Olen pärit väikesest kohast. Pärast keskkooli olin kindel, et lähen ülikooli. Mul oli kolm eriala, mille vahel valisin: matemaatika Tartu ülikoolis, ökonoomika ja ettevõtlus maaülikoolis ja IT tehnoloogia Tallinna Tehnikaülikoolis. Maaülikooli läksin, sest sellel hetkel tundus, et see eriala aitab elus kõigega hakkama saada… natuke matemaatikat, natuke tehnoloogiat. Sellel kevadel lõpetasin IT magistrantuuri Tallinna tehnikaülikoolis. Jäänud on matemaatika Tartu ülikoolis, siis saab esimesed erialasoovid läbi võetud.

No vaat. Tundub, et olete pragmaatik, teete valikuid selle järgi, mis elus kasulik?

Ma keskkooli ajal käisin ka kunstide koolis. Öeldakse, et inimesel on kaks tugevust – üks matemaatiline ja tehniline vaist ning siis loovuse pool.

Tean, aga mu meelest on see väga haruldane.

Kui ma kunstikoolis käisin, siis õpetajad väga soovitasid kunstiga edasi tegelda. Ja oli aastaid, kui ma mõtlesin, et arhitektuur seob tehnilise poole loovusega. Läks teisiti.

Täna on mul rõõm selle üle, et mu mees on arhitekt. Saan ikkagi sellest valdkonnast osa.

Miskipärast ma usun maaülikoolis õppimise ajal saadud väärtushinnangute tõsiseltvõetavusse.

Jah. Mulle meeldisid need inimesed, see kogukond, kes mu ümber siis oli. Sel ajal räägiti palju regionaalpoliitikast ja see oli mulle sümpaatne. Selge ju, et elu ja eneseteostamise võimalused peaksid olema igal pool Eestis, mitte ainult suurtes linnades. Valdkonnad, millega maaülikoolis peamiselt tegeldi – põllumajandus, metsandus –, on seotud regionaalpoliitikaga.

Maaülikoolis on olnud väga kõva filosoofiline taust ka, mida endasse lasta.

Jah. Argo Moori käe alla olen õppinud.

Kadestan, mu meelest on ta hetkel küll üks võimsamaid elu mõtestajaid mehi Eestis.

Nõus. Tallina tehnikaülikoolis oli selline mees Kristjan Port, spordibioloog, kellega oli pool aastat võimalik koostööd teha. Tema loenguid kuulates sain aru, miks ma ülikoolis käin. Selleks, et kohtuda ja kuulata selliseid väga häid mõtlejaid ja arutlejaid.

Mis teemadega tuleb tegelda, kellega suhelda, seda te teadsite enne ministriametisse astumist?

Teadsin ja tajusin jah, ka enne otsust. (Piret Hartman on kultuuriministeeriumi pikaaegne ametnik ja asekantsler. MM) Tänaseks on pilt detailsem. See, kuhu me kaheksa kuu jooksul võiksime jõuda, millist arengut me siit võiksime nende valdkondade kontekstis mõjutada.

Me ei tee poliitikaid kaheksaks kuuks. Teeme strateegilisi valikuid praegu kultuuriministeeriumis. Valimised liiguvad neljaaastaste perioodide kaupa, aga kultuuripoliitika peab olema pikaajalisem. Need otsused, mida me teeme, hakkavad mõjutama kultuuri ehk ka aastate pärast.

Jah, te tegemiste peale mõeldes mõtlesin, et te peate hoidma, mitte lammutama.

Just.

Kas selles, et Eesti filmile otsustati anda täiendavalt 3,2 miljonit, oli juba ka teie osa?

See oli varem valdkonna poolt ettevalmistatud asi. Siin oli ka tihe koostöö rahandusministeeriumiga. See projekt on pikemalt töös olnud fond Film Estonia. On hea meel, et see otsus on tehtud. Nüüd tuleb meil toimetada selle nimel, et meil tekiks ka järgmisteks aastateks suurem fond, kui tavapärased 2 miljonit. Lähikuudel läheme memorandumiga valitsusse, et suurenda filmifondi järgmisel neljal aastal. Et filmiinimesed saaksid teha rahvusvaheliste tootjatega siiatulekuks kindlaid kokkuleppeid.

Loen koalitsioonilepingust pea ainust viidet kultuurile. Muidugi on ka metsandus ja merendus kultuuri osad, aga neid ei juhita kultuuriministeeriumist.

Ainus viide onraamatukogud. Selline lause: „Loome rahvaraamatukogude innovatsiooni toetamise meetme, arendamaks raamatukogud kogukonna teenuskeskusteks.”

