Oleviku mured on nii teravaks muutunud, et tulevikust justkui enam isegi ei mõelda. Utoopiline kujutlusvõime on mandunud.

Utoopia on igatsus parema maailma järele. Utoopia peaks meid viima sinna maailma, kus on olemas kõik see, mis meil olevikus puudu on.

Kui igatsus on suur – ja ma ei pea siin silmas suuremat autot ja maja – aitaks see ühiskonda edasi viia. Ärge siin nüüd kohe valesti aru saage, et parem auto ja suurem maja edasiviivate igatsuste alla ei liigitu. Samas kipub ju nii olema, et siis, kui saad endale neid lubada, on lapsed juba enda autodest ja majadest unistama hakanud. Soov saada vaimult suuremaks kipub hetkel küll pigem kestlikult kahanema.

No ei saa ilma argipäevata. Loen, et Keskerakond pidas visioonikonverentsi. Ja juba pressiteates tulevad kõneks teemad, mitte tulevik. Kuna kirjutan seda lugu ajal, kui see konverents veel lõppenud ei ole, ei julge ironiseerida, aga ettekande teema, mis sõnastatud „Kuidas panna tuhanded inimesed ühiste eesmärkide nimel tulemuslikult koostööle?” on küll mu jaoks populistlik. Sõber ütles paar päeva tagasi, iseloomustamaks olukorda riigis, et ta pole kunagi oma klientidelt nii palju sõimata saanud kui viimase kahe aasta jooksul. Milline küll võiks olla see eesmärk, mis neid frustreeritud, üldiselt heal järjel inimesi tulemuslikule koostööle paneb?

Olen aastakümneid kuulanud ja kuulan tänaseni nädalavahetuse jutusaateid, kus Eesti ja maailma asju arutatakse. Ma ei saanud tükk aega aru, miks need aina igavamaks lähevad. Mõtlesin, et põhjuseks on ajakirjanduslikud päevapoliitika ümberjutustused, üsna sarnased kõigis kanalites. Aga nüüd mõte käib sinna, et räägitakse olevikku ja pikema mäluga rääkijatel läheb pilk minevikku ka. Aga sellest on vähe. Kuidagi peaks oskama prognoosida tulevikku. Nad seal saadetes ka räägivad teemadest, aga edasiviiv vaade on puudu. Järgmises saates on uued teemad, mille peale keelt teritada.

Kus ta on?

Aga, jah – tulevik. Vist peab korraks mõtlema, kui kaugele me võiksime mõelda, kui kasutame sõna tulevik? Kui ma eelpool ütlesin, et keegi tulevikust ei räägi, siis päris nii see ka pole. Valdur Mikita aasta tagasi ilmunud mõtete kogumis nimega „Mõtterändur” räägitakse tulevikust küll. Lugesin seda siis, kui ta ilmus, ja ei pööranud tulevikumõtetele sellist tähelepanu. Ilmselt liikusid mõtted siis enam enda ajalikkusel ja sellel, et maailmalõpu märke on palju. Ega neid maailmalõpu märke täna vähem ole, selle arutluse kontekstis saab neid nimetada düstoopiaks. Aga selleni ilmselt veel jõuan.

Olen siis muu seas Mikita mõtetest näiteks tsiteerinud: „Loodust ja kosmost tuleks käsitleda koos, see on palju loomulikum vaade maailmale. Nii toimisid veel meie esivanemad. Müstikute jaoks on terve universum inimese keha osa nagu lõpmatusse ulatuvad juuksed.” Väärt mõte. Nüüd lugedes aga jäi silma hoopis see: „Kui kaugele peaks inimene ette mõtlema? Olen vahel mänginud mõttega tuhandeaastasest Eestist, mõelnud ka, et kui alustasime oma ajaloolist rännakut umbes 11 000 aasta eest, siis sama palju võiksime mõelda ka ettepoole.” Ta ütleb, et peaksime oma kujutluses püsima enam-vähem mineviku ja tuleviku keskpunktis, siis oleks elu tähendusrikas. Ega Mikita sellega piirdu, ta ütleb, et kui läheneda aja küsimusele bioloogiliselt, siis oleme püstitanud armetu eesmärgi. „Ühe imetajaliigi keskmine evolutsiooniline iga on umbes neli miljonit aastat.” Bakterite liigiline vanus küündivat 2 miljardi aastani.

Tähenduslikkus

Jäin sesse Mikita mõttesse aja suhtelisusest kinni, aga võrdluspildina kangastus kohe seos Ukraina sõjaga. Nimelt on hakatud sõjarahast rääkima mitte enam miljonites, vaid miljardites. Tekib ju küsimus, kas see raha visatakse tuulde. See on taas tuleviku mõte. Mõte tulevikust. Ukrainlastele annetamine annab inimestele mingigi meelarahu, aga ärevaks teeb see ka, et kui sõjapidamiseks on iga päev vaja miljardeid, siis miks rahu ajal neid ei olnud, et luua inimestele see elu, mis neid rahuldaks? Raivo Vare see mõte ju ulatub ka otsaga tulevikku: „Seepärast ei tähistaks ka sõja lõpp veel probleemide lõppu ei meie, Euroopa ega laiemalt demokraatliku maailma jaoks.” Sõja lõppedes on enamus täiskasvanud mehi Ukrainas ja Venemaal psüühiliselt lõhkised. Usun, et kvantmaailm ja tehisintellekt ei ole siin just kõige mõjusamad abilised.

