Julia Augi lavastus „Keisri hull” Vene draamateatris juhtis mind ootamatule mõttele, et Jaan Krossi romaan ja A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uus vanapagan” on täiesti ühest puust mehed.
Ilmselt juhtis mind enese teadmata selle arusaamiseni Daniil Zandberg, kes lavastuses mängis Timotheus von Bocki, eestlaste jaoks Timot. Miski tema olekus, siis kui keisri 10aastane vangistus oli seljataga, tuletas mulle meelde Lembit Eelmäe mängitud Põrgupõhja Jürkat Vanemuise legendaarses Jaan Toominga lavastuses. Neis oli mingi visuaalne sarnasus ja see pani mõtte tööle.
Timotheus von Bock võitleb oma kujutustes selleks ajaks juba surnud Aleksander I-ga, kelle ses lavastuses mängib suureks oma kurjade tegude impeeriumile vajalikkusesse uskuv Aleksander Ivaškevitš – see tõigi pähe Antsu ja Jürka võitlused Põrgupõhjal.
Impeeriumi-ihalus
Seesama nõutus on Timos ja Jürkas, kui ümbritsev maailm aususe eest karistab. Keisrit ja tema tšinovnikuid kannab impeeriumi-ihalus, niisamamoodi kui Põrgupõhja Kaval-Antsu oma väikese kogukonnna valitsemise ihalus. Mõlemad läksid üle laipade. Ja kummaline, ohvrite arv ei tee üht suuremaks kurjategijaks kui teist.
Jaan Toominga suurlavastus lõppes maailma hukuga. Julia Aug aga, lähtudes isiklikust valust ja Jaan Krossi kirjutatust, näitab lavastuse lõppedes dokumentaalkaadreid Ukraina sõjast. See võiks ju olla liialt näpuga näitav paralleel tänase ja 19. sajandil juhtunuga. See oleks ehk isegi mage, kui lavastaja ei laseks nende hiigelsuurte dokkaadrite all vaielda kahel valges särgis suurel mehel.
Pea kohal hukkub maailm ja targad haritud mehed vaidlevad, milline peab vabadus olema ja kuidas seda ellu viia. Mis on vabaduse hind? Just see mõte, et mitte harimatud ei pea suuri sõdu, mis hävitavad inimlikkuse ja ehk ka kogu selle, mida me oleme harjunud pidama tsiviliseeritud maailmaks, vaid see, kuidas maailma targad omavahel kokku leppida ei suuda.
Üllatavad tsitaadid
Üsna ootamatud mu enda jaokski on need äratundmised oma varasematest teatrielamustest, mis olid Julia Augi „Keisri hullu” lavastuses. Tema ju ei saanud neid lavastusi näha ja sellepärast tsiteerida. Ma ilmselt ei eksi, aga lavastuse alguse suur kiik, mis ripub kahe köie küljes, kus noored Timo ja Eva teineteisele armastust avaldavad, on mul meeles Voldemar Panso lavastusest „Inimene ja inimene”, mis tehtud A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” põhjal. Või raagus puu, mis on üks osa lavakujundusest, kuhu Timo naine Eva oma palvelinte kinnitab, on meeles hoopis Lembit Petersoni lavastusest „Godot´d oodates”.
Tahan sellega öelda, et Julia Augil on hiilgav teatritunnetus. Sellest kõneleb ka see, kuidas ta tajub, mida tähendab suure lava avarus ja kõrgus, kuidas see hakkab kaasa mängima lavastuse mõjuvuses. Iga lavastaja seda ei näe ja isegi kui teab, ei hakka see kõiksust märgistavana kaasa mängima. Teine Julia lavastajakäekirja iseloomustav tunnus on mingite stseenide filmilikkus. Need stseenid, mille ta lavastab piltide vahele, on sulaselgelt nii lavale pandud, nagu teeks ta filmi.
Ja muidugi kuulub Julia Augi lavastajatööriistade hulka dokumentaalteatri atribuutika. Näiteks kas või see, et kui esimest korda ilmub lavale ajalooline tegelane, siis ilmub lava tagatekile ka tema ajalooline portree.
Kas Kross?
Kujutan ette, et publiku hulgas on ka neid, kes Krossi romaani täpselt mäletavad ja seepärast oskavad muretseda, kas kõik nähtav ikka on meie Jaan Kross. Kavalehel on kiri: „Vjatšeslav Durnenkovi näidend Jaan Krossi motiividel”. Nii see tõesti on ja mulle tundub, et lisaks Durnenkovile on näidendis ka üsna palju Julia enese valust aru saada tahtmist. Küll kinnitas ta mulle, et keisri ja Timo monoloogid ja dialoogid, need kõige mõjuvamad kurjuse ja headuse, võimu ja vaimu, vabaduse ja vangla vastuolusid käsitlevad, on puhtalt Jaan Krossilt. Seda öeldes lisas ta: „Kui uhke mõtleja meil on!”
Mul oleks nüüd kange himu siia lugejatele eelneva jutu kinnituseks mõni tsitaat lisada. Aga kuna mul on ainult „Keisri hullu” näidendi venekeelne variant, siis nii kõvaks meheks ma end veel ei pea, et Jaan Krossi vene keelest eesti keelde tagasi tõlkima hakata. Aga leidsin tsitaadi Krossi romaanist „Vikmanni poisid”. Uskuge mind, et see iseloomustab üsna täpselt Vene teatri „Keisri hullu” lavastuse problemaatikat: „ Me peame järjest pidama silmas õige ja väära proportsiooni küsimust. Selles on moraali tuum. Selles on eetika ja ebaeetika kaalukeel. Me peame alati küsima: kas hea, mida me taotleme, on küllalt suur, ja halb, mille abil me seda taotleme, küllalt väike, et hea, mida me taotleme, suudaks lahustada halva, mida me kasutama, enese olematuks?”
Jah, ka mul tekkis küsimus, miks on 19.sajandist kõnelva näidendi lavastuses laval vana autoromu? Üks mõtetest tuli pähe, et kuna lavastuses segunesid minevik, olevik ja tulevik, siis see põlenud auto tähistas tulevikku…
„Keisri hull“ Vene tearis
Autorid: Jaan Kross, Vjatšeslav Durnenkov
Lavastaja: Julia Aug
Osades: Aleksandr Ivaškevitš, Daniil Zandberg, Erika Babjak, Ronald Pelin, Juri Žilin, Igor Rogatšov… ja teised.
Esietendus 17.märtsil 2023.
Ilus Maalehes.