Raamatukogu on Eesti riigi kõige lähem tee inimesteni. Sellist avaliku sektori võrgustikku, nagu meil on raamatukogud, tegelikult teist ei ole. Samas on raamatukogu roll muutumas. Ta ei ole enam ainult koht, kus on raamatud, vaid tihti on see koht, mis on juba kogukonnakeskus. Ta on koht, kus peetakse koolitusi ja seminare. Kui oli koroona, trükiti ramatukogudes välja nn koroonapasse. Kui panime kokku Eesti tulevikustrateegiat, siis just raamatukogu inimesed olid need, kes korjasid arvamusi selle kohta Eesti inimestelt (toona koguti kokku üle 14000 tagasiside).

Meie mõte on täna see, et suurendame raamatukogude rolli. Kirjutame selle sisse ka seadusesse. Innovatsioonimeetme mõte on aidata tõsta raamatukogude tehnilist võimekust. Kui räägime tiigrihüppest, siis see oli ikka väga kaua aega tagasi. Osades raamatukogudes on juba toimunud järgmised hüpped, aga on ka neid, mis vajavad järeleaitamist.

Tooge mõni näide?

Hiiumaal on raamatukogu, kus saad 24 tundi sisse oma ID-kaardiga. Sa ei pea ootama raamatukoguhoidjaid. Selliseid tehnilisi järeleaitamisi tuleb minu arvates teha veel, et raamatukogu rolli tõsta, mitte rääkida sellest, et sinna inimesed ei tule ja paneme nad kinni.

Eesmärk lisaks innovatsioonimeetmele on teha ka muudatused rahvaraamatukogu seaduses. Loodame need enne valimisi vastu võtta.

Kui teilt nüüd tiitlid – minister, varasem asekantsler, poliitik… – maha võtta, siis mis on need väärtused, mida te enda elus inimesena hindate, hoiate ja tähtsaks peate?

Loomulikult oma perekonda! See on minu esimene prioriteet. Olen ja tulen väikesest kohast Püssist. Juba sealt on mulle tähtis kogukond, minu sõbrad.

Pean tähtsaks seda, et alati tuleb jääda heaks. Ükskõik, milline on olukord, inimene peab jääma heaks.

Teine põhimõte on, et endast tuleb alati anda maksimum. Kui sa midagi teed, siis tee seda päriselt ja hingega!

Kui ma kuskil näen ebaõiglust, kui ma näen, et kuskil kedagi tahetakse kõrvale lükata või meil ei ole võrdseid võimalusi, siis see on see koht, kus ma välja tulen ja häält teen.

Milline maja teile arhitektuuriliselt meeldib?

See maja siin, kultuuriministeeriumi maja. Eero Saarineni projekteeritud. Arvan, et see on üks ilusamaid maju Tallinas. Töökeskkond just nimelt kultuuriministeeriumile on siin väga mõnus.

Kas teil lapsi on?

Jah. Mul on kaks tütart, 9 ja 14. Väga suured õpetajad mulle, targad ja lõbusad ka.

Me eestlaste väärtushinnangud on pärit sealt tagantpoolt, neilt, kes on käinud ja mõelnud me ees. Ja siis on uus põlvkond, teie laste põlvkond, neil on uus maailm, digimaailm, maailm telefonis. Mis raamatukogud siin veel?

Nõus. Oma vanema tütrega suheldes saan aru, et ta teab oluliselt rohkem kui mina selles vanuses. Ta on palju tihedamas kontaktis välismaailmaga kui mina sellel hetkel olin. Samas ma ei saa öelda, et mu lapsed ei loe raamatuid. Nad loevad palju. Vanem laps loeb kolmes keeles päris raamatuid. Ja nutiseade on tal muidugi ka.

Mu jaoks on tähtis, olen seda ka varem öelnud, et peame tegema kõik selleks, et iga laps saaks arendada oma huvisid. Just sealt tekib armastus ja side kultuuriga. Ma ise olen, nagu ütlesin, käinud kunstikoolis, aga ka laulnud kooris, teinud kaasa teatriringis, õppinud täppisteaduste koolis…

Ma naljaga pooleks olen öelnud, et kasvasin üles Püssi rahvamajas. Ma ei olnud väga sportlik, aga kultuurimajas meeldis mul alati olla… Tahan öelda, et me peaksime lapsed siduma varakult päriskultuuriga. Siis neil tekib austus ja side ja siis nad on hiljem ka kultuuripublik.

Olen nõus, et üks kriitilisemaid küsimusi tänases kultuuripoliitikas on see, kuidas tuua lapsed kultuuri juurde. Kui me seda ei tee, siis me kultuur kaotab elujõu.

Kuidas leppida sellega, et tänaste laste maailm on suurem kui väike Eesti, ja kuidas teha nii, et ta väga Eestit armastaks?

Ma arvan, et oluline on ka see, et me kuulaks oma noori inimesi. Nad tuleb päriselt ära kuulata, mitte linnukese pärast kuskil protokollis. Üldse tuleb kuulata noori, eakaid ja keskealisi. Ei saa ainult ühele sihtrühmale keskenduda. Selge on aga see, et noortelt on täna ja alati väga palju õppida.

