Kaanepilt on tehtud Raplas, Riho Sibula toa avamisel, Vaiko on pildil koos Jaak Tuksamiga.

Muusik Vaiko Eplik on pannud oma tunnisele muusikasaatele Vikerraadios nimeks „Muusika nõudlikule maitsele” ja teeb siis autorisaateid nii, et esitab kõrgeid nõudmisi ennkõige endale. Ja tunnised saated saavad liiga kiiresti otsa. Tahaks veel kuulata. Jupiter annab võimaluse järelkuulamiseks.

Vaiko elustab unustatud vana, muusika kommenteeritud kuulamist. Ta räägib muusika elusaks ja muusikud samuti, kellest jutt. Ja see isiku ja muusika vahekord on Vaiko esituses hämmastavas tasakaalus. Ma julgen küll kasutada siin Epliku saadete iseloomustamiseks sõna intellektuaalsus.

Vaiko intellektuaalsus erineb sellest algoritmist, mis meile raadios muusika valib tapeediks. Kui teda meil kellegagi võrrelda oskan, siis ehk Märt Treieriga, kess oma Vikerhommikute muusika ise vastavaltn räägitunsisule valib ja kommenteerib. Ja just kommentaar, muusiku tutvustus, mitmekülgsus loomingus ja soovitused teevad maitsest nõudliku maitse.

Diktofonist stuudioni

Kui Vaikole lõpuks pärast kolme eetris olnud saadet helistan ja oma vaimustust jagan, ütlen, et Ülo Vinteri saade mind suisa liigutas, ütleb ta vastu, et see liigutas teda ka. Saan aru, et teistmoodi hingeseisundiga ei oleks selline kõrgtase võimalik. Vaiko jaoks tundub see loomulik. Ta ei tee tööd, ta loob, inspireerudes kolleegide loomingust.

Mul on üks mälupilt, arvan, et ajast, kui Vaiko oli miski 12-13 aastat vana, see on kolmkümmend aastat tagasi. Lauluõpetaja Thea Paluojal oli vaja Vaikot lindistada ja minul oli diktofon. Oh, aeg. Ja vaat siis Rapla kultuurimaja laval Thea ei jäänud rahule, kuidas Vaiko laulis. Ta lasi tal oma laulu aina korrata. Nõnda oli, et Vaikol olid lõpuks pisarad silmas. Ta kadus lavakardinate vahele ära. Pühkis silmad kuivaks. Tuli tagasi ja laulis nii, et nõudlik Thea jäi rahul. Ja siis see väikemees hakkas suurte hüpetega kasvama, ka muusikaliselt.

Nüüd ütleb ta, et lindistab neid muusikasaateid oma kodustuudios Raplas, ütleb tegelikult, et nikerdab ja see on täpsem, sest ta teeb peent tööd. Sellist, millega saavad hakkama vaid suured meistrid. Iga saade on justkui peen rätsepaülikond.

Enesekorduse võlu

Selle aasta teises saates teeb 42aastane Vaiko Eplik maani kummarduse 100aastasele Ülo Vinterile (1924–2000). Ja kuidas ta seda teeb! Ta kohe saate alguses annab kuulajale teada, miks nad Ülo Vinterit teavad. Ütleb, et me ei kuula täna „Majakest mere ääres” (Kui on meri hülgehall. MM), „Põhjamaad” (Põhjamaa, me sünnimaa,/ tuulte ja tuisuööde maa, range maa ja kange maa,/ virmaliste maa./ MM) ja ei kuula ühtegi laulu muusikalist „Pipi”, sest neid me teame nagunii. (Vaiko jätab saates ütlemata ka selle, et neile Ülo Vinteri tuntumatele lauludele on tekstid kirjutanud EnnVetemaa, kes nagu Vaikogi Raplamaaga sünnist peale seotud. MM)

Ja siis Vaiko juhatab meid Ülo Vinteri filmimuusika juurde, ta on selle pikemad versioonid arhiivist üles otsinud. Usun, et need sellises pikkuses ja ilma filmi „segavate kaadriteta” kõlavad esmakordselt avalikkuse ees. Telefonis ütleb Vaiko, et kuna Ülo Vinter ei viitsinud suhtestuda nõukogude täiskasvanute maailmaga, siis kirjutas ta lastelaule, jäämaks oma Eesti aja lapsepõlve. Ka neid laule kuuleme ja tunneme nad ära. Üsna samal põhjusel, et Vinter ei mänginud kaasa parteimänge, on geniaalse helilooja looming siiamaani ilmunud vaid ühel 1986. aastal ilmunud plaadil.

Lisaks kvaliteetsele muusikale, mida Vaiko meile pakub, räägib ta muusikaliste motiivide kordustest, millele Vinter kogu oma loomingu üles ehitas. Neid kasutas ta ikka ja jälle. Eplik tsiteerib Alo Põldmäed, kellele Ülo Vinter olla öelnud, et seda tegi juba tema suur eeskuju Johann Sebastian Bach.

Vaiko kuidagi rehabiliteerib enesekordust. Tuleb tunnistada, et seda arutlust enesekordamise üle roli mul rõõm kuulata, sest olen ikka mõelnd, et kirjutan kogu elu ühte ja sama pikka lugu ja tsiteerin iseennast, leian inspiratsiooni ikka neist samadest endale läbi aja meeldinud ilmaasjadest.

Üheksa

Sellel hooajal on Vaiko Eplikul plaanis üheksa saadet. Kolm neis on selle loo kirjutamise ajaks kõlanud. Ülo Vinteri kõrval saade üheksakümnendate aastate kristlikku (KAS kiristlikust?) eesti tantsumuusikast ja räpist. Üsna kindlalt ei ole Vikerraadios sellist jumala Jeesuse kontsentratsiooni kunagi olnud. Ja see üllatab, et sellist muusikat on sellisel tasemel tehtud. Seni piirdus minu teadmine perekond Sõnajalgade samasuguse loominguga.

Kolmandas saates räägib Vaiko Eplik muusikanäidete saatel Peeter Kopvillemist (1954–2016), väliseesti artistist, väsimatust Eesti patrioodist ja erakordselt andekast muusikust.

Tean ka, et neljas saade, mis Maalehe ilmumise ajaks neljapäeval on ka eetris kõlanud – saated on kolmapäeviti – tuleb Eesti seitsmekümnendate psühhedeelsest rokcist. Kui Vaikolt mingit näidet palun, nimetab ta ansambleid Väntorel ja Kooma. Nimetab Joel Steinfeldti lauldud lugu „Ma pesen oma hambaid verega”. Vaiko sõnul tehti Eestis sellist muusikat ilma nende abivahenditeta, mis selleni aitasid jõuda läänes. Ja sellepärast, arvab ta, on Eesti psühhedeelne rock palju puhtam ja isegi palju psühhedeelsem, sest inspiratsiooni on saadud muusikast endast.

Ja nagu kõigi seniste saadete puhul, saab ka siin vaid imestada, millised muusikalised leiud. Kõiki neid saateid, millest jutt, iseloomustab Vaiko oskus leida muusiku inimlik olemus, mis annabki muusikale hinge.

Kuulamine on tegu

Kõiki saateid „Muusika nõudlikule maitsele” saab järelkuulata ERRi portaalis Jupiter, kus on kuulamiseks ka Vaiko seitse autorisaadet samas formaadis 2022. aastast, kus muuhulgas kummardus Kustas Kikerpuule ja Uno Naissoole.

Kõige muu kõrval kinnitab Eplik nende saadetega, et muusika kuulamine on tegu. Et küsimusele, mida sa teed, saab vastata: kuulan muusikat.