Unistus, et tulevikus on parem elada, on meilt ära võetud. Hirmutamine, et elame tuleviku arvelt, ei vaibu. Ja tulevik ongi tume, unistuste puudumisest sõltumata.
Moodsad lugejad ootavad lajatavat väljaütlemist, vanamoodne kirjutaja püüab tabada aja vaimu. Samas, kui selle loo tähtaeg nädala võrra edasi lükkus, tundus mulle, et juba peaaegu valmis lugu enam ei kõlba, tuleb kirjutada uus. Ometi olen essee moodi mõtisklusi tahtnud kirjutada nii, et need kestaksid kauem kui üks päev või nädal. Kärsitu olen ikka olnud, aga selline tõmblemine oli midagi uut.
Kaduv kodu
Kui neid ridu kirjutan, istub mu üks viimaseid lehevestluskaaslasi, lavastaja Barzu Abdurazakov lennukis ja lendab Istanbuli. sealt läheb lennuk tema koju Dušanbeesse. Ja mulle ei anna rahu, et viimastel päevadel olen Kesk-Aasia oludega kokkupuutunutelt mitu korda kuulnud juttu, et Tadžikistanis inimesed kaovad.
Mitte ei eksi, vaid kaovad jäljetult. Ja Barzu oli intervjuul avameelne. Mõtlen, et äkki ma ei oleks pidanud neid mõtteid avaldama, sest… Rääkisin sellest me ühise sõbraga, tema arvas, et Barzu teab, mis ta teeb. Vaba ajakirjandus on vaba küsima, aga kui vastustest või tekkida oht vastaja elule? Loodan, et mõtlen üle. Ja kuhu see minu idealism siis nüüd kadunud on? Usk sellesse, et õigus võidab?
Küsisin Barzult, mis teda murelikuks teeb ja hiljem hakkasin mõtlema, et mis siis mind ennast teeb? Et kas paberlehtede kadumine teeb murelikuks või hoopis see, et ei saa arstile siis, kui seda mul vaja oleks, vaid siis, kui arstil on aega. Mõtlesin Selveri pikkadest erineva saia ja leiva riiulitest ja siis veel küpsiseriiul ja kookide oma, et miks see suur valik mind nii palju häirib, et tavaliselt valin esimese ettejuhtuva teades ka, et maitsel suurt vahet pole. Või teeb mind murelikuks hoopis see süvenev kaanon, mida olen aastate lisandudes kuulama hakanud, et ajaga tuleb kaasas käia. No ma olen seda ju ikka teadnud, aga kui näen ja kuulen, kuidas mu vananevatele ja mitte nii väga vananevatele sõpradele-tuttavatele aeglust ette heidetakse, siis see teeb murelikuks küll.
Kuumad lained
Kui kaduv kõik on. Tean, et on, ja see ei lohuta. Märkan uudist kuumalainest Venemaal, et temperatuurid on nagu 1917. Ja muidugi mõtled paralleelsusele. Kirjanik Anton Pavlovitš Tšehhov on mõelnud: „Inimene sureb nii mitu korda kui ta kaotab endale kalleid inimesi.” Mu tarkuse teel kõndiv noor sõber ütleb muu jutu sees, et põlkondade vahetus ja sellega kaasnevad valud on alati olnud. „Vähesed saavad elada oma elu sellises jumaldatud staatuses, mida on ehk tajunud oma elu tippaegadel.” Jumaldamine kaob siis kui nad enam ei jõua ja neid enam, nii julm kui see ka poleks, vaja pole.
Mind on aastate ja kirjutamise kogumuste lisandudes hakanud miskil moel segama, et kipun tsiteerima iseennast. Kas uusi mõtteid pole, et vanu kasutan? Mälu ja muutumised? Või on nii, et vaatamata üldisele kiirustamisele ei ole ajalikus ilmas midagi sisulist muutunud, peale sekeldamise enda?
Mind teeb murelikuks kui lugu kirjutades hakkab segama mõte, et millise pealkirja ma peaksin panema, et märgataks ja loetaks ja edasi loetaks. Ütlete, et tore ju, tubli. Ei ole nii, ma ei peaks mõtlema ärapanemisele, et ellu jääda. Mõtlen jõu peale, mida ei pruugi enam jätkuda, kui ennast sekeldamisele raiskan. Samas seda ju ka ei taha, et seda, mis kirjutan, ei loetaks.
Sunnitud valikud
Kui räägin, kirjutan, et elu on korras, inimesed käivad poes, grillivad ja niidavad või ei niida muru, ostavad uusi autosid… siis kas see huvitab kedagi? Huvitab see kahe linna rahvast, kes reede öösel ennastunustavalt pidutsesid? Mis üldse huvitab elustandrdi kaotuse- ja sõjahirmus elavaid inimesi?
Tänases lehes on intervjuu Peeter Toomaga. Jah mul oli temaga rääkides selline noorema venna tunne. Verevenna ehk ka. Arvan, et saime kokku.
Pidin räägitust tegema valiku ja kui valmis sain avastasin, et jätsin loost välja pea kõik me räägitud looduse- ja puudejutud. Peetri istutatud ebatsuuga, hiiglavana, isegi rääbakas, tugede najal põsiv, kandev ploomipuu koos oma paljude noorte järglastega, ploomisalu, kaks ühel ajal üsna lähestiku istutatud tamme, kes väga erinevalt on kasvanud… Ja muidugi see kasvamine ajas ja võimalus seda aeglust märgata, vaadata, näha. Lisaks aeglusele on selles palju ilu ja armastust, mis elule mõtte annab.
Valu ja lootus
Selle jutu kirjutan ikkagi ära, kuidas me seisime Peetriga lageraielangi serval, tema kodust no saja meetri kaugusel. Ilma mõtlemata käivitasin oma selliste vaatepiltide kõrval refrääniks saanud kõne, et lageraielank on kui sünnitusmaja. Et just siin sünnivad uued kooslused, et elu ei kao, vaid muutub. Ja mõne aasta pärast juba kõik kasvab, on põõsad ja putukatel elust hea meel. Rõõm vaadata, mis juhtuma hakkab. Ma ei tulnud selle peale, et panna ennast mehe olukorda, kes näeb pilti, kus teda 50 aastat saatnud looduslikku kooslust enam ei ole. Oh aeg.
Ma ei osanud mõelda ennast seal sõtta, mis samuti platsi puhtaks lööb – inimestest, jumalast ja nende loomingust. Ka nagu sünnitusmaja. Ja tulevd uued inimese jasünnib uus ja parem elukeskond. Ja on rahu. Kuni järgmise sõjani…
Õhtuse õlle probleem
Kuidas endale selgeks teha, et võidurelvastumine ei ole vägivald? Praegu on kohati tunne, et muuks ei valmistutagi, kuigi…
…kuigi pankurist visionäär Rain Lõhmus ütleb intervjuus Rainer Kergele: „Tehisintellektifirma OpenAI juht Sam Altman kirjutas juba märtsis 2021 artikli, kus arutles, mis hakkab juhtuma, kui inimesed tõrjutakse tööturult kõrvale ja kuidas siis ühiskonda koos hoida. Tal on küll natuke sellised Rootsi sotsialistide ideed, aga ka mina arvan, et ilmselt me peame lähitulevikus vastama küsimusele, mida teha, kui suurel osal tööturust toimetab tehisintellekt. Enamik inimesi tegeleb praegu muidugi nii-öelda õhtuse-õlle-ostmise-probleemiga ega vaata tulevikku, nad ei saa aru, mis kurvi taga ootab.” Ega ta küsimusele, mis seal siis ootab, nii ei vasta, aga juba käib droonide sõda, täpsemalt sõda droonidega. Ja kui ilusat panoraamset maailma me droonidelt filmitud kaadritest näeme. Droonid on enneolematud silmad.
Aeglane, aeglane, aeglane
Nojah, mingi elurütm, mida võiks pidada tasakaalustavaks, on kiire-kiire-aeglane. Tegelikult olen ma kogu selle loo kirjutamise aja mõelnud, et paljude muutuste keskel on tähtsal kohal maailma aeglustamise mõte. Tundub, et see – aeglasemalt kõrgemale kaugemale, on täna iga tõsiseltvõetava mõtleja mõttes. Maailm kiirustab sellele vaatamata edasi. Kas ikka edasi? Peatuge hetkeks, on vaid hüüdjate hääled kõrbes.
Kuidas kiirust peatada? Ka visionäär Lõhmus annab taas piitsa: „Meil on vaja suuremaid tehnoloogilisi läbimurdeid, et arengut kiirendada, mitte aeglustada. Ja tulemus peab minema odavamaks, mitte kallimaks. Kõik, mis läheb kallimaks, on vale, tupiktee. Kui keegi ütleb, et tahaks olla roheline, aga teha kallimalt, siis minu poolt on punane tuli: Stopp!”
Odavus?Tuulepargid meres ja Rail Baltica, elektriautod, me roheline käega katsutav unistus, kui palju kordi nad iga sekundiga kallimaks lähevad?
Ja kuidas nüüd selle jutu valguses suhtuda tundesse, et enam pole kuhugi põgeneda. Kui veel kunagi lähiminevikus tundus, et maailmas on veel kohti, kuhu põgeneda, kohti, kus on turvalisem ja parem, siis enam neid pole. Nuti maailm on jõudnud ka dšungilisse.
Kadunud paradiis
Märkan, et hakkan oma jutuga jõudma kohta, mida ma tegelikult väldin, eemale peletan, kui tuleb – et vahet pole, kas kõik seisab paigal ja ei muutu või areneb pöörase kiirusega, ikka läheb halvemaks. Paremal juhul läheb nagu läheb. Aga ikka läheb, ei aeglaselt ega kiiresti… Ütlen endale, et see on loll mõte iseenesest ja mida see muudaks. Orjad pandi tööle, et rumalaid mõtteid pähe ei tuleks, mina vaatan pilte.
Karikatuurde nimetatakse nüüd meemideks, neil on justkui laiem tähendus. Et siis selline karikatuur. Kaks varest istuvad viljapõllu ääres puu otsas ja vaatavad põldu. Üks küsib teiselt, kas see seal kaugel on inimene või hirmutis. Teine vaatab ja vastab: see on hirmutis. Esimene küsib: kust sa tead? Teine vastab: tal pole nutitelefoni käes. Kontrollin, kas minu nutitelefon on veel alles ja laetud.
Ja veel üks naljapilt jääb silma, mis iseloomustamas me aega ja muutumist: Hirmus lohe pildil on ühe pea ja kolme taguotsaga.
Ja ma ei tea vastust, minna muutustega kaasa või mitte minna, selles on küsimus.
Ilmus Maalehes.