Kaheksa kuud ministrina, mis edasi saab, jätkate ametnikutööd?

Elu näitab. Ma täna teen kõik, mis võimalik, et kultuuri-, spordi- ja lõimumise valdkonnad areneksid, aga see, kas ma jätkan ametnikuna, lähen eraettevõtlusesse või jään poliitikuks… Eks see sõltu valijatest.

Nõnda, et te kandideerite eesolevatel valimistel?

Jah, ma kindlasti kandideerin. Kui erakond paneb paika ministrid, siis ta eeldab, et nad ka kandideerivad. Võtavad poliitilise vastutuse.

Kultuur ja massikultuur?

Ma ei eelista ühte teisele, mõlemad on tähtsad. Tasakaalu peab hoidma.

Kas riik peab massikultuuri toetama?

Riik peab toetama ja tulema appi seal, kus asjad ise ei toimi. Muidugi ei ole kõikide kultuurivaldkondade eesmärk raha teenimine. Ja teisest küljest: tihti me räägime kultuuriga tegelejatest siiski kui nendest, kes on ainult kulutajad.

Ma tahaksin rohkem pildile tuua selle, et kultuurivaldkond on ka see, kes aitab riiki tuua investeeringuid ja aitab kaasa majandusele. Otsus filmifondi kasvust tähendab seda, et kui me investeerime riigina 1 euro, saame tagasi 7 eurot.

Kultuur teeb Eesti ka väljapoole suuremaks. Meile tulevad inimesed külla, sest nad tahavad teada, kust on tulnud sellised muusikud, nagu perekond Järvid, Erki Sven Tüür, Arvo Pärt. Ilma pärast meile eriti tulla ei taheta mujalt maailmast, pigem tullakse erinevatele festivalidele ja vaatama kultuuriväärtusi.

Kõike seda on meeldiv kuulda ja ma kuidagi usun, et peaminister Kaja Kallasega teil tekib või on juba tekkinud valitsuse laua taga klapp, aga kui ikkagi tuleb rusikas lauale lüüa ja mehi veenda, kas te sellega saate hakkama?

Pooled valitsuses on naised. Naiste roll on muutunud oluliselt suuremaks kui see varem oli. Ma arvan, et naised on võtnud Eestis täna väga suure rolli ja vastutuse väga tõsistes küsimustes ja ma ei alahindaks ka mehi, kes naisi valitsuses kuulavad.

Selleks, et midagi ära teha, ei pea olema arrogantne ja teisi mahategev. Arvan, et teinekord aitab ka inimlikkus ja suutlikkus oma soove ja eesmärke hästi selgitada.

Asjad ei juhtu valitsuse istungil, vaid sõltuvad sellest, kuidas on tehtud eeltöö, kuidas oleme teinud eelkokkulepped ja milliseid läbirääkimisi me oleme pidanud. Istungil toimub kinnitamine, eeltöö tuleb teha ära enne. Tuleb olla konkreetne.

Ma pean ausalt tunnistama, et ma pole mitte kunagi tundnud seda, et oleksin sellepärast millestki ilma jäänud, et olen naine.

Ja kui vaja on rusikaga lauale lüüa, et mind kuuldaks, siis saan ka sellega hakkama.

Hästi, aga…

…nüüd on nii, et ukse taga ootab neli ministrit. Hakkame arutama seda, mis meid eelarve läbirääkimistel ees ootab.

Eraldi:

Vene kultuuri tühistamisest

Piret Hartman

Me ei tohi tõmmata võrdlusmärki Putini ja vene kultuuri vahel. Seda ei ole mõistlik teha. See on väga valus teema. Läbi kogu iseseisvuse aja on kultuuridiplomaatia Venemaaga alati olnud. Oleme suhelnud Vene kultuuriinimestega. Täna on meil ja ka teistes Euroopa riikides vastu võetud seisukoht, et kultuuriinimesed Venemaalt siia ei tule. Sealhulgas ka sportlased, kes on professionaalsetel tiitlivõistlustel osalemas.

Ei tehta valikut, siin me oleme kompromissitud. Erakorraldajad teevad muidugi oma otsuseid ise, aga me oleme andnud oma selged suunised.

Mis puutub Vene kultuuri Eestis, siis siin olen ma kindlalt sellel seisukohal, et Eestis elab venekeelseid ja vene rahvusest inimesi ja nemad peavad siin saama oma kultuuri viljelda. Eesti riigi soov on, et me oleksime kõik ühes eesti kultuuriruumis, aga meist igaühel on oma erinevad juured. Ja me toetame neid juuri. See on ülioluline põhimõte. Niisiis: kui me räägime sellest, kas meie kultuuriruumis saavad tegutseda Vene teater ja kultuuriorganisatsioonid, siis loomulikult olen seisukohal, et nad peavad saama edasi tegutseda. Nad on meie inimesed.