peab ta tagasi andma ja oma piiresse tagasi tõmbuma.

Kuidas te suhtute vägivalda, mis tahes tasandil?

Meil on seadused, mis seda ohjeldavad. Vägivald vohaks, kui selle ohjeldamise monopol ei oleks riigi käes. Vägivald on inimloomuses.

Ma vihkan vägivalda. Mulle see ei meeldi. Kõige rohkem ajavad mind närvi inimesed, kes lähevad kohe kätega teisele kallale. Ma olen elus õppinud, et selleks, et ise olukorda kontrollida, pean ma olema võimeline vägivalda rakendama isegi võib-olla konkreetsemalt kui mis iganes ründaja. Kahjuks see nii on.

Ja vihkate vägivalda?

See on keeruline värk. Elu on näidanud, et kui satud vägivallatsejatega kokku, tavaliselt ju tahtmatult, siis kui sa sellel hetkel ei suuda enese eest seista, läheb enamasti väga halvasti. Kui keegi on otsustanud sulle füüsiliselt viga teha või ära tappa siis sõnade ega palvetega teda peatada ei ole võimalik

Olete te surmaga kokku puutunud?

Surmaga jaa, loomulikult. Surm on minu kõrvalt inimesi võtnud. Olen teda, jah, näinud väga lähedalt ja ma ei ole ainuke. Kaitseväes on väga palju sõdureid, ohvitsere allohvitsere, kes kõik on surma lähedalt näinud.

On see valus ka?

Ma ei ole surnud olnud… Aga psüholoogiliselt… Kui sa jääd ilma oma headest sõpradest, kes oleksid võinud elada, siis see ikkagi – jätab oma jälje. Lõpuks tuleb sul endalt küsida, kas mina sel hetkel tegin kõik õigesti. Kui sa siis magad öösel rahulikult, oled aru saanud, et tegid kõik õigesti. Sa ei ole jumal. Sa ei suuda surma kinni hoida.

Niisugust tunnet, kui sõber sureb, et nüüd on kõik, lähen kaitseväest minema, pole olnud?

Ei, sellist tunnet pole kunagi olnud. Ausalt, pole olnud seda tunnet.

Kahetsusväärselt, ma olen ikkagi olnud olukorras, kus Eesti sõdurid on saanud lahingutes surma. Arre Illenzeer on üks ilmselt laiemat avalikku vastukaja saanud kaitseväelastest. e olime samas patrullis, kui tema surma sai. Mina olin ühes masinas, tema teises.

Tookord ma mäletan – olin just Iraagis ja valmistasin rühmaülemana ette oma rühma sinna minekut sinna –, et siis ikka tekkis küsimusi. Kui see olukord oli füüsilises mõttes läbi, sõber maha maetud ja aega järele mõtelda siis mul tekkis korra tunne, kas julgen patrullis auto peale minna. Testisin ennast. Kui see hetk käes oli, siis mul ei olnud mingit tõrget.

Ikka mõtled, enamasti tagantjärgi, hirmu peale, aga kui selle läbi koged ja üle elad, siis edaspidi tead, et sul seda tõrget ei teki. Tõenäoliselt. Mul ei ole tekkinud. Mu langenud relvavennad tulevad mulle pea iga päev meelde. Ja mitte nendes traagilistes olukordades vaid lihtsalt kui head inimesed positiivsetes olukordades. Mõnest sündmusest saab üsna kohe 20 aastat seega ma tean, et ei unusta neid kunagi.

Hulljulgus?

Hulljulgus ei ole minu pärusmaa. Ma nimetan oma vastavat käitumist pigem kalkuleeritud riski võtmiseks. Riskid on alati olnud kalkuleeritud. Ja enamasti on nad osutunud edukaks. Riske tuleb võtta, aga see pole hulljulgus.

Samas olen näinud hulljulgeid sooritusi, mis on ka tulu toonud. Vahel see tasub ära. Aga veel kord – hulljulgus, ei ole minu olemuses. Üritan seda vältida. Riske olen valmis võtma, kalkuleerituna. Mingi argpüks ma ka ei ole.

Kas ilu või armastus päästavad maailma?

Ilu üksi ei päästa, aga armastus võiks justkui päästa. Kui inimesed paneksid vihkamise asemel rõhku armastusele, siis peaks maailm olema, jah, tõesti ilusam. Aga ilu üksi…ei päästa. Ilus olemine ei aita ära hoida hädasid.

Kas olete esimene kindral oma suguvõsas?

Mitte ainult esimene kindral, vaid ka esimene tegevväelane, ainuke. Vanaisa oli olude sunnil punaarmees, ta mobiliseeriti ja saadeti Siberisse metsa langetama. Seda ta teistega koos tegi, niikaua kui punaarmeel väga hapuks läks ja ta Eesti laskurkorpuses rindele saadeti. Sai haavata ja 1944. aastal oli Eestis tagasi. Ta oli olnud ajateenistuses ka vabariigi ajal ja kuuldavasti kandnud Kuperjanovi pataljoni embleemi. Seal läbisin ka mina ajateenistuse. See on väike ühisosa.

Edev te ei ole?

Julgen küll väita, et ohvitseri kuldsed pagunid pole mulle mitte kunagi atraktiivsed olnud. Selles mõttes, jah, ei ole edav, et tahaks uhkeid kulinaid kanda, aga teises mõttes – et täita olulisi ülesandeid – küll.

Kas teil paraadmunder on?

Ikka, ikka on. Vorm on ja medalid ja eks ma näe selles üsna okei välja ka. Aga see pole mulle väga ahvatlev. Laigulises mööda metsa ringi müristada on palju parem ja põnevam. See on see töö, mille pärast ma kunagi sõdurina liitusin. Nüüd, kaitseväe juhataja ametis, ma arvan, õppusi vaatama minna ikka saan. Tuleb see aeg võtta ja kalendrisse sisse kirjutada.

Ma kuidagi olen aru saanud, et Eestis on praegu palju mehi, kes ei tea, mida nad sõja puhkedes peaksid tegema. Vanamehed ja ka nooremad. Mis nõu te neile annate?

Reservväelased teavad. Ma saan aru neist inimestest, kes justkui tunnetavad, et ei tea täpselt, mida teha. Osa inimesi on teservväelastena kiireageerimise reservist välja arvatud, sest neil on ajateenistusest palju aega möödas. Neil võib tekkida tunne, et nad ei tea, mis sõjaaja ülesanne neil on. Lisaks sõjalisele kaitsele on riigis väga palju muid ülesandeid. Arvan, et roll on kõigil olemas ja kui keegi tunnetab, et tal on justkui ebaselgus, siis kõige lihtsam on astuda Kaitseliitu ja sõjaaja roll saab kohe selgemaks.

See, et mehed plaanivad sõja puhkedes oma pere sõja eest ära viia, on ka otsus. See näitab, et hoolitakse oma lähedastest. Sõtta minnakse ikkagi oma lähedaste kaitseks, mitte mingi hüpoteetilise idee või muu propaganda nimel. Ettevalmistusi tuleb teha erinevateks juhtumiteks, on see siis elektrikatkestus, loodusõnnetus või suurem sõja Ja line probleem, olukord, mis võib esile kerkida. Valmis rahvas tähendabki seda, et ollakse ootamatusteks valmistunud. Kui ollakse valmis, siis me tõenäoliselt ka võidame.

Kas Ukraina sõda on tulevikusõda?

Tulevikusõdadega tegelevad kõik – tegeleme meie ja tegeleb NATO laiemalt. Ukraina praegune sõda on ikka selline vanakoolisõda kus on mõned üksikud tehnoloogilised uuendused sees. Tegelikult käivad suurtükiduellid, rakettidega pommitamine, primitiivne üksteise maha nottimine. Olgu need siis sõdurid, kes omavahel lahingus, või tsiviilinimesed, kes kaugemal surma saavad.

Tehnoloogia areneb kogu aeg, hetkel on käimas mingi väiksem revolutsioon, mis varasemaga võrreldes suurendab tehnoloogia osakaalu veelgi.

Kui kiiresti need raketid, mida meil veel ei ole, aga mida me kohe saame, vananevad?

Ma arvan, et selle ajaakna nad katavad ära, kus meil on vaja olla valmis ennast kaitsma ja viima sõja mõjud kohe konflikti alguses Venemaa territooriumile. 20–30 aastat. Aga ma pigem usun, et strateegilises mõttes keerulisemad on lähimad viis aastat. Sealt edasi – sõltub muidugi olukorrast –, aga kui selleks ajaks pole Venemaad suudetud korrale kutsuda, siis oleme kõik asjad täiesti valesti teinud.

Ümberringi käib võidurelvastumine?

Praeguses maailmas ei ole mingi viga tõmmata paralleele külma sõja ajaga, kus kõik oligi seotud võidurelvastumisega. Mõlemad pooled olid ikka väga hästi relvastatud. See oligi peamine argument, mis hoidis ära sõja NATO ja Nõukogude Liidu vahel. Külm sõda lõppes, kui Nõukogude Liit oma raksuse all kokku varises ja kui sõjamasin oli majanduse sõna otseses mõttes tühjaks tõmmanud. Ei kulunud väga palju aega, kui Venemaa sõjanduslikult jalad alla sai, ning praegu ohustab ta mitte ainult lähinaabreid, vaid ka maailma laiemalt.

Võidurelvastumine on praegusel hetkel õige termin. Venemaa praegu relvastub, on isegi natuke eest ära tõmbamas kui mitte muus, siis nende praktiliste sõjakogemuset osas, mis ta Ukrainas saab. Kogemus on tegelikult hindamatu väärtusega: kõike mida sa lahinguväljal õpid, ei ole võimalik asenda klassiruumis õpituga. Rääkimata sõjatööstuse käimatõmbamisest, mis praegu toodangult ületab – nii kummaline kui see ka ei ole – läänemaailma oma. Ma arvan, see kaua nii ei kesta: hetke pärast saab see tehnoloogiline, majanduslik ja sõjaline ülekaal, mis NATOS on, oma pöörded sisse. Me tõmbame kiirelt järele ja läheme eest ära.

Eraldi:

Koos oleme alistamatud

Andrus Merilo

Kõige tugevam sõnum, mida me saame anda, on, et me läheme potentsiaalsesse sõtta riigi ja rahvana tervikuna. Sellega me oleme alistamatud. Me paneme kogu ühiskonna ressursid sinna, et ennast kaitsta. On oluline teada, kaitsevägi on ainult üks osa riigikaitsest. Me kaitseme ennast terve rahvana, kõik koos ükskõik millise agressiooni vastu.

Ilmus Maalehes. Pildistas Karl Mikovitš