See mõte ka, et kui inimesed oleksid kogu aeg õnnelikud, siis hakkaksid nad vist igatsema kurbuse järele. Masinad vist mitte.

Lähitulevik

Tuleks vist rääkida ka mõistest lähitulevik, lõpuks on ka homme inimesele tulevik. Ma üldse ei usu, et murega selle pärast, kas öökülm võtab miskit põllult ära, on lihtsam elada kui murega selle pärast, mis saab saja aasta pärast.

Loen taas Valdur Mikita kirjutatut, kus ta ütleb, et (Mikita nii ei kirjuta, aga mina kohe mõtlesin utoopiate kadumisest ja tahan lisada sõna juba) juba Uku Masing on öelnud, et kõik tegelevad aiva halbade maailmade eest hoiatamisega, keegi ei tegele enama heade maailmade loomisega. „Keegi peaks kätte näitama suuna, mis saab inimestest kauges tulevikus. Praegu on hetk, kus muutuvad suurte süsteemide alustalad, mida tsivilisatsioon kunagi on loonud. Kas need muutused on üldse juhitavad? Kas inimesel on piisavalt jõudu, et ehitada nende asemele midagi täiesti uut?” mõtiskleb Mikita.

Kujutlusvõime

Utoopia on tulevikusuunaline kujutlusvõime. Kui kujutlusvõime inimestel kaob, siis kaob ka loovus. Kuduvaid naisi jääb üha vähemaks meil ja puutööd tegevaid mehi.

Tehisintellektist räägitakse üha enam. Olen märganud, kuidas algoritm sotsiaalmeedias mu mõtteid juhib. Ma väga ennast sellest häirida ei lase. Näiteks on programm märganud mu huvi väikemajade vastu ja nüüd pakutakse mulle isegi Delfi portaalis uudiseid lugedes nendega seotud reklaame. Ega need mu rahakotti ei täida, kujutlusvõimet ei ergasta, kannusta ega rikasta. Küll olen mõelnud nooremate peale, neile, kes veel pankadest laenu saavad. Nemad lõpuks ostavad ja see tähendab mitmes mõttes lõa otsa sattumist. Mu tulevikuühiskonna utoopia üks aken on vanade elukogemustega inimeste töölerakendamine noorte nõunikena. Hea raha eest annavad minutaolised noortele nõu, mis on tõeline ja päris. Targad, kes tunnevad ära turundajast algoritmi.

Väikemaja on väike näide, aga seda, kuidas just praegu algoritmid mõjutavad mu maitse-eelistusi ja poliitilisi otsuseid, pole üldjuhul kerge märgata. See tulevik on käes.

Düstoopia

Kui kujutlusvõime kaob, siis kaovad maailmast ka revolutsioonid. Paremat tulevikku ei nähta, lepitakse sellega, mis on. Kuni selleni välja, et kuidagi ei taheta uskuda keskonnakatastroofi reaalsusesse. Tartu ülikooli eesti kirjanduse kaasprofessor Jaak Tomberg kirjutab oma vastilmunud raamatu „Kuidas täita soovi” tutvustuses, et igat utoopiat kannab soov teistsuguse maailma ja parema elu järele. „Paljude arvates on selles soovis midagi inimomast.” See raamat vääriks omaette käsitlust. Jaak Tomberg tõestab seal paljudele maailmakirjanduse näidetele toetudes, et elame ajastul, kus ulme on muutumas üha realistlikumaks ja realism üha ulmelisemaks. Samuti tõdeb Tomberg, et teadusulme ei ole ennustamises kuigi hea. Ta ütleb oma raamatu ja uurimuse kohta: „Käesoleva uurimuse ajalooliseks lähtepunktiks oli 21. sajandi esimesel kümnendil toimunud realismi ja teadusulme ühtelangemine, mille põhjustas tehnoloogiline küllastumine.”

Düstoopia on utoopia vastand. Meil ehk kõige levinumaid ja hirmutavamaid düstoopiaid on kirjutanud George Orvell. Ta „Loomade farm” ja „1984” on kirjutatud 1945. ja 1949. aastal. Tänaseks leiame ennast siis kirjeldatud tobedas olukorras. Düstoopia maalib kujuteldavast maailmast pessimisitliku pildi ja tihti lõpevad düstoopiad maailmalõpuga.

Kui utoopia annab lootust, siis düstoopia hoiatab. On vist üsna selge, et Maa peal ei ole asjad korras. Olen kuulnud arutelusid, kus tõdetakse, et põgeneda ei ole ka enam kuhugi. Mulle meenuvad selle tõdemuse peale prügikastikitsed Aafrika linnas selle sajandi algul. Olin üllatunud nende agressiivsusest, kuid kuskilt pidid nad ju ometi süüa saama.

Kui nii düstoopiad kui utoopiad on olevik, argipäev, siis on maailm valmis. Ülemiste vanake tuleb ja laseb vee